…saagiks luukarits

 

Jäälind         Alcedo atthis

 

Jäälind on oma välimuse poolest tuntud ning armastatud linnuliik, tänu värvierksusele kogunisti põhjamaade kalliskiviks kutsutud.

Meie koelmukaamera läheduses elutsev paar tegutseb aastaringselt juba mitme aasta jooksul. Allikaline koelmu ei külmu ehk pakub kasina, aga siiski äraelamise võimaluse. Jahti peetakse kolmu kohal kasvavalt lepalt ja nende „sõjahüüdu“ on sagedamini kuulda, kui linde saagi järgi sukeldumas näha.

Talvised linnuloendused kinnitavad, et talvitujaid jääb jäävabadele oja- või jõelõikudele umbes sadakond.

Foto Piet Spans, http://commons.wikimedia.org/

 

Tundub, et tegu luukaritsa emaskalaga

 

Luukarits         Pungitius pungitius

 

Sellised näevad välja, meie allikalistes jõgedes elutsevad luukaritsad - ogalikuliste seas kõige pisemad. Ega ei tea, et keegi neid eriti uurinud oleks, kuigi huvitavad tegelased kes võivad isegi salvkaevudes elutseda.

Aasta vanuselt võib nende pikkust mõõta umbes kolme sentimeetriga, vanemaid isendid (teadaolevalt elavad luukaritsad vaid kolme aastaseks) kasvavad kuue, seitsme sentimeetristeks.

Kehakuju süstjas, suu ülespoole suunatud, aga märgatavalt peene sabavarrega. Seljauime ees võime kokku lugeda üheksa oga (kuid erinevatel isenditel võib neid olla nii rohkem või vähem), kuid nimetatud võivad asetseda nii püstiselt, kui seljale liibunult. Kõhuuime ees paikneb üksik, suurem liikuv oga.

Seljavärvilt võivad luukaritsad olla päris erinevad tooni ning seljalt algavad vöödid võivad ulatuda kõhu servani. Kala kehal puuduvad soomused, kuid sabavars on kaetud väikeste luukilbikestega.

Mida kätte saadakse, sellest ka toitutakse - alates zooplanktonist kuni marjast koorunud kalamaimudeni. Jahitakse ka kudepesadest välja uhutud kalamarja, aga jõeforellide kudepesasid, mis kruusaga kaetud – nende rüüstamiseks puudub luukaritsatel jaks.