looduskalender.ee

 

Herilane

 

Sumin me peade kohal käib lakkamatult ja valjult. Herilased! Nad trügivad sisse tubadesse ja autodesse. Neid on täis õued ja aiad. Mõni neist on puurinud end äsjavalminud õuna ja nüüd täisõginuna ei suuda end enam liigutadagi.

 

Herilastega tuleb meil veel koos elada tubli kuu. Alles siis, kui ilmatargad lubavad esimesi krõbedamat sorti öökülmasid, kaovad nad meie vaateväljast. Nii et mida varem tänavu külmad tulevad seda parem.

 

Aga natuke kahju on ka neist sumisejaist. Neid lihtsalt pole enam kellelegi vaja. Nad on terve suve usinalt töötanud ja nüüd pesast minema löödud. Selmet tassida pessa valgurikkaid putukaid, peavad nad nüüd end lihtsalt ära elatama. Ja elatud saavad nad kõigest heast ja magusast.

 

Inimestega nende suhted head ei ole. Kuigi me saame suure tõenäosusega nõelata vaid paar korda sügise jooksul, ei ole me sellega lihtsalt nõus. Mnjah, võrreldes sääskedega on nad kordades lahjemad tegelased.

Herilaste suguvennad – mesilasedki on oma suvise töö lõpetanud ja kuigi tänavu ennustati viletsat mee-aastat, on suvesüdame soojad toonud tarudesse ohtralt mett. See on tänavu nagu sulakuld ja täis tuhandeid lillelõhnasid. Kärjemee söömisest ei saa ega saa isu täis.

 

Hundid on taas lambaid murdmas, tänavu on neil hambad eriti teravad. Eesti riik peaks nüüd vist oma hundipoliitika üle vaatama, sest enam ei murra lambaid sügisel jahipidamist õppivad sellesuvised kutsikad, vaid vanad üksikud hundid.

 

Paljudes kohtades ei olegi enam mõtet lambaid pidada ja kui lambad otsas, siis lähevad hundid vasikate ja varssade kallale. Näljaga hakkavad nad kimbutama ka inimlapsi. Säilitada tuleks ikka loodusmaastikel pesakonnad, seda siis, kui saakloomi metsas jagub. Praegu kipuvad domineerivamaks muutuma üksiküritajatest lambamurdjad ja vanarahvas teadis – kel lambamaitse suus, sest enam metsakutsat ei saa – need kütiti ka suvel lambaaia tagant ära. Loomi ei tohi muuta inimsõltujateks.

 

Kult maanteel

 

Aga seajaht tuleks praegu kindlasti keelata, et metssigu mitte liikuma lüüa ja nii seakatku levitada. Taasiseseisvumispäeval aga kuulsin püssilaske suisa sigade söötmiskohas.

 

Sügis tuleb aga taimeriiki vaksakaupa – kaselehed on juba kollased, pihlakad lookas ruugete marjade all. Ja kuigi muid marju peale pihlakate oli meil tänavu vähevõitu, siis tõotab vähemalt hea jõhvika-aasta tulla.

Pohlasid annab juba hädapärast korjata, neilgi on teine põsk veel jumalast valge, kohati rohekas, kuid jõhvikate jaoks on veel ilmselgelt vara.

 

Jõhvikad

 

Marjad on valmis siis, kui seeme neis on valmis. Nii nagu valgete seemnetega õunal ei ole õiget mekki, nii ei ole ka toorel jõhvikal õiget haput ja talvemarjaks korjates kipuvad nad mädanema minema. Pealegi on augustikuus korjatud marjad kolmandiku võrra väiksemad kui õigel ajal korjatud.

 

Millal on siis õige jõhvikasohu minemise aeg? See on septembri teine nädalavahetus. Selleks ajaks jõuab poelettidele ka mu uus raamat “Jõhvikas”. Olen selles paljude sõprade ja oma jõhvikakasvatajast ema abil kirjutanud 250 leheküljelise ülevaate meie omamaisest jõhvikast.

“Söö end terveks!” on olulisim õpetus selles, mida vanarahval meile jagada on. Jõhvika söömine tagab pika eluea. Vaid kolm jõhvikat iga päev aitab elada ligi saja aastaseks.

Sellest raamatust leiate õpetusi jõhvikatest ravimite valmistamiseks ja tõeliselt tervistavaid toiduretsepte igaühe lauale. Võite lugeda sellestki, mis peitub jõhvika “südames” ja mida teadlased tema kohta räägivad.

Kirja on saanud ka Eesti jõhvikakasvatuse ligi poole sajandi pikkune uurimise ja kasvatamise lugu. Saate teada, millised kaunitarid on hariliku jõhvika sordimarjad. Leiate täpsed juhised, kuidas rajada koduaeda mõneruutmeetrine jõhvikapeenar, mille saagist piisab ühe pere talvevarudeks. 

Ja muidugi jagatakse teadmisi selle kohta, kust rabas jõhvikaid leida võib, kuidas neid tõhusamalt korjata, puhastada ja säilitada. Lugusid on ka sellest, kuidas jõhvikakorjamise hiilgeaegadel mindi jõhvikaid korjama varavalges taskulambi valguses, sest tol ajal usuti jõhvika imeväesse. Ja oldi terved!