Veebikaamera pilt Linnurabast 2010 aastal

Täiskuu neljapäev on nüüd möödas, igaüks kogenud seda täiskuud omamoodi. Seekord on paljude suurim soov, et täiskuu ilma ometi soojemaks pööraks. Vete-uurijad ütlevad, et tavapärane augustikuu vihmanorm on juba ammu ületatud, Lõuna-Eesti põllud ja heinamaad paksult vee all.

Tundub, et sel aastal on vesi sulisemas ka huntide kõhu all, sest suurematest huntide lambamurdmistest veel kuulda ei ole. Aga Mikk Sarv ütleb, et lisaks ilmamuutusele uskus vanarahvas, et täiskuu annab ka huntidele loa lammaste murdmiseks.

Tõsi ta on, et just sel ajal murravad hundid oma poegi õpetades koduloomi kõige rohkem. Enam murdvat siiski karjast välja tõrjutud või üksikuks jäänud isashundid. Nemad on kõige ohtlikumad.

Kuid lambakasvatajad ütlevad, et viimasel ajal on huntidest ohtlikumad, kas kodukoerte karjad, kellele piisavalt süüa ei anta või inimesed ise. Ka inimesed käivad nälja või ahnuse pärast võõraid kariloomi tapmas.

Ilmselt nii on sündinud ka libahundilood ja millal veel oleks oma patutööd teha nii lihtne, kui täiel säral karjamaid valgustava täiskuu ajal. Asi see petteks siis hundinahk või -kasukas ümber võtta.

Ometi on libahundilugudel ka muu taust, kuid asjasse pühendamatud ei pruugi sellest alati aru saada.

Käisin Viljandi Folgi ajal kuulamas Piret Pääri ja Merilii Metsavahi jututuba libahuntide kohta. Põnev oli kuulda, et erinevalt muudest Euroopa maadest, kus libahuntideks käisid mehed, olid meil libahundid naised. Aga eks meil ole inimeste tervendamine ka rohkem naiste asi.

Piret rääkis ka vanima, 200-aastat tagasi jutustatud libahundiloo, milles palju õudust ja verd. Libahundilugusid ei ole meil üles kirjutatud mitte vähe. Küllap omaaegsed libahundiprotsessid jätsid rahvale ka sügava jälje. Eisen kirjutab: “Vanad kirjad teavad, et kodumaa kohtud ära lasknud hukata palju inimesi, keda libahuntideks käimises kahtlustati. Tallinnas arutati 1615. ja 1618. aastal libahundi protsesse ja Viru Nigulas veel 1640. aastal. Kiviloos põletati 1617 korraga kuus naist nõiduse pärast ära, selle järele, kui neid enne rängalt oli piinatud. Esiti sattus üks naine kohtu alla. Selle naise peale kaebati, ta käinud kümme aastat libahundina kahju tegemas. Piinamisel päriti naiselt kaassüüdlasi. Naine tunnistas viis teist naist kaassüüdlasteks. Kõik kuus mõisteti kohtu poolt tulesurma.”

Aga hoolimata sellest, et libahundiks moondumine olevat üsna lihtne, ei ole mul veel õnnestunud kohata inimest, kes sellest katsest rääkida tahaks. Tõsi, Metsamoor tunnistab, et nad seda sageli oma metsalaagrites teevad, aga mis ja kuidas see käib, ei seleta ta pikemalt.

