Linnuvaatleja

Linnuvaatlejate päevik: www.linnuvaatleja.ee

Eesti esmasleide muuseumide kogudes – väiketrapp

Postitas Looduskalender - R, 16.02.2018 - 08.08

Linnuvaatleja uudis, www.linnuvaatleja.ee

Väiketrapi (Tetrax tetrax) Eesti esmasleiu täpse kuupäeva ja leidja kohta andmeid säilinud ei ole. Siiski on teada, et üks emaslind lasti 1862. aasta septembris praegusel Tallinna linna territooriumil Koplis. Väiketrapist tehtud topist säilitatakse Eesti Loodusmuuseumis.

Linnuharulduste komisjoni andmetel on väiketrappi Eestis kohatud kokku vaid neli korda (kõik lastud) – 1865. aasta novembris Tartu lähedal (topis Eesti Loodusmuuseumis), 1880. aasta suvel Saaremaal Eiklas ning viimati 19.12.1935 Lääne-Virumaal Kundas (topis Tartu ülikooli loodusmuuseumis).

Kalapüük ja prügilad mõjutavad kajakate sigimist

Postitas Looduskalender - T, 13.02.2018 - 10.10

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee

Loomadele, eriti liikidele, kes kasutavad toitumiseks kõiki võimalusi, on inimtekkeline toit üha kättesaadavam. Ka paljud kajakaliigid, eelistades küll veekogudest püütavat, söövad meelsasti kalapüügi tagasiheiteid (kalu, koorikloomi ja teisi selgrootuid, kes ei ole püügi sihtobjektideks, kuid jäävad siiski püügivahenditesse) või prügilatest leitavat.

Levinud valuvaigisti kasutamine on viinud kolm kotkaliiki väljasuremisohtu

Postitas Looduskalender - R, 09.02.2018 - 08.08

Linnuvaatlejawww.linnuvaatleja.ee

India elanikel on põhjust kaeluskotkastele tänulik olla – need raipetoidulised linnud söövad ära karjamaal surnud loomade korjused, mis muidu meelitaksid ligi hüäänkoeri või nõuaks inimeste poolt koristamist.

Viimase mõnekümne aasta jooksul on aga kotkaste arvukus drastiliselt langenud. Kui varem ulatus tumepea-kaeluskotka (Gyps tenuirostris), valgeselg-kaeluskotka (Gyps bengalensis) ja sale-kaeluskotka (Gyps indicus) arvukus kümnetesse miljonitesse, siis praegu kuuluvad Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN – International Union for Conservation of Nature) punase nimestiku äärmiselt ohustatud (Critically Endangered – CR) liikide kategooriasse.

Rasvatihase riskikäitumisel on geneetiline taust

Postitas Looduskalender - T, 06.02.2018 - 12.12

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee

Lindude söögimaja on täidetud päevalilleseemnetega, toidupallid ripuvad ahvatlevalt. Tihased kõõluvad sireliokstel ja ei suuda otsustada, kas söösta äsja üles riputatud läikivasse plastmassist söögimajja saagi järele. Eile seda ju polnud – väga hästi võib tegu olla ka lõksuga… .

See, kuidas üks või teine indiviid ohtlikku olukorda tajub, on väga erinev. Mõju avaldavad nii varasemad kogemused (näiteks kohtumine raudkulliga), keskkond (varjumisvõimaluste olemasolu) kui ka geenid. Mitmeid olulisi käitumistunnuseid mõjutab SERTgeen, mis on seotud hormooni serotoniin transpordiga. Kui inimese puhul on selle geeni mõju impulsiivsetele otsustele, ärevuskäitumisele ning motivatsiooni kujunemisele teada, siis mõju teiste liikide käitumisele on SERT geenipiirkonna puhul vähe uuritud.

