Poruni - ilmselt kõige ürgsem metsamatkarada

Postitas Looduskalender - N, 11.10.2018 - 17.19

Lugu ja visuaal Kaido Einamawww.reisijutud.com

On matkaradasid, mis veel tunduvad tavalised, kuid varsti seda enam pole - üks neist on loodusrada Poruni ürgmetsas. Kui Reisijutud.com seal 15 aastat tagasi käis, rääkisid kohalikud karudest, kes öösiti keset eimiskit telkivate matkajate juurde tulid ja nina telgist sisse pistsid, et nuusutada, kust see hea toidulõhn tuleb. Kohalik seeneline soovitas kavalalt: korjake neid kummiseeni, mina neid ei taha, aga jätke puravikud minule. Kummiseenteks nimetas ta kukeseeni.

Praegu jäävad paljud matkarajad ja metsad aina hõredamaks, aina tavalisemaks muutuvad aga loodusrajad raiesmikel. Sellist "mitmekorruselist" ürgmetsa aga, kus kirves ja saag pole sada aastat maastikku kujundanud, leidub just sellel Poruni rajal.

Tahu laht

Postitas Looduskalender - N, 11.10.2018 - 16.16

Kirjutas ja pildistas Tiit Hunt, www.rmk.ee

Kuhu minna, kui tahaks natuke langevates lehtedes sahistada ja merelahe ääres sügisele omaseid hääli kuulata ning heita pilk lagedale maastikule, kus lausa kihab rändel olevatest lindudest.

Üks sobiv paik on Tahu matkarada. Umbes 1,4 km pikkune edasi-tagasi teekond saab alguse külavahetee äärsest väiksest parklast, kuhu auto jätta, edasi viib rada läbi karjamaa kuni väikse metsaviiruni, kust põldmarjaväätidesse mattunud metsistunud viljapuudega palistatud rada kulgeb läbi karjavärava linnutornini. Tornist avaneb hea vaade veiste poolt madalaks söödud rannaniidule ja pilliroost lagedate kallastega madalaveelisele merelahele.

Roosatiiru Briti saarte asurkond on taastumas

Postitas Looduskalender - N, 11.10.2018 - 10.10

Linnuvaatlejawww.linnuvaatleja.ee

Roosatiirud (Sterna dougallii) on oma nime saanud pesitsusaegse roosa rinnaesise järgi, kuid omapärane värvus ei ole neile õnne toonud. 19. sajandil peeti nende sulgi moekaks kübarakaunistuseks, mistõttu suri Briti saarte asurkond peaaegu välja. 20. sajandi alguses olukord tänu kaitsvate seaduste vastuvõtmisele paranes, kuid 1960. aastatel hakkas arvukus taas langema ning kahanes 1989. aastaks vaid 467 paarini. Seekord ei olnud põhjused enam nii selged, ilmselt mängisid rolli jaht talvitusaladel ning pesapaikade kadu erosiooni, häirimise ja konkurentsi tõttu.

Roosatiirud

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.