Koduvarblane        Passer domesticus

 

Varblased ei ole hommikuvirgad, aga päevasel ajal keksitakse meeleldi toidumajade all maha pudenenud päevalille seemneid otsides.

Koduvarblased on äärmiselt paiksed linnud. Meie linnades, alevites ja külades küünib nende arvukus talvisel ajal vast mõnesaja tuhande linnuni. Põldvarblaste salkadega seltsitakse talvisel ajal meeleldi, nimetatutest ollakse kuni kümmekond grammi raskemad (kehapikkust kuni viisteist sentimeetrit, kaalult kolmekümnest grammist isegi raskemad), seega  pontsakamad ja silma hakkab nende suurem nokk.

Isaslindude sulestik paistab veidi kirkam: selg kastanpruun, kollase ning musta kirjaga.

Emaslindude seljasulestik on tuhmim ja nad paistavad veidi pisemad olevat.

Pruunikatel tiibadel märkame mõlemal valget tiivavööti ning musti pikitriipe. Alakeha „varblasehall“, jalad helepruunid. Silmaiiris punakaspruun, emaslinnu kulmutriip on kollakas, noka värvus talvisel ajal mõlemal sugupoolel sarnane.

Koduvarblane

Koduvarblase isaslinnu pealagi ja põsed on hallid, lõualaik must ja selline emaslinnul puudub. Emasvärvu sulestik jätab kahvatult pruunika mulje, samuti ei märka me sulestikus eriti kontrastseid vööte.

Koduvarblane (emaslind)

Mõni korstnas ööbiv tegelane näeb „tahmatondi“ moodi välja ning sulestiku kirjeldus selliste kohta ei kehti.

„Uulitsapoistelik“ käitumine käib koduvarblastel nimega kokku - silmapaistvalt hoolimatud, saabutakse kambaga ning põhjustatakse teiste värvuliste hulgas segadust.

Oma „õiguste“ eest osatakse seista: nad on kiired, jultunud, lärmakad, suuremate ees kartmatud…

Koduvarblaste vaatlused: LINK

 

Koduvarblaste paar