looduskalender.ee

 

 

Aasta hakkab lõpule lähenema ja saabunud on aeg kokkuvõtteid tegema hakata. Uurisime kimalaseekspertide ja looduspiltnike käest, kes kimalasi sõnas ja pildis tänavu meile tutvustasid, milline oli möödunud kevad ja suvi kimalaste jaoks ning mida põnevat silma hakkas.

 

Marika Mänd, EMÜ PKI taimekaitse osakonna juhataja:

Tänavune suvi oli kimalastele kehvapoolne. Just kimalasperede aktiivse kasvu perioodil sadas palju vihma ja ilmad olid jahedad. See takistas ka perede arengut, mistõttu jäid pered tavapärasest väiksemaks. Kimalaste väiksem arvukus paistis silma ka looduses ringi käies. Näiteks põllumajandusmaastike kimalaste seireandmeid kokku võttes ja 2009. aastaga võrreldes selgus, et kui kimalaserohkeimal transektil lugesime 5 aastat tagasi kokku 180 isendit, siis sel suvel oli neid alla saja. Niisamuti oli läbi käidud transektidel ka liikide arv paari liigi võrra väiksem. Seda saab suures osas põhjendada sellega, et kui kimalasi endid on vähem, siis haruldased ja väikese perega liigid ei pruugi lihtsalt teele ette sattuda, kuigi nad tõenäoliselt on piirkonnas täiesti olemas.

 

Kurvastav oli see, et ei näinud ühtegi uru- ega ristikukimalast. Need kaks pikasuiselist avamaastikukimalast on keskkonnasõbraliku põllumajanduse indikaatorliigid. Huvitava liigina nägin tänavu jaanikimalast (Bombus humilis), kelle arvukus näikse olevat tõusutrendis.

 

Eneli Viik, PMK Põllumajanduskeskkonna seire büroo peaspetsialist:

Oma maakodus Jõgevamaal nägin sel aastal väga vähe kimalasi. Samuti oli liike vähe: peamiselt ainult maa-, karu- ja talukimalane. Maakimalased tegid nagu eelmiselgi aastal garaažiukse kohale räästa alla seina sisse pesa ja tuli silma peal hoida, et seal liikudes nad sulle juhuslikult pähe ei lenda. Ka talukimalased tegid maja seina sisse paar pesa.  Rohkem kui korra, kuid siiski harva, nägin ka kivi-, aed-, niidu- ja metsakimalast. Arvestades juunikuu väga külmasid ilmasid ning kesksuvist mitmenädalast kuumalainet, mis kimalastele samuti väga ei meeldi, oleks eeldanud, et ka kimalaste seirealadel on arvukus väike. Üllatuslikult kohati sel aastal isegi veidi rohkem kimalasi kui eelmisel aastal. 

 

Eha Kruus, EMÜ PKI taimekaitse osakonna teadur:

Kummalisel kombel pakub Eesti hoolimata oma väiksusest siiski üllatavat mitmekesisust, eriti mis puudutab ekstreemseid temperatuure. Kuna minu vaatlusalad (Väike-Maarja, Rakvere - Vinni ja Tamsalu, Järva-Jaani ning Jäneda - Tapa piirkond) jäävad Eesti külmapoolusele, siis mõjutas see kimalasi oluliselt. Juunikuu pikk külmaperiood tõi 12. juunist kuni praktiliselt kuu lõpuni kaasa päevaste maksimumtemperatuuride kõikumise 10-15°C ümber ja pikad vihmad, mistõttu oli üldse raske leida päeva, mil seire ära teha. Koduaias täheldasin, et vaatamata varakevadisele paljutõotavale kimalasterohkusele kadusid sel ajal õied peaaegu täielikult. Pärast õunapuude ja sirelite ning hiliskevadiste lillede õitsemist kestis paus kuni saialill alustas suvelillede tsüklit. Sellest õitevaegusest võis olla ka tingitud fenomen, mida juuni lõpus imeks panime. Nimelt, kui üldiselt on sarikõielised kahetiivaliste ja mardikate tolmeldada, siis sel aastal olid maakimalased korjel värskelt õitsema hakanud naadil.

 

Tavapärasest enam jäi sel aastal silma sorokimalasi (B. soroeensis). Sel aastal leidsin vähem kivikimalast (B. lapidarius), aga tumekimalasi (B. ruderarius) nägin peamiselt ainult kevadel meie aias. Kaks augusti seirel silma järgi must-punasteks sorokimalase töölisteks liigitatud isendit osutusid isasteks kägukimalasteks (genitaalide järgi ilmselt B. norvegicus). Püüdsin seire käigus leida vanadest kohtadest haruldasemaid liike, aga nii jaanikimalane (B. humilis), ristikukimalane (B. distinguendus) kui ka B. confusus ja B. semenoviellus jäid leidmata. Seevastu urukimalane (B. subterraneus) tuli siin-seal ette läbi kogu hooaja. Samuti oli meeldiv vähem arvukatest näha niidukimalasi (B. pratorum).

 

Liitu „Meie kimalaste“ grupiga Facebookis: LINK

Kimalaste määramislehed: LINK