looduskalender.ee

 

Händkakk

 

 

Viimase aastakümnega on händkakud muutunud meie arvukaimaks öökulliks, talvisel ajal võib taigaelanikke ringi liikuda viie tuhande linnu ringis, mis oleneb saakloomade hulgast – meie metsad jäävad nende levila läänepiirile. Varemalt asustasid händkakud vaid okasmetsi, nüüdseks ollakse kohanenud nii Lääne-Eesti puisniitudel kui segametsades. Eksikülalisteks loetakse meie saartel kohatud händkakke.

 

Välimuselt juba tugeva kehaehitusega, märgatavalt pika sabaga ning heledama, kergelt kreemikat tooni sulestikuga. Silmasõõride helehalli keskmes tumepruunid silmad ja nokk kollane. Jalad sulised, pruunide küünistega ning pööra tähelepanu linnu sabavöötidele. Händkaku pikkus küünib üle poole meetri, tiibade siruulatus üle meetri, kaalu alla kilogrammi. Emaslinnud on isaslindudest kröömike suuremad.

 

Hämara hakatusel valib händkakk omale sobivalt kõrge vaatluskoha, et pimeduse saabudes alustada jahti soode või rabade äärealadel, raiesmikel või põldudel: saakloomadeks põhiliselt hiired, värvuliste jahtimist peetakse rohkem erandiks.

 

Kuidas on võimalik nii hääletult lennata - see on küsimus, mida alatasa esitatakse?

 

Kakusuled on sametise pinnaga need summutavad hõõrdumisel tekkiva heli ning kammitaoliste servadega labahoosuled suunavad õhuvoolu tiibadest eemale. Isegi väga lähedal olles, pole vaikse ilmaga, sõna otseses mõttes, midagi kuulda peale vaikuse, kui kakk mööda lendab.

 

Händkaku vaatlused: LINK

 

Eile tutvustasime suht vähelevinud vöötkakku: LINK