Eesti Loodusmuuseumi, Aasta looma toimkonna ning Looduskalendri luulevõistluse auhinnaretkel mägralinnakusse saime tuttavaks väikeste autoritega, kes meile lugusid saatsid. Hakkame toredaid luuletusi kodulehele järjepanu üles panema koos autorite mõtteavaldustega.
Mägra mõte
Vabariigi aastapäeval mägral tuli vägev mõte –
Kui saaks kuskilt sinist värvi, oleks ise lipu värvi!
Must ja valge omast käest, sinist saaks ehk mustikast.
Sõpradega koos keedetud sai moos,
Mäger koonu sisse kastis, peagi lipumastis lehvis!
Stefanie Schneider (3b, Gustav Adolfi Gümnaasium)
Stefanie, kuidas luuletus sündis?
Kuna kirjutamise ajal olid just presidendi valimised, räägiti vabariigi teemadel väga palju ja sellepärast tuli luuletus taoline.
Kas oled enne ka riime seadnud?
Olen kirjutanud luuletuse teemal “Kuidas on olla õpetaja?”. Teised ei kirjutanud, aga mina tegin viie minutiga valmis.
Mida teadsid enne mägra kohta?
Digitunnis me vaatasime looduskalendrist mägrast videosid ja lugusid, see aitas kirjutada.
Mäger ei söö liha
Mäger sai kutse presidendi vastuvõtule, kus pakuti ainult taimetoitu. Mägrale hakkas taimetoit meeldima. Ta otsustas jääda taimetoitlaseks. Mägral oli putukatest ja ussikestest kahju. Sellest ajast peale ei söö mäger liha, vaid marju ja juurikaid.
Kõik, kes seda uskuma jäid, said kõvasti petta.
Marii Gelkov (2b, Rocca al Mare Kool)
Marii, käisid nüüd koos teistega mägralinnakut vaatamas, mida teada said?
Poleks uskunud, et mäger on nii suur, ma arvasin, et ta on palju väiksem. Ja ta urud on nii suured!
Kas sul on oma kodumets?
Jah, Kakumäel. Seda tunnen üpris hästi, mulle meeldib metsas.
VEEL AUHINNATUD LUULETUSI
Mäger
Vesse Kilk (4.a, Kehra Gümnaasium)
Mäger pole lemmikloom
tema koduks on urg.
Elab teiste mäkradega koos
siis ta pole kurb.
Marju, putukaid ja juuri
mäger metsas otsib taga.
Öösel metsaalust uurib
talvel talveund ta magab.
Mägra kuulsusrikas päev
Sten Vällo (5c, Rocca al Mare Kool)
Mina olen mäger. Ja täna jutustan ma sulle, kuidas ma paljastasin salakütid ning põgenesin loomaaiast.
See algas, kui ma olin toidujahil koos oma sõbra karuga. Äkki sööstis ta järve äärde, et kala püüda, kuid põõsastest ta kaugemale ei jõudnud. Plõks! tegi püünis. Karu oli kinni jäänud salaküttide kurikavalasse lõksu. Olles selgusele jõudnud, et püünist siin lahti ei saa, jooksin kiiresti abi otsima. Kui koos karuemaga tagasi jõudsin, oli karu läinud, püünis aga ootas uut ohvrit. Võtsin oksa ja viskasin püünisesse. See sulgus, poolitades oksa. Kui lõksu üles võtsin, nägin vererada, mis kadus tihnikusse. Hakkasin mööda seda minema, kuni jõudsin ühe maja juurde. Piilusin sisse ja nägin: viis salakütti istuvad laua taga, söövad ja joovad, karu pea on aga löödud seinale. Otsustasin kätte maksta, kuid salaküttidest ei saa jagu ükski loom. Niisiis pidi abi otsima inimestelt.
Ootasin õhtuni, sest mäger on teadupärast ju ööloom, ja läksin loomaaeda. Küsisin hüljestelt papagoide asukohta, sest papagoid oskavad inimkeelt ja võivad palju aidata. Jõudsin õnnelikult kohale, kuid papagoi magas. Koputasin siis klaasile, et teda äratada, kuid koputamise peale ärkas hoopis öövaht. Jooksin eest ära, kuid eksisin ära ja jäin lõksu. Mind pandi ühte puuri, kus inimesed mind kogu aeg vahtisid. Sa ei kujuta ette, kui tüütu see oli! Ööd ja päevad mõtlesin ainult sellele, kuidas puurist välja saada ning papagoi juurde pääseda. Lõpuks oli plaan valmis. Visakasin selili ja mängisin surnut. Kui valvur seda nägi, tegi ta ukse lahti ja hakkas mind välja tirima. Kuid mina hüppasin püsti ja jooksin põõsastesse. Kui hinge tõmbasin, nägin, et minuga oli kaasa tulnud üks emamäger, kes koos minuga puuris oli. Ta ütles, et oli tulnud kaasa, sest ka tema oli metsast pärit ja ei tahtnud enam puuris olla. Läksime siis papagoi puuri juurde. Papagoid aga ei olnud. Puuriuksel oli kiri: Papagoi viidud Soome. Nüüd oli vaja uur plaani.
