Kiire jalutuskäik kodulähedases rannikumetsas andis tulemuseks 1,5 kg värskeid noori viljakehi, mis kasvasid enamasti tohletanud sanglepal või toomingal.

Seeni ja marju saab korjata praegugi, peale külmalaineid kasvavad jälle värsked noored austerservikud ja lodjapuudel jätkub marju kuni linnud need nahka panevad.
Hästivarustatud kaupluselettidele eksib aegajalt erinevate šampinjonide ja hingehinnaga seenehoidiste vahele ka kultuuris kasvatatud austerservikuid (Pleurotus ostreatus). Austerservikuga "nakatatud" lehtpuupakke, millel seeni kasvatatakse, liigub aga vahetevahel ka suuremates ehituspoodides, et iga soovija varjulisse aianurka gurmeeseene kasvanduse rajada saaks. Tööstuslikult kasvatatakse neid aga põhul ja saepurul.

Nii võibki jääda mulje, et need austrikarpi meenutava välimusega seened on midagi ääretult haruldast ja eriskummalist, ent tegelikult leiab ta hea õnne korral kasvamas oma aiatagusest metsatukast. Selle seene korjamiseks on hea aeg just nüüd kui termomeeter pidevalt nullilähedast sooja talveilma näitab, mis võib saagiaja jõuluaega ja ehk tulevassegi aastasse vedada.

Austerservikud ei maitse üksnes kahejalgsetele, vaid neid maheda maitselisi lihakaid seeni hindavad kõrgelt ka metsaelanikud. Siin jõudis keegi minust ette ja haukas seenest tubli tüki.

Võimalus on veel korjata põõsastele jäänud lodjapuu (Viburnum opulus) marju, enne kui näljased siidisabad ja teised marjasööjad oma töö teevad. Korduv külm on väikeste kalliskivide kirgaspunastest marjadest üle käinud ning andnud marjadele kordumatu, peene ja mõrkja maitse. Lodjapuu marjade lapikud seemned on mürgised. Vene kultuuriruumis nii populaarne ja hinnatud marja- ning ravimtaim on meil teenimatult vähe tähelepanu saanud. Maitseelamus on kindlustatud!

Vaata RMK metsablogi: LINK

Kuidas päris oma jõulupuu metsast üles leida: LINK