looduskalender.ee

 

Urukimalane

 

 

Pikasuiselised avamaastikukimalased, nagu uru- ja ristikukimalane, on sageli esimesed, kes intensiivpõllumajanduse ees taganevad ja piirkonnast välja surevad. Nõnda juhtus urukimalasega Suurbritannias, kus pärast 1988. aastat seda liiki enam ei kohatud. 20 aastat hiljem aga ühendasid sealsed teadlased ja looduskaitsjad jõud, et püüda see liik tagasi tuua.

 

Taasasustamise mõte koorus välja sellest, et 130 aastat tagasi oli Suurbritanniast Uus-Meremaale viidud 97 emakimalast, teiste seas ka urukimalasi. Kimalaste ja paljude teiste taimede-loomade indrodutseerimise naiivne eesmärk oli asustada Uus-Meremaale tuntud ja armastatud Euroopa liike. Nii kaevatigi Inglismaal pinnasest välja talveune tardumuses emakimalasi ja viidi laevaga Uus-Meremaale. Mitte kõik putukad ei elanud seda retke üle, aga mõned siiski. Uuel saarel kohastusid kimalased hästi ja levisid kõikjale. Uus-Meremaa looduse seisukohast polnud aga tegemist mitte õnnistuse vaid invasiivsete võõrliikide nuhtlusega, kes aitasid levitada teisi Euroopast pärit taimeliike ja rikkuda sealseid unikaalseid kooslusi.

 

Ühtäkki tekkis kimalaseuurijatel mõte, et mis oleks kui püüaks seda kahju natukenegi korvata ja kasutada Uus-Meremaa urukimalasi emamaa populatsiooni taastamiseks. Ettevalmistused võtsid aega aastaid. Kõigepealt tuli urukimalaste pesakohad üles otsida – mõned leitigi Uus-Meremaa jäätmaadelt. Siis tuli välja nuputada ja katsetada, kas on võimalik seda liiki tehispesas kasvatada ja paaritada. Paaritunud emakimalaste kinnipüüdmine looduses just enne maa alla talvituma minekut oleks olnud lootusetu ettevõtmine. Paraku urukimalaste kasvatamine tehiskeskkonnas ebaõnnestus. Pealegi selgus, et sealne urukimalaste populatsioon on alguse saanud vaid 2 eellasest ning 100 aastat sugulusristumisi oli nende genofondile väga kehvasti mõjunud. Nii otsustagi, küll vastu tahtmist, see üritus luhtaläinuks kuulutada.

 

Huvitaval kombel ilmnes aga, et Lõuna-Rootsis elavad urukimalased on kunagistele Suurbritannia liigikaaslastele geneetiliselt tunduvalt lähedasemad kui otsesed järglased Uus-Meremaal. Ja loomulikult hea geneetilise mitmekesisusega. Nii otsustatigi koostöös rootslastega tuua urukimalased Inglismaale sisse hoopis Rootsist, kus urukimalaste populatsioonil läheb päris kenasti.

 

Kimalaste reintroduktsioonipaigaks sai Dungeness Kenti krahvkonnas. Enne „mummide“ lahtilaskmist kaasati projekti Dungenessi talupidajad, maaomanikud ja aiapidajad, kelle ülesandeks oli külvata ja istutada kimalasesõbralikke taimi, mis pakuksid saabuvatele kimalastele toitu kevadest sügiseni. 2012. ja 2013. aastal lasti Dungenessi lahti kümneid urukimalasi, kes on nüüdseks asunud alal ka pesitsema – töölisi on nähtud nii mullu kui tänavu. Veelgi enam – Dungenessi on üle pika aja naasnud mitmed teisedki üliharuldased kimalased.

 

Urukimalase taasasustamisest saab lugeda projekti kodulehelt (LINK) ja sellest on tehtud mitmeid häid videolugusid – vaata SIIT, SIIT ja SIIT.

Liitu „Meie kimalaste“ grupiga Facebookis: LINK

Kimalaste määramislehed: LINK