Mõne minuti pärast oli lahendus käes. Lasime end uuesti kinni püüda, kuid seekord panin oksa ukse vahele, et see kinni ei läheks. Meid valvati nüüd rohkem, kuid sellega ma arvestasingi. Õhtu poole hakkasime jälle põgenema, kuid hoopis metsa, salaküttide maja poole. Meie järel jooksid loomaaia direktor, valvur ja mõned külastajad, lootes kinnipüüdmise eest autasu saada. Majani jõudes varjusime maja taha, kuid enne lükkasime ukse irvakile. Kui jälitajad kohale jõudsid, läksid nad kohe majja sisse ja direktor hüüdis: „Ahhaa, saime teid kätte!“.
Salakütid ehmusid ja andsid alla. Kui nad ära viidi, vaatasin veidi majas ringi ja nägin põrandas ühte luuki. Kui ma selle avasin ja alla läksin, nägin: seal seisab mu sõber karu! Nii et karupea seinal kuulus kellelegi teisele. Siis läksime välja ning püüdsime veidi kala, sest karu ei olnud juba mõnda aega süüa saanud.
Siinkohal pean ma lõpetama, sest mu uus pere vajab mind.
Kohtumiseni!
Mäger
|
Mäger ja karu Elas kord üks mäger. See mäger oli ilus ja heatahtlik. Ühel ilusal päeval nägi ta karu. Alguses ta kartis, aga lõpuks said nad sõpradeks. Tuli välja, et mõlemad on segatoidulised. Neile meeldisid mustikad ja pohlad, aga kuna mägra haistmismeel on väga hea, siis leidsid nad palju marju. Mägral on pehme 24 sentimeetrine saba. Mägrale meeldib käike teha ja loomulikult tahaks ta nendes karuga mängida, aga karu on liiga suur. Mägrale meeldib puhtus, aga karule mitte. Mõlemal loomal on elukohaks urud. Nad olid iga päev koos ja vahel mängisid nad puude vahel peitust. Nii möödusid nädalad ja kuud, lõpuks isegi aastad, aga nad olid ikka parimad sõbad ja magasid talveund üksteise kaisus karukoopas. |
Leidsin ma metsast
see oli mägra maja.
Keegi ei vasta...
Raneli Kast (5.kl, Jõõpre Kool)
Mägra elu
Andreas Alatsei (5.kl, Lustivere Põhikool)
Kord elas mäger metsa sees.
Ta tundis end kui kala vees.
Sõi iga öö ta kõhu täis
ja elu talle ilus näis.
Soe päike paistis palavalt
ja mäger ohkas kavalalt –
veel ootama peab pikka ööd,
et teha kõhutäiteks tööd.
On mägra toiduks konnad-hiired
ning ka teod, kes pole kiired.
Ta sööb nii seeni kui ka marju,
ei ükski toit ta kõhus karju.
Range mäger
Artur Aksiim (4b, Tallinna Järveotsa Gümnaasium)
Mäger elab meie metsas,
karmikarvalises kestas -
kõht on tume, selg on hall,
nägu triibuline tal.
Haistmismeel on väga hõrk,
nägemine üsna nõrk.
Sööb ta marju, seeni, juuri,
konni, usse, hiiri suuri.
Mägra urg on tema uhkus,
seal ta hoiab ranget puhtust!
Mäger ja kass
Artur-Dawid Sammal (7. kl, Sillamäe Eesti Põhikool)
Elas kord metsas mäger, nimega Edward. See oli tema jaoks hea aeg. Ta käis ringi, sõi putukaid, taimi ja marju. Ükskord nägi ta autot, millest väljus mees, kes oli tulnud seeni korjama. Mees tegi auto pagasiruumi lahti ja võttis sealt korvi. Mägral tekkis huvi – mis seal on? – ta kasutas hetke, kui mees ei näinud, ja hüppas pagasiruumi. Mees ei märganud seda ning sõitis külla tagasi.
Niimoodi sattuski Edward külla. Külas ronis ta pagasiruumist välja. Selle mehe maja oli küla piiril. Mäger läks mehe aeda uudistama. Seal oli suur koer. Edward ei teadnud, et koerad võivad kurjad olla, ta polnud varem koeri näinud. Kui koer haukuma hakkas, põgenes Edward nagu kuul sealt minema.
