looduskalender.ee

 

 

 

Urvalinnud on kenad ja meeldivad ning inimest eriti ei pelga. Silma jäävad karmiinpunane laup ja kollane nokk. Selg ning küljed on linnukestel pikitriibulised. Isaslindudel on uhkustamiseks roosakas rinnaesine. Sulestiku värvus on isendite lõikes väga kõikuv, mõnel tegelasel võib  puududa isegi liigitunnus – punane laup. Suuruselt jäävad urvalinnud rasva- ja sinitihaste vahepealsesse kaalukategooriasse.

 

Urvalinde võimegi kohata meil ainult rändeaegadel ja talvel - meil nad ei pesitse. Talvine arvukus olenebki „seemneaastast“, toitutakse nii kase, kui lepa või lume alt välja jäänud umbrohtude seemnetest. Toidumajad leitakse ülesse pakaseliste ilmadega, ringi liigutakse ikka salkades, enam maapiirkondades või linnaveertes. Toitutakse enamalt jaolt maapinnal, nendest seemnetest, mida teised toidumajast maapinnale pudistanud. Talvitujate hulk on aastati äärmiselt kõikuv – kümnest tuhandest kuni poole miljoni linnuni. Märtsis hakkavad esimesed urvalindude salgad oma tundra pesitsusaladele rändama sel ajal võivad nad lehtpuusaludes toitudes päris häälekad olla.