looduskalender.ee

 

Koduvarblaste paar

 

Koduvarblaseid peetakse üheks arvukamaks linnuliigiks maailmas. Linnades olid nad väga arvukad, kui teed olid veel munakivisillutisega, kauplustesse viidi kaupa hobutranspordiga ja tänavatolmu sai mõnusalt „supelda“. See polnudki nii väga ammu – pool sajandit tagasi. Sellest ajast on „uulitsapoiste“ arvukus tublisti vähenenud. Väga paikseid koduvarblasi peaks meil talveti veel üle paarisaja tuhani linnu veel olema. Põldvarblastest kellega talveti seltsitakse ollakse küll alla kümmekonna grammi raskemad, aga seda on silmaga näha.

 

Sulestik on isaslindudel kirkam, selg kastanpruun, kollase ja mustaga. Emaslinnud on tuhmima seljasulestikuga: halli, musta ja beeshiga. Pruunikatel tiibadel on mõlemal valge vööt ning mustad pikitriibud. Alapool on varblasehall.

 

Isaslinnul on must lõualaik, mis emaslindudel puudub, pealagi ja põsed hallid. Emasvärvu sulestik on päris kahvatult pruunikas, mitte eriti kontrastsete vöötidega. Kulmutriip kollakas, aga võrdle piltidel või looduses. Mõni korstnas ööbiv näeb enam „tahmatondi“ moodi välja ja sulestiku kirjeldus tema kohta küll ei kehti.

 

Tänavapoiste käitumine toidulaual on nimekohaselt hoolimatu – saabutakse kambaga, tekitatakse teistes lindudes segadust, linnutoitu lendab igas kaares ja läinud nad on. Varblased pole hommikuti varajased ning keksivad päeval meeleldi toidumaja all sööki nokkides. Oskavad oma õiguste eest hästi seista, olles kiired, jultunud, lärmakad, suuremate ees kartmatud. Turumajanduses vajalikud omadused ellujäämiseks.

 

Koduvarblane