looduskalender.ee

 

Maakimalane

Kimalased võivad pestitsiidide ehk taimekaitsevahenditega kokku puutuda otseselt pritsimise ajal või tarbides saastatud õietolmu, nektarit või muid taimede eritusvedelikke. Kõige suuremat ohtu kujutab endast õitsvate taimede pritsimine, eriti putukamürkidega (nt püretroidid) – seda tuleb kindlasti vältida. Umbrohutõrjevahendid vähendavad ka kimalaste toiduressurssi. 

 

Pestitsiidide turule lubamise eelselt viiakse läbi riskihindamine mesilastele – katseobjektideks on aga enamasti meemesilased. Tulemused kantakse tihti üle ka looduslikele mesilastele, sh kimalastele. Viimaste käitumismustrites on aga olulisi erinevusi. Kuna kimalaste pere on 1-aastane, tegutsevad kevadel vaid noored emakimalased, kes alles hakkavad peret rajama. Seega võib sel ajal pestitsiididega kokkupuude mõjuda saatuslikult kogu tulevasele perele. Lisaks on kimalaste pered väiksemad ning seda rohkem mõjutab neid üksikute isendite kaotus. Erinevalt meemesilastest puudub kimalastel trofallaksis – söödud ja osaliselt seeditud toidu andmine teistele pereliikmetele. Lihtsalt öeldes: meemesilaste poolt tarru toodud toidus sisalduvat mürgi kogust nö lahjendatakse, kimalastel aga mitte. Tihti soovitatakse meemesilaste kaitsmiseks tarud mõneks ajaks sulgeda ning pritsida varahommikul või hilisõhtul. Kimalaste pesi aga ei saa sulgeda ning nemad käivad korjel ka varahommikul ja hilisõhtul.     

 

Pestitsiidid võivad mesilastele, sh kimalastele, mõjuda surmavalt või selliselt, et otseselt ei tapa, kuid mõjutavad kuidagi käitumist, füsioloogiat ja elujõudu. Teadlased on leidnud, et taimekaitsevahendid mõjutavad kahjulikult mesilaste tööjaotust, arengut ja eluiga, toitumiskäitumist, lõhnade eristamisvõimet, omavahelist suhtlust, orienteerumis- ja õppimisvõimet, paljunemist, vastupanuvõimet patogeenide suhtes jpm.

 

Soovitusena võib öelda, et keemilisi pestitsiide ei tohiks kasutada rutiinselt ja lihtsalt profülaktika mõttes, vaid vajadust nende järele tuleks põllul eelnevalt seirata. Eelistada võiks hoopis taimseid ja bioloogilisi tõrjevahendeid ning esimese sammuna kasutada üldse ennetavaid võtteid –  viljavaheldust, kahjurite looduslike vaenlaste soodustamist ning sobivaid mullaharimisviise.