Surmamärkidega puud

Teisipäeva hommik oli hommik nagu iga teinegi. Veel saab minna paljajalu üle õuemuru postkastini, et tuua sealt hommikukohvi kõrvale värske Postimees. Veel ei poe külm üdini, kui sellelt käigult naased.

Küll puges külm mulle põue kui lehte lugesin. Artiklit, mis pajatas sellest, et Toomemäe nõlvalt nn Pirogovi platsilt hakatakse täna langetama puid, mis on ohtlikud inimestele.

Miks mind selline külmatunne valdas? Minu jaoks on see olnud alati püha paik. Siin tuupisin ülikooli sisse astudes eksamiteks, siinsamas on sündinud kõik minu lapsed, siin käisin hiljem jalutamas oma lastega. Siitsamast mäeotsast on mu perealbumis pilt isa perest tema lapsepõlves. Siin käisin vaatamas sinimustvalge heiskamist, siia toon alati oma välissõbrad tutvuma Eesti ühe kõige pühama paigaga. Siit saab alguse Struve mediaankaar, mille teiste punktide väepaiku olen käinud vaatamas Jäämereni välja.

Minu jaoks on see metsasalu, püha mägi, mille puudevaikuses mõtiskleda, kus jõudu ammutada.

Loomulikult on seda paika püütud halvustada, et see on punkarite ja joodikute kooskäimise koht. Aga mõelda tasub, miks need sõltumatud ja argirutiinist vabad inimesed seda paika armastavad?

Toomemäe nõlva korrastustöödest hakati rääkima siis, kui vanalinna kerkis uus klaasmaja. Üsna arusaamatu on siiani, kuidas otse raekoja kõrvale sellise uusehitise rajamiseks üldse luba saadi. Aga kohe pärast seda hakkasid käima jutud sellest, kuidas Toomemäe puud inimesi ohustavad.

Artiklis kirjeldati, et 51 puud vajavad mahavõtmist just seetõttu, et need on seentest nakatatud või nõrgalt kinnitunud maasse. Seda peetakse tavaliselt ohuks möödakäijatele. Just see panigi mind imestama. Minu teada ei ole enamusel sellel alal rajakestki, puud on vaid kinnitamaks üsna järsu nõlva pinnast. On ime, et need puud seal üldse kasvada suudavad ja kaitsevad suurte vihmavalingute ajal mudavoolude jõudmist linnaisade raekoja ukse alla.

Veel on selle paiga kohta öeldud, et just siin on asunud kuulus Taara Padu – üks kolmest kõige pühamast paigast Eestimaal, lisaks Ebavere mäele ja Võhandu jõele. Vähemalt on nii väitnud Mathhias Johann Eisen. Tema teeneks on olnud kokku koguda need teated, mida pole varasemates balti sakslaste ürikutes kirjas. Ja et hiite hävitamine 700 aasta jooksul polnud kirjaoskajatest vallutajate võidulugu, siis puuduvad teised ajaloolised teated sellest hiiepaigast.

Kuid mida võis tähendada Tartu vanim nimi Tarbatu, selle üle vaidlevad teadlased siiamaani. Mõne arvamuse järgi asus siin Taara Padu, püha hiis, kus asus keelemeeste arvates lai kivi või kivi laud ehk püha ohvrikivi. Et aga praegune ohvrikivi on Toomemäele toodud alles 1927. aastal, siis on lugu hiiepaiga kohta segane.

Samuti on arvatud, et Vanemuise kunstmuinasjuttudes Toomemäele kasvama lauldud tammemetsa on meie lauluisad toonud Eestisse Väinamöise lugudest Karjalast. Ja seni, kuni keelemehed vaidlevad, pole Toomemäel või Taara Padul ka hiiepaigana õiguslikku kaitset.

Et Tartus polekski nagu kunagi hiit olnud.

Ometi on põnev just nn Pirogovi platsi maastikuvorm. Ta kohal on pea kõrgeim paik Tartu ümbruses. Nii oluline, et siia ka kunagi eestlaste linnuse asemele piiskopi linnus ehitati. Ja kui vaatame teisi Eestimaa linnuseid, siis nende läheduses, suisa naabruses paiknes ka enamasti hiiepaik. Vanarahvas oli lihtsalt praktiline. Veel on maastikuliselt näha, et tõenäoliselt on siin ka kunagi üsna kõrge punase liivakivi paljand asunud, kõrge püstloodis sein, nagu neid Tartus Emajõe kallastel ja kõikjal üle Lõuna-Eesti asub. Ehk tuntuim selline sein on Taevaskoda oma koobaste ja allikatega. Aga silme ette tuleb ka kohe Merioon või Paeläte või Vooremäe Hennu Raudläte või Sõjatare.

Kas ei võinudki siin olla selline Pagukoobas, lähimat allikat teatakse välja voolavat sealtsamast endise keemiahoone keldrist. Või kuidas tekkis mõte rajada Püssirohukelder, Ja kust toodi lossi ja linna ehitamiseks tammepalke?

Igal juhul on siin tõenäoliselt tegemist üsna püha ja olulise paigaga. Seda ei saa ju keegi eitada. Ja pühas hiies ei raiuta puid niisama. Selleks peab olema põhjus. Kas loodetakse korjatud puulehtedest ja okstest või koorest abi tervise turgutamisel. Või on vajadus püha tule järgi. Või on vaja tagada ligipääs riituseplatsile. Muidu mitte.

Tartu on kuulus oma roheluse poolest, aga viimastel aastatel on Eestis aina juurde koolitatud arboriste, ka nemad vajavad tööd.

Seda kummalisem oli kuulda, et ainsam firma, kes Taara Padu puude mahavõtmise konkursil osales oli Tallinnast. Teinud tööd ka puude langetamisel Ebavere mäel.

Kui küsin firmajuhilt, miks ta sellise töö vastu võttis, siis ütleb, et küsigu kõigepealt ekspertiisitegijalt ja töö tellijalt. “Rahasumma, mis sellise töö eest pakutakse on ju 80 000 eurot. Kas mina loobuks sellest rahast?”

Seda hämmastavam on näha, et kuigi raie pidi algama juba päeval, ei ole tõstuk terve päeva jooksul käima läinud. Puud lihtsalt ei lase, kui tehnika töövõimeliseks saadakse, on ametlik tööaeg läbi. Aga töömehed tõmbavad raudmaskid pähe ja justkui raudrüütlid ripuvad nad oma pikakaelalise raudhobu seljas.

Vahtrasalu sahiseb nukralt ses põrgulärmis, otsekui öeldes, et keda me ometi häirime, meie oksad ei ulatu ju peaaegu jalgteedenigi, vaid ühe puu oksad sirutuvad hotelliakendeni... Mis saab järgmisel kevadel suurvete ajal kui meie juured ei ole enam siin pinda hoidmas, siis kulutate te üüratu raha kividega pinna kinnitamisele. Ja need vähesed meie vennad kellel pole praegu sinist või punast surmamärki, kuidas nad suudavad oma laiade lehtedega püsida tormiiilides, meie käed ei ulatu ju enam kokku.

Küsisin ka töömehelt enne kui ta sae käima tõmbas, et mis tunne on pühapaikades puid saagida, ta vastab, et ta küsib alati puudelt luba, aga nad ei vasta. Kui seda moodsa varustuses kõrvaklappidega rüütlit seal puude kohal vaatan, siis mõistan, et ta ei saagi kuulda.