Sügis kulgeb omasoodu ja talve hingust on tunda igal sammul. Küll räntsab tinahallist taevast lörtsi ja lund, küll tuiskab vihma ja torm kääksutab metsa. Aruharva näitab vilksamisi päikest ja killukest sinitaevast. Terve suve ja sügise on kõik valmistunud talveks. Pasknäärid ja puukoristajad on seemneid ja tammetõrusid varunud, kaelushiired ja oravad samuti. Mägrad ja kährikud on tagumikud suureks söönud ja karud võrreldes kevadega pea poole kaalus juurde võtnud. Paljud metsa paigaldatud tihaste pesakastid on tänaseks juba tammetõrusid ja sammalt täis veetud. Ettevaatlikult kasti kaant kergitades võib seal samblas susides leida ka paar karvast selga nihelemas ja vastu põtkimas, justkui antaks selgelt mõista, et ära sega, las ma magan. Need ongi kaelushiired, kes on lindude pesakastide põhilisteks talvisteks asustajateks, jättes tihased ja teised väiksed tsirgud külmadeks talveöödeks peavarjuta, sest kast on maast laeni heina, sammalt ja tammetõrusid täis topitud, nii et vahel lausa lennuavast välja turritab. Sellised üürnikud on pesakastide puhastajatele alati parajaks peavaluks, sest kevadeks on kast täis ka veel talve jooksul tõrudest ümbertöödeldud haisvaid hiirepabulaid. Aga kui vaadata asjale teistpidi, et panemegi kastid hoopis kaelushiirtele? Siis ronivad sinna kevadel jälle linnud pesitsema! Igavene tüütus! Inimene ja tema mätas.
Käes on hingedeaeg. Vaikne ja pime. Nädal mardipäevani. Vanarahvas teadis selle aja kohta loomadest ja loodusest nii mõndagi ning arvas nende talitamise järgi kõiksugu ilmaennustusi ja muid majanduslikke teadaandeid ette ära. Näiteks: “kui tsitik pääle marti veel lendab,siis ei tule enne jõulu kübetki lund” (Viljandi) või kui “inne märti leht puust, sõs tulõ keväjä hain aigsahe mõtsa” (Põlva).*
Olenevalt temperatuurist ja lumeoludest sätivad ennast rasva söönud karud, siilid, mägrad just neil päevil pessa pikali, et üks pikem uinak ette võtta. Nõnda kevadeni. Saarde kandis öeldigi nii: “Karu läheb magama mardipäeval, külge keerab küünlapäeval ja üles tõuseb maarjapäeval.”*
Tundub, et vanarahval oli aega seal karu pesa juures passida ja vaadata, et mis ja kuidas. Nüüdsel ajal on küll igasugu veebikaamerad ja äpid, kõiksugu andurid ja sensorid, aga pole mulle näidatud, kuidas see karu küünlapäeval külge keerab! 
Tuleb minna lund kühveldama.

Tarmo Mikussaar

*Tsitaadid on pärit Mall Hiiemäe koostatud kogumiku “Eesti Rahvakalender” IV köitest.