Kaelushiir

Kaelushiir        Apodemus flavicollis

Sulailmad kahandavad küll lumepaksust, aga talveaega jagub meile koos lumesadudega veel päris pikalt. Need kes oma koduhoovides linde söödavad märkavad sageli toidumajade alla siginenud pisikesi jälgi.

Eks need kuuluvad segatoidulistele ja enamalt jaolt pimeduse katte all tegutsevatele närilistele. Toidumaja all tegutsejad võivad olla nii kodu-, leet-, kui juttselg-hiir või veidi suuremaid jälgi jättev rändrott, aga suisa toidulauale ronivad nad harva või siis peab see neile olema kergeks tehtud.

Aga meie tänase loo tegelase, kaelushiire tegevusjäljed võime hoopis kindlamalt ära tunda, kui eelmainitute.

Selle vilka ja osavalt roniva närilise käitumine erineb oluliselt teiste hiirte tavadest, aga sellest veidi hiljem.

Suhteliselt suure kaelushiire kasukas on kollakaspruun, kurgu- ja kõhualune valge. Suurte silmade ja kõrvadega ning sabapikkus võib isegi kehapikkust, mille pikkus keskeltläbi kümme sentimeetrit ületada. Kaalu viiekümne grammi ringis. Tugevad tagajalad võimaldavad sooritada kuni poolemeetriseid hüppeid ja seda on just lumel hea märgata, sest teised lihtsalt kõnnivad.

Kui keegi õhtuhämaruses peaks toidumajas tegutsema võib suurema kõhkluseta kahtlustada just kaelushiirt. Tegelane ronib ja turnib nii põõsastel, kui puudel. Toidumajast kaasa võetud päevalilleseemnetest kogutakse varusid. Pole haruldane, kui seemneid ladustatakse lindude pesakastidesse mitme meetri kõrgusele – kes pesakaste vastu kevadet lindudele puhastanud on sellist vaatepilti kindlasti kohanud. Peiduurkaid ja käike on samuti maapinnas, mis lumekattele väljuvad ning kuhu jäljerida võib juhatada.

Sigimisaja algus peaks neil jääma aprillikuusse.