looduskalender.ee

 

Kägukimalased

 

Maailma 250-st kimalaseliigist ligikaudu kolmkümmend on kägukimalased. Süstemaatikud on paigutanud nad päriskimalastega ühte perekonda. Eks nad geneetiliselt olegi lähedased, kuid eluviisi poolest ikka päris erinevad.

 

Kägukimalaste nimi tuleb sarnasusest käo eluviisile, kes muneb oma munad teiste lindude pessa.

Kägukimalased on aga kimalaste pesaparasiidid, kes munevad oma munad päriskimalaste pessa. Nad on evolutsiooni käigus minetanud sotsiaalse elukorralduse. Neil pole tööliskimalasi ja nad ei hoolitse ise oma järglaste eest, vaid lasevad oma peremeestel seda teha. Kuidas see siis käib?

 

Kui emased kägukimalased kevadel virguvad, lasevad nad nektaril hea maitsta ning asuvad otsima oma peremeesliigi pesi. Igal kägukimalasel on üks põhiline peremeesliik ja kuni paar alternatiivi. Nad leiavad peremeesliigi pesad ilmselt lõhna järgi – teadlased on leidnud, et kägukimalased lõhnavad oma peremeestele väga sarnaselt. Leidnud peremehe pesa, tormab kägukimalane sisse ja ründab emakimalast. Emakimalane asub võitlema oma elu eest ja kui töölised appi tulevad, siis sissetungija lüüakse maha. Kui aga emakimalane hukkub, võtab kägukimalane pesa juhtimise üle. Teinekord väldib päriskimalasest ema kahevõitlust täielikult ja annab alla ilma võitluseta. Siis jäetakse ta küll ellu, kuid ta peab muutuma kägukimalase teenriks ja tegelema samade töödega, millega tööliskimalased.

 

Võimu üle võtnud, hakkab kägukimalane munema ja päriskimalastest töölised asuvad kägukimalase järglasi üles kasvatama. Kägukimalaste munadest arenevad uued emased ja isased kägukimalased. Kuna kägukimalase munadest töölisi ei kooru, siis jätab ta vanemad päriskimalaste vaglad ellu, et pesas abitööjõudu jaguks. Kägukimalase valitsemine lõppeb, kui päriskimalasest töölised on vanadusse surnud ning kägukimalase järglaskonna eest pole enam kedagi hoolitsemas.

 

Muide, kägukimalastele iseloomulik salakaval eluviis ei ole sugugi tundmatu ka päriskimalastele. Teada on mitmeid kimalaseliike, kes samuti võtavad teise liigi pesa üle. Sagedamini juhtub seda külma ja lühikese suvega kliimavööndites, kus iga päev on arvel ning asustatud pesa ja tööliskonna allutamine annab kevadel hiljem virgunud kimalasele tugeva eelise. Siis ei pea ju vaeva nägema tööliskimalaste kantseldamisega, vaid saab kohe hakata ema- ja isakimalasi munema.

 

Kas peame kägukimalasi nüüd kahjuriks tembeldama ja oma suhtumist neisse muutma? Ei pea. Päriskimalased ja kägukimalased, peremehed ja parasiidid on koos eksisteerinud miljoneid aastaid ja kumbki pole teist ära hävitanud. Ainus, mis ohustab nii kimalasi kui ka päriskimalasi, on ennekõike ikkagi inimtegevus – elupaikade hävitamine ning mürgitamine.

 

Ja kas me kägudesse suhtume siis halvemini, kuigi me teame käo tegutsemise saladusi? Vastupidi – raske on kevadet ja toomingate õitsemisaega ette kujutada ilma käo kukkumiseta. Olgem sama sõbralikud kägukimalaste suhtes.

 

Kuidas kägukimalast ära tunda ja millised liigid meil esinevad:

LINK 1

LINK 2

LINK 3

 

Kimalaste määramislehed: LINK

Liitu ka „Meie kimalaste“ grupiga Facebookis: LINK