Foto: Arne Ader
Ohakalind
Seemnetoidulised ohakalinnud otsivad kõhutäit sageli umbrohtunud maaaladel: ohakatelt, takjatelt või korvõielistelt taimedelt. Liikudes ringi kultuurmaastikus, tegutsedes talumaade hekkides, parkides, lehtpuusaludes…
Läbirändajate suundumine lõunasse lõpeb novembris – rännatakse päevasel ajal, aga vapraid talvitujaidki jääb meile mõnekümne tuhande isendi ringis. Ohakalinnud on seltsivad, liiguvad toiduotsinguil ringi väