looduskalender.ee

 

Merebioloog Mart Jüssi intervjuu BNS-i toimetajale Sven Harjole 18. novembril 2014

 

Mart Jüssi

 

Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus allkirjastas 14. novembril hallhüljeste kaitsekorralduskava. Mis dokument see on?

Algselt telliti töö, mis peaks andma ülevaate hallhülge kui Eesti rannikumere liigi elust ja tema soodsat seisundit ohustavatest asjaoludest. Tellija ehk keskkonnaministeerium soovis ka ülevaadet hülgejahi headest ja halbadest külgedest. Et sel jahil selgelt häid külgi ei olnud, jäi ka kogu kava aastateks riiulile. Nüüd, kui neid häid külgi on huvigruppide poolt sinna külge poogitud, sai kava ka ministri allkirja. Rõõmustada pole põhjust – õhinaga täiendatud jahipeatükk tõstab küsimusi enam kui vastab.

 

Millal jahimehed tegeliku hüljeste küttimiseni jõuavad ja mis on hülgejahi alustamise eeltingimus?

Jahti korraldatakse eeskirjadega. Tavaks on, et eeskirjad arvestavad maksimaalselt kütitava looma iseärasusi ja üldisi jahipidamise põhimõtteid. Mereloomade laskmisel on nõudmisi, mis peavad kajastuma ka eeskirjades. Nii nagu ulukit ei tulistata puusalt, ei tohi seda teha ka eeskirjade kirjutamisega. Eeskiri, mis sätestab aja, meetodi ja jahipiirkonnad peab olema põhjalikult läbi arutatud, sest ühe uue looduskasutuse viisi viimine merele omab puutumust ühiskonnaga laiemalt.

 

Mis dokumente on veel tarvis enne esimest pauku? Kas peab veel mingeid norme muutma?

Jahi alustamine eeldab ka jahiseaduse sätete ülevaatamist, sest hallhüljes sai sinna suurulukiks surutud küll, kuid seaduse valdav osa kipub meres "põhja vajuma". Samuti on meri senise kasutuse korralduse kohaselt valdavalt hülgejahti välistav ala, ka seal, kus kihk seda jahti pidada on ehk kõige suurem.

 

Kui kõik dokumendid saavad korda, siis kui palju hallhülgeid võiks aastas lasta?

Üldise reeglina on leitud, et juurdekasvu jagu kasvavast asurkonnast küttimine ei kahjusta kütitavat looma. Kogemused näitavad, et hallhülge puhul ei täideta seatud eesmärke kusagil, sestap ei tohiks pakutud 200 isendit Eesti randades hüljest ohustada. Samas aga ei näe ükski kava ette mahtude suurendamist määrani, mis hüljeste arvukust vähendama hakkaks. Selleks peaks tapma mitutuhat isendit aastas, selleks pole ei valmidust ega võimalust.

 

Kus hallhülgeid küttida tohib?

Arvestades hallhüljeste eluviise ei tuleks küttimine nende peamistel puhkealadel kõne alla - seal on neid sadu, vahest tuhandeid, paugutamine oleks vastuolus looduskaitse põhimõtetega. Samuti ei ole ilmselt mõistlik tappa loomi poegimisajal merejääl, aga see oli ju kõige traditsioonilisem püügipaik! Jääb üle "noppida" juhuslikke rannakividel lesivaid hallhülgeid, seda harrastati vanasti aga põhilise küttimise kõrvalt. 

 

Millised küttimisviisid on lubatud?

Kaasajal käib küttimine ikka püssiga. Jutt ainult pähe tulistamisest on mõistlik - pekise kere sisse ei pruugi olla võimalik tapvat lasku sooritada ning vette põgenev loom ei anna jälitamiseks ja tabamiseks võimalust. Jahimehed peavad teadma, et hüljes on peki sees palju väiksem kui pealt paistab, sestap pidi ka vanasti kütt, selleks et merele saada, suutma püssiga saja sammu pealt küünla kustu laskma.

 

Mis ajast mis ajani tohib hallhülgeid lasta?

Kui parimate traditsioonide aegne jaht kevadjääl ei ole enam täna võimalik, jääb üle suvine ja sügisene hooaeg. Pigem sügisel, sest siis jääb ehk rasva söönud loom ka vette kukkudes ujuma.

 

Kas tohib jahti pidada ka "traditsioonilisel viisil" hülgeõnge, võrgu ja kaikaga? 

Traditsioonilise jahi ajad ja meetodid ei lähe kokku 21. sajandi alguse kokkulepetega jahipidamise viisidest, kohtadest ja aegadest. See paneb traditsioonide elustajad tõsiselt proovile, mõnel jutul ei ole tänases ühiskonnas enam nii innukaid toetajaid nagu kohati eeldatakse. 

 

Kas hülgejaht nõuaks ka erioskusi? Kui, siis milliseid?

Esimene oskus, mis Eestis peab olema, on oskus hallhülgel ja viigril vahet teha. Viiger ei ole kindlalt küttimiskõlbulik, vaid pigem vaagub range kaitse piiril. Ähmiga päästikut tõmmates võib teha raske vea, jahimeeste seas ei hinnata eriti kõrgelt ka seajahist lastud karusid ega nende tapjaid. Kui Maalehest loeme või kuuleme, et kes korra näinud, ei eksi enam kunagi, siis neile jahutuseks - oleme Ivariga (merebioloog Ivar Jüssi - BNS) 25 aastat töö pärast hülgeid vaadelnud, kokku mitme aasta jagu päevi merel veetnud ja siiski peame kohati keskenduma enne kui hülge liik selgeks saab. Seal, kus mõlemat liiki küttida võib, ei pruugi see muidugi olla muu kui maineküsimus. 

 

Kas kaitsealust viigrit ja hallhüljest on kerge eristada?

Ei pruugi olla, noored hallid on kohati koos viigritega ja viigrid jällegi väga noorte hallide moodi. Valgus võib mängida viperusi, optilisest sihikust nähtud liigitunnused võivad ajju jõuda peale seda, kui sõrm on juba päästikule vajutanud.

 

Kas paadist tohib hallhülgeid lasta? Kuidas kaugelt lastud elukas kätte saadakse, kas ta põhja ei vaju?

Paadist vette laskmine on kindlasti kütile osavuse prooviks, aga mis hinnaga? Ka iga pähe sihitud kuul ei pruugi tabada aju, sest hallhülgel on üsna pikk koon ning piinarikast ja verist surma mereloomadele kaasajal enam ei soovita. Pole ka meest või koera, kes meres verejälje üles võtaks ja töö lõpule viiks.

 

Kas küttimine võib hallhülgeid kalameeste püünistest eemale hirmutada? Oli see ju peamine hülgejahi pooldajate argument.

Kui küttimise eesmärk on loom tappa, siis see kindlasti enam võrgu juurde ei lähe. Läheb järgmine, alati on läinud. Järjekorras on kümneid tuhandeid. Kui lasta vigaseks, siis võib-olla ei lähe, aga mis moodne või vana tava see tegevus oleks? Tundub, et kalurite äng ongi üks vägi, mis hallhülge jaoks padrunit rauda lükkab. Kaluritel ja nende lohutajatel tuleb ikka iseseisvalt arvutused ära teha ja kaaluda selle pealt, kas rutakalt antud lubadused on ikka seda õhinat ja lootust väärt. Võrkude juurest hülge laskmine on enesepettus, kummaline, et sellesse nii lootusrikkalt usutakse. Vanarahva tarkus ütleb, et novembrivihmas püksi tehtud soru karjapoisile pikalt sooja ei anna.

 

Mida veel peaks hülgejahi alustamist lubades silmas pidama?

Vanker, mille ette hülgejahihobune peaks olema rakendatud, on selle jahi eesmärk, mitte üks või teine üksik asjaolu, huvi või võte. Kuna see vanker on tegelikult määratlemata, pole hobune kuhugi rakendatud. On kaks võimalust, kas ta jääb vankrisse hüpanud peremehele, kes hooga väravast välja kihutab lihtsalt mõistmatu näoga järele vaatama või läheb vastuolulistest käskudest segaduses lõhkuma. Kasu pole kummastki. Peremehe rollis on keskkonnaministeerium, soovin neile tarkust ja jaksu ohjadega ümber käia.