Oma kogemustest on siiski rahvapärimuse uurijale Eisenile rääkinud mitmed vanemad inimesed ja ta on sellest teinud sellise kokkuvõtte: “Libahundiks minevad nõiad tarvitavad ettevõtte kordasaatmiseks sagedasti hundi nahka. Võetakse hundi nahk, pandakse selga — libahunt valmis. Peale hundi naha tarvitamise oskavad nõiad muulgi viisil libahuntideks saada. Kes käib kolm korda neljakäpakili ümber kivi, kes kasvatab liivaaugus kolm korda karutamme, kes määrib ennast iseäraliku võidega. Alistes räägitakse, libahundiks mineja pidada ahju peal kolm korda ümber põhjata vaadi käima ja siis vaadist läbi ronima. Viljandimaal teatakse, et tarvis kolm neljapäeva õhtut järge mööda kõveralt kasvava loogasarnase puu alt tagaspidi läbi ronida. Sarnaste tempudega käivad tavalisesti nõiasõnad käsikäes. Wiedemanni teadmise järele peab kolm neljapäeva õhtut laial tasasel kivil püherdades ütlema: „Niibes, naabes nahk peale, kiibes, kõõbes kõrvad pähä, siibes, saabes saba taha!“ Teisal kästakse heina sao alt läbi pugeda ja ütelda: „Niuh, näuh nina pähä, hiuh, hauh hambad suhu, kiuh, käuh karvad selga!“ Jälle teisal öeldakse, et tarvis kolm korda ümber kadakapõõsa käies ütelda: „Niuh, näuh nahk selga, siuh, säuh saba taha, kriuh, kräuh kõrvad pähä!“

Põhiline raskus olevat libahundiks jooksmise puhul see, et asjassepühandamatud ei oska tagasi inimeseks muutuda. Aga kõige lihtsam viis olevat selleks tagumiku vastu sealauta nühkimine. Mis võib päris keeruline olla, sest kust tänapäeval sealautu peale seakatku lainet üldse leida?

Kuidas teha vahet pärishundi ja libahundi vahel? Eisen seletab: “Libahunt ei erine pealt nähes milgil kombel tavalisest hundist. Vahet teeb ometi valge märk kaelas libahundi ja pärishundi vahel. Valge märk või täpp tekib kaelas kantud sõlest, preesist ehk muust sarnasest ehtest.” Ehk siit võiks nüüd aimata hoopis valgelaigulise kodukoera tööd.

Aga ma ei tea, kuidas Viljandis jutt libahuntidelt “sööjate” peale läks. Igatahes sain ma selguse ühele vanale saamidelt kuuldud lausele, millest polnud aru saanud.

Nimelt ütles mulle üks vana saam kord püstkojas, et saamid seeni ei söö, sest muidu tuleb “süöja” peale. Ei saanud ma tookord sellest aru ja arvasin, et tegu on näiteks sisemise sööja ehk vähihaigusega. Aga et see tähendab hoopis seda, et seente, küllap ka veidi mürgiste või narkootiliste seente söömisest tekkiva joobe tõttu transi minnakse, ei jõudnud mulle siis pärale. Küllap just niimoodi eri mõtteid mõtlevate inimeste üleskirjutistel tekivad folkloorsetesse tekstidesse vead.

“Sööja” ehk meelerännul nõid võib tõesti pikki vahemaid läbida, nii nagu seda ka libahuntide puhul kirjeldatakse. Ta võib teises ilmas rännates jõuda vaimuilma kaudu tuhandete kilomeetrite taha kedagi tervendama või tervisi viima, nii nagu teevad seda kogu maailma šamaanid kas trummi, seente, kaktuste, joiu, luua või siis ka hundinaha abil. Kõige raskem ongi tagasisaamine. Asjassepühendamatu ei saagi, jääbki teise ilma. Eelkõige ei maksa proovida narkootilisi aineid ja meelemürke.

Aga lihtsalt hundinaha üle pea vedamine ja lausumine “niuh, näuh, nina pähe; siuh, säuh, saba taha” kindlasti ohtlik ei ole. Proovige?

Aga kindlasti tuleb seesuguste tegemiste juures meeles pidada, et vaimuilmaga suhtlemisel on ainus tegemine teiste aitamine. Nõiad ei võitle omavahel, kuigi seda telemaastikul osavate näitlejate poolt näidata püütakse. Nad aitavad inimesi üle saama oma hirmudest ja õpetavad elama ise oma elu.