Pasknäär          Garrulus glandarius

Pasknäär ilmub kaamerapilti või Teie oma linnulauale, kui koduaias jääb rahulikuks ning inimesed seal ei toimeta.   

Pesitsusajal peidulised, muutusid pasknäärid nähtavaks ja kuuldavals sügisestes tammikutes, just sealt kogusid linnud suure hulga oma „talvevarusid“. Heal tõrusügisel peidetakse samblasse kuni viis tuhat tõru, aga nn sahvrid peab ju ka meelde jätma, mis nutikatel vareslastel suures osas paljuti õnnestub.

Meie pilkupüüdvaima sulestikuga vareslane on umbes haki mõõtu: kehapikkust kuni kolmkümmend viis sentimeetrit ning kaaluga üle pooleteistsaja grammi.

Pasknääri märgates torkab laperdava lennuga linnul alati silma linnu valge päranipuala. Enamus sulestikust roosakaspruun, alapool rooskalthall. Tiivasulestiku järgi võiks pasknääre isegi meie rahvuslinnuks pidada: ümaratel tiibadel sini-musta-valge triibuline nähtav laik kõrvuti valgega, mis mustade tiivasulgede raamistuses rahvusvärvid kenasti välja toob. Tiibade alapool hall.

Peasuled musta-valgetriibulised, mis erutunud linnul tõusevad väikese tutina püsti – vahel on seda ka kaamerapildist märgata saanud enne kiirustavat lahkumist.

Must värvi on linnu nokk ja haberiba, silmaiiris helesinine, jalad helepruunid ning sugupoolte sulestik sarnane.

Talviseks arvukuseks võiks hinnata veidi üle saja tuhande isendi, meie paigalindudele põhjapoolsete rändurite näol erilist lisa ei saabu.  

Viimase nädala pasknääride vaatlused: LINK

Pasknäär