Meie karude talvepesad võivad väga erinevad välja näha

Pruunkaru ehk karu        Ursus arctos

Meie metsades algas pruunkarudel poegimine juba enne jõule ja see aeg kestab kuu lõpuni. Meie pea seitsmesaja pealisest karupopulatsioonist peaks tänavu poegima või on juba poeginud kuuskümmend „karumammat“.

Esmapoegivad emakarud toovad sagedamini ilmale üks-kaks karujõmpsikat, vanemad loomad  kaks-kolm, eriti viljakatel isegi neli. Emakarude järgmine perelisa näeb ilmavalgust alles paari, aga vahel isegi kolme aasta möödudes.

Hõreda karvkattega, hambututel ja pimedatel karupoegadel on sünnikaalu kolmesaja grammi ringis.

Kuid talvepesas saab uinakus emasloom poegadega kenasti hakkama.

Emakaru piima rasvasisaldus on üle 10% ja looma organism toodab seda eelmise sügise rasvavarude arvelt!

Ja varem poeginud loomad peavad toitma sündinuid kuni kolm kuud, enne pesast väljumist.

Tuletame meelde - taliuinaku ajal ei sööda ega jooda, roojata ega urineerita.

Karupoegadel lõikuvad piimahambad seitsme nädala vanuselt ja  olenevalt kevadilmadest alustatakse juba aprillis „karumamma“ juhatusel „maailma avastamist“.

Teadlased on talvituva pruunkaru veres tuvastanud nn talvehormooni (Hibernation Induction Trigger – HIT), mis takistab, et suure looma lihased ei atrofeeruks pooleaastase lamamise ajal.

Mõni talvease jääb hoopis kuusenoorendikku