Edward läks mööda teed edasi ja jõudis küla keskele. Inimesed, kes teda märkasid, hakkasid kartma ja põgenesid. Mäger läks kurvalt edasi, kuni jõudis prügikastide juurde. Ta oli kurb, sest tal oli kahju eemal olla oma kodust, kus oli nii hea olnud... Aga nüüd!
Peagi märkas ta, et ta pole üksi. „Tule välja!“ hõikas Edward. Järsku ilmus tema taha kodutu kass, kes sulges käpaga mägra suu. „Psst! Ära ehmu! Mu nimi on Vasja,“ lausus kass. „Mis sinu nimi on?“ Mäger vastas: „Edward.“ Nad sõbrunesid ruttu. Kass aitas ja õpetas mäkra, kuidas külas hakkama saada. Ükskord, kui kass varastas toitu, sattus ta koera hammaste vahele. Ta jäi küll ellu, kuid oli tugevalt vigastatud.
Edward arvas, et metsas oleks sõbral parem ning ta paraneks kiiremini. Ta viis Vasja salaja selle mehe aia juurde, kelle autoga ta külasse oli sõitnud. Neil vedas – auto pagasiruum oli lahti ning seal oli korv. Mees kavatses jälle seenele minna. Mäger tõstis oma sõbra õrnalt korvi ning pani talle teki peale, et teda ei märgataks. Ise hüppas ta samuti pagasiruumi.
Kui mees metsa jõudis, tõstis ta pagasiruumist korvi välja ja pani maha, ise aga läks autost midagi otsima. Mäger kasutas juhust, võttis korvi ning jooksis metsa. Edward tundis metsa nagu oma viit sõrme. Edward kasutas oma loodustarkusi ning ravis oma sõbra Vasja terveks. Nad jäidki metsa elama.
Lugu mägrast
Heddy Kolt (5. kl, Jõõpre Kool)
Mäger mööda metsa sibas,
udu mööda raba vibas.
Käbi puu pealt alla kukkus,
ämblik oma võrgus tukkus.
Kõht tal väga tühi oli
mööda mäge üles ronis.
Leidis pesa põõsa tagant,
munad endale ta krabas.
Tahtis juba muna võtta,
aga lind seal ligi tõttas.
Toksas pähe nokaga,
ajas mägra minema.
Mäger
Karl Johannes Mühlberg (4a, Jõhvi Põhikool)
Mäger on üks äge sell,
mängib mäkra iga kell.
Kui tal tuju paha on,
siis ta ikka mäger on.
Kui mägral käes on mägrakuu,
siis tal urus puhub tuul.
Ja kui mäger mängib mäkra,
siis ta tõmbab ennast käkra.
Mäger
Karola Purgats (4. kl, Jõhvi Põhikool)
Mäger pole põdra sõber,
ta palju väiksem on kui põder.
Põtradel on suured sarved,
mäkradel on triibud valged.
Mägra lemmiktoit on hiir,
marjamahl on talle piim.
Metsas igaüks kohata võib põtra,
kuid ole mees ja märka mäkra!
Mäger
Karina Vaškinel (4a, Rakvere Reaalgümnaasium)
Mäger on must ja valge,
Magab ta ainult talvel.
Õues on käinud,
Aga mind pole näinud.
Mäger on väike,
Kuigi särab nagu päike.
Mäger on väga tore,
Ta pole üldse kole.
Mäger
Keity Vetevool, (4c, Rocca al Mare Kool)
Kes küll on see metsloom,
kellel sinakas valge koon.
Kellel lühikesed jalad,
marjad, tõugud meelis palad.
Näos tal kaks musta jutti,
vaenlase eest põgenemiseks nutti.
Hallikas karv ja lühike saba,
pildile metsa teda tihti ei taba.
Mäger
Kert Roov (5.kl, Haljala Gümnaasium)
Mäger ilus metsloom,
peas on must ja valge joon.
Mägra silmad , väiksed nupud,
tema kõrvadel valged tupsud.
Toiduga ta palju ei jonni,
söögiks sobib metsa annid.
Pistab põske marjatarjad,
õhtuks jõuab kodukarja.
Vahel mägral hea päev,
kui mõnd linnumuna näeb.
Tema koduks labürint,
mis on tema pelgupaik.
Meeldib olla oma urus,
kus ta magab heinapurul.
Talvel magab õndsat und,
pole näinud paksu lund.
Vägev mäger
Kristofer Sander (2b, Rocca al Mare Kool)
Elas ükskord ööloom mäger,
ta on väike, aga vägev.
Lõuna-Eestis taluturg,
selle kõrval tema urg.
Urul korruseid on kolm,
tube 133.
Talvel mäger seal näeb und,
mina lükkan õues lund.
Kevadel tal poegi neli,
ja minul kodus väike veli.
***
Teated
