Tänavu esmakordselt Eesti ajaloos toimuv mägraseire hakkab otsi kokku tõmbama ning selgus klassikaline tõsiasi: esimese korraga sai selgeks, kuidas asja tegelikult teha. “Mäkradel on satelliitlinnakud ja põhilinnakud, mis asuvad ühe mägrapesakonna territoorimil,“ selgitab mägraseire läbiviija Remek Meel. “Ja loomad käivad põhilinnaku ja “suvilate” vahel pidevalt. Kes ja kui kaugel ja kui tihti käib, me ei tea.” Tänavu suvine eesmärk oli üles otsida linnakud, mis olid kümmekond aastat tagasi kaardile kantud. Enamus neist üles leitigi, aga ei teata veel, palju see annab teavet mägrapopulatsioonis toimuvate muutuste kohta. Eks tarkus tule töö käigus. “Praeguseks on selgunud, et kasulikum oleks, kui me ühes piirkonnas kõik mägralinnakud üles otsiks ja teaksime, millised linnakud millise pesakonna kasutuses on, nii et midagi kahe silma vahele ei jääks ja siis rajakaameratega jälgiks, kuidas mägrad ja kui mitut linnakut kasutavad. Mäkrasid tuleks ka kaelustada,” arvab Remek. Tema meelest on aga Mandri-Eesti mäkrade elukorraldus erinev kliima poolest pehmemast Saaremaast, kus asub tuntud RMK mägrakaamera. Saaremaa mäkrade puhul on oletatud, et mägraema lahkub poegadega suve hakul teistesse linnakutesse (Tiit Hundi augustikuine lugu). “Mandri-Eestis oleme jälginud, et ema väikeste poegadega jääb esimesel suvel kindlasti paigale. Kisklussurve on mandril nii suur, et ta peab koha peal olema. Saaremaal kiskjaid praktiliselt pole ja ilmselt on seal teistsugune käitumine võimalik,” arvab Remek. Mägraseire jätkub ka järgmisel aastal.