Eesti rippsillad

Postitas Looduskalender - L, 27.08.2016 - 11.11
Autorid

Kirjutas Kristel Vilbaste

Image
Rippsild Pärnu jõel Võiera kooli juures 6. Nov 1957
Sisu

Rippsild Pärnu jõel Võiera kooli juures 6. Nov 1957

See suvi on olnud täis rahvamuusikat. Loitsulaule on vist saanud laulda iga eestlase suu. On ta sellest ise aru saanud või mitte. Võin öelda, et kõige südamlikumad ja väekamad loitsud sündisid minumeelest sel aastal juulikuus Võsul Loitsuväe õpitoas Mikk Sarve ja Anne Maasiku juhendamisel. Sealne vete- ja allikakaitseloits pani taevaveed nii voolama, et see on täitnud kõik allikad pilgeni ja pesnud need puhtaks sinna põua-aastatel ladestunud taimekaitsemürkidest. See on taeva õnnistus.

Aga, et veed on vähemalt Lõuna-Eestis tõusnud oma kevadisele tasemele – voolavad ka kõige pisemad ojad, siis paneb see metsas konnates mõtlema ammu-unustatud sildadele.

Ja just ühel Eesti vägevamal loitsimisel – Viljandi folgil, sattusin ma kokku Soomaa retkejuhi Algis Martsooga. Olin käinud just Viljandi paljandi allikat vaatamas ja nentinud rõõmsalt, et ta taas voolab ja pakub pudeliveest paremat nestet ka folgilistele. Sattusime Algisega kokku üsna Viljandi rippsilla lähedal ja seepärast küsisin Soomaa mehelt, et mitu rippsilda tema arvates Eestis on. Minu esimene kohtumine temaga oli toimunud vist just Karuskose rippsillal, mille kõikumist ja rappumist ma vahel uneski näen (LK näitas sealt pilti suurvee ajal).

Küsimus võttis ka Algise kukalt kratsima ja ta tunnistas, et ega seda vist keegi teagi, isegi kõiki Soomaa omasid. Aga ta lubas asja üle mõelda.

Eks minulgi oleks see mõte peast tuulde lennanud, kui juuli lõpul poleks Ain Raal mind oma juubelile Kuusalu lähedale kutsunud. Ja juhtus üks neist tavalistest lugudest, et mingil hetkel otsustas rahvas ka mere äärde päikeseloojangule lehvitama minna. Mindigi üheskoos, kui äkki kerkis silme ette üle jõe viiv rippsild. Peab tunnistama, et vaid kahel laual turnimine peale pidusöömaaega ei tekitanud minus vaimustust. Aga et kõik läksid ja ega ometi loodusenaine või sellisele asjale alla vanduda. Küllap just nii - “kõik lähevad”- on paljud oma rippsilla ületamise ristsed saanud. Mererannas tuult nautides mõtlesin aga kogu aeg sellele, et sealt tuleb ka tagasi minna. Õnneks kosutas teadmine, et külarahvas oli selle üle Pudisoo jõe viiva, nõukogude piirivalvurite poolt ehitatud, silla kevadel talgute käigus kindlamaks teinud.

Rippsildadel olen rippunud oma elus palju, seda nii meie Eesti jõgedel, kui ka kaugetel kõrgete mägede vahel. Et mu tasakaalumeel ei tööta eriti hästi, siis pole see mulle kunagi meeldinud.

Lapsepõlvest on meeles isaga üle Viljandi rippsilla minek ja õpetus, et seal ei tohi sõdurid marsisammu astuda, sest siis purunevat sild resonantsi tõttu. Igatahes hakkas sild kahtlaselt kõikuma ka siis, kui vennaga sealt üle jooksime.

Viljandi sild ongi vist Eesti üks tuntuimaid – selle raudkonstruktsioonid kinkis 1930. aastal linnale Tarvastu mõisnik Karl von Mensenkampf. Tegelikult asus 1879. aastal Riias valmistatud sild algselt Tarvastu vallikraavil, kus see kergendas Tarvastu mõisniku von Mensenkampfide pereliikmete juurdepääsu linnuse varemetes asuvale kabelile. 1931.aastal paigaldati 50-meetrine sild Viljandi lossimägedesse üle suure oru, mille sügavus on 15 meetrit. 1995. aastal  renoveeriti sild Viljandi Rotary Klubi eestvedamisel selliseks, nagu me praegu teda näha võime.

Rippsild leiutati rohkem kui 1000 aastat tagasi, algselt valmistati neid rotangpalmist, bambusest või nahast. Kõige vanemad raudkettsillad teatakse asunud muistses Hiinas: 206. aastat enne Kristust ehitatud Fanhe sild ja 450 aastat hiljem Jangtse jõele ehitatud Xilini kuristikku ületavate silla kandurid olid tõenäoliselt terasketid.

Muidugi ei ole Eestis nii suuri jõgesid ega ka võimsaid sildu. Aga ka Maarjamaa mehed on sillaehitusse pannud oma käteosavust. Enamasti on need ehitatud üle jõe minekuks ning naabertaludega asjaajamiseks, aga näiteks Haanjas Trolla külas olevat rippsild, mille ehitanud sepp Jaan oma kallimale küllaminekuks.

Just selliseid romantilisi sildu leiame enamasti linnadest ja mõisate juurest. Lisaks Viljandile on uhked sillad veel Võrus Roosisaarele minekuks, Põltsamaal paigas, kuhu ehitati Põltsamaa esimene kirik, Tallinnas Botaanika aia juures Pirita jõel. Linnade rippsillad on hästi renoveeritud. Mustvees on Laidi Zalekešina sõnul üle Mustjõe koguni 3 rippsilda.

Kui palju on siis Eestis rippsildu kokku? Ei leidnudki ametlikku uuringut, võimalik, et tehnikaülikoolil selline siiski olemas on. Loendasime neid siis kiiresti Facebooki sõpradega, õhtu ja öö jooksul saime kokku 44 tükki, aga mulle tundub, et neid on enamgi. Mõned küll üsna armetus seisus.

Algis Martsoo ütleb, et Soomaa kandis on neid 12. Pärnu jõel 6: Kurgjal (moderne autosild), Samlikul, Vihtras (heas seisus, igapäevases kasutuses), Rahnojal (sai kahjustada 2011 ja on katki), Kavasoos (mäda ja ei kasutata enam), Jõesuus (heas korras ja igapäevases kasutuses); Navestil 3: Saarmakose (taastatud kõrval oleva talu poolt, tabalukus - ei saa ületada), Aesoos (taastatud kõrval oleva talu poolt, ka tabas, ei saa ületada); Viiral sama arhitektuuriga, nagu Jõesuus, ilmselt parimas seisukorras siinsetest jalgsikäidavatest, igapäevases kasutuses; Raudna jõel 1: Karuskosel (ilma käsipuudeta, aga igapäevases kasutuses); Vändra jõel (ühe talu käsutuses), Kõpu asulas (ilus sild, üle järve, ületatav, aga ei kasutata) ja Halliste jõel Lätis olev sild (enam ei eksisteeri, taastamata, vaid postid).

rippsild

Aga rippsildu on veel Keila-Joa pargis, Kalmetu müüri juures Setomaal, kaks silda Kehras, Audru mõisa pargis, Jägala rippsild, Vääna-Jõesuus, Lüganusel kiriku ja vabadussõja ausamba vahel, Loo jõel, Kirna õpperajal, Valgemetsas viib rippsild Alliku kalju juures otse allikale, Lammasmäel, Tiduveres ja Teenusel Vigala jõel, Kiigesaarel Velise jõel, Neeme külas, Kotkal Valgejõel, Röa külas Keila jõel, Vastseliinas, Mustojal ja Altjal, Andineemes ja Joaveskil.

Silvia Ilmenskaja kirjutab ka Narva jõel paiknenud Kreenholmi rippsillast, mis praegu traataia taga: ”Narvas, Kreenholmi saarelt Parusinkale (praegu Venemaal, Jaanilinnna linnaosa) viis rippsild. Ei teagi, millal ta ehitatud oli, aga kindlasti ammu ja esimese Eesti Vabariigi ajal oli ta juba olemas. Seda kasutasid Nõukogude Liidu ajal väga paljud jalakäijad. Enne silda oli ilus trepp, mis laskus sillale. Selle astmed olid madalad. Trepi mademetel müüsid eidekesed sihvkasid, lilli ja aiasaadusi. Lapsena meeldis mulle väga seda treppi ja silda pidi käia. Sild kõikus ja paremat kätt sillast jäi võimas Narva kosk. Kose mühin on siiani kõrvus. Selle pritsmed jõudsid sillani ja siis oli tunne nagu läheksid läbi sametise udu. Väga tihti oli seal ka vikerkaar. Kahel korral nägin koses lõhet astangust üles hüppamas. See kõik oli väga ilus, lausa maaliline.”

Ja lõpetuseks tahan rääkida oma ema loo Võiera koolimaja rippsillast, mida lapsena palju kordi kuulsin, aga mille palusin tal nüüd mulle üle jutustada.

Kui mu ema suunati peale Pedagoogilise Instituudi lõpetamist 1950ndate lõpus Pärnumaale Võierasse õpetajaks, siis oli tema esimeseks proovikiviks just rippsilla ületamine. Koolimaja asus ühel Pärnu jõe kaldal, õpetajate korterid asusid teiselpool jõge. Ema jutustab, kuidas esimesel koolipäeval läks ta üle rippsilla koos koolidirektoriga. Hirm oli südames, sest ujuda ta ei osanud ja sild oli kahtlaselt ühele poole kiiva, lauad veidi mädad ja osa trosse kadunud. “Aga kuidas sa jääd esimesel koolipäeval kooli hiljaks!” Ka peale tunde tagasi tulla oli veel hirmus ja paar kolm korda veel. Aga hiljem ta harjus, õppis ära tasase ja ühtlase sammu. Mõni aeg hiljem läks juba öösel rongi pealt tulles pimedas ja vihmasajus, kohver näpuotsas, üle kõikuva silla (vaata lugu sissejuhatavat pilti).

Mis muud, kui otsime oma rippsillad ülesse, teeme nad korda ning loome uued ühendused inimeste ja talude vahel.

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.