Puukoristaja – veel üks tööriista kasutav linnuliik

Postitas Looduskalender - T, 30.01.2018 - 10.10

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee

Kuigi tööriistade kasutamist toitumisvõimaluste avardamisel ja ellujäämisvõimaluste parandamisel peeti pikka aega vaid inimeste privileegiks, teame tänaseks, et näiteks kive toiduobjektide purustamiseks või puupulki putukate väljaurgitsemiseks kitsastest kohtadest kasutavad ka mõned primaadid.

Käharpelikanid vajavad rahu ja päästeparvi

Postitas Looduskalender - R, 26.01.2018 - 09.09

Linnuvaatlejawww.linnuvaatleja.ee

Käharpelikan (Pelecanus crispus) on aastaid olnud Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN – International Union for Conservation of Nature) punase nimestiku kategoorias ohualtid (Vulnerable – VU).

Tänu pikaajalisele kaitsetegevusele lindude Lõuna-Euroopa pesitsusaladel on aga 1990. aastatega võrreldes pelikanide arvukus Euroopas neljakordistunud ning eelmise aasta lõpus tõsteti käharpelikanid kategooriasse ohulähedased (Near threatened – NT).

Käharpelikan

Käharpelikan / foto: Arjan Haverkamp (wikimedia commons)

Teadmised lindude põgenemiskäitumisest aitavad planeerida linnusõbraliku linnaruumi

Postitas Looduskalender - K, 24.01.2018 - 10.10

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee

Olukorras, kus loomade elupaigad muutuvad inimtegevuse tulemusena üha väiksemaks või asenduvad asulatega, peavad muutuma ka loomade käitumismustrid. Ohu märkamine ja õigel ajal põgenemine on elulised küsimus, mille puhul vanadest mallidest kinni hoides võib ähvardada kiire hukk.

Ohu märkamist on lindudel küllalt põhjalikult uuritud ja ilmselt ei ole teadmine, et linnalinnud on maapiirkonna liigikaaslastest märksa julgemad, kellelegi uudiseks. Senised uuringud on valdavalt keskendunud sellele, kui lähedale lasevad linnud kiskja, enne kui otsustavad põgeneda. Vähem aga teatakse, millest erinevate liikide põgenemine sõltub.

Eesti esmasleide muuseumide kogudes – karbuskajakas

Postitas Looduskalender - E, 22.01.2018 - 10.10

Linnuvaatlejawww.linnuvaatleja.ee

 

Põhja-Euroopas haruldast karbuskajakat ehk mustpea-kajakat (Larus melanocephalus) vaatles Eestis esmakordselt ornitoloog Mihkel Härms 9.-12. mail 1928 Alumisel Vaika saarel (Lääne-Saaremaal Vilsandi rahvuspargi alal). Nagu tol ajal tavaks, kogus Mihkel Härms põneva leiu tõestusmaterjaliks ning linnust tehtud nahka säilitatakse Tartu ülikooli loodusmuuseumi zooloogiakogus.

Karbuskajaka Eesti esmasleidu säilitatakse Tartu ülikooli loodusmuuseumi zooloogiakogus

Karbuskajaka Eesti esmasleidu säilitatakse Tartu ülikooli loodusmuuseumi zooloogiakogus / foto: Margus Ots

Lindude sulestiku mikrofloorat mitmekesistab koduloomade lähedus

Postitas Looduskalender - T, 16.01.2018 - 09.09

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee

Valdav osa looduslikust mitmekesisusest on küll mikroskoopiline ja silmale märkamatu, kuid vaieldamatult oluline. Näiteks seedesüsteemis elutsevad mikroorganismid aitavad selgroogsetel keskkonnast vajalikku energiat omastada, kehapinnal asuvad mikroorganismid kaitsevad organismi mitmete haigustekitajate vastu ja võivad oma elutegevuse produktide abil muuta linnu sulestiku kulumiskindlamaks. Kuna pikka aega puudusid nii teadmised kui ka sobilikud meetodid vabalt elavate lindude mikrobioloogia uurimiseks, on see ornitoloogia haru hakanud jõudsalt arenema alles viimase paarikümne aasta jooksul.

Asu Linnuvaatleja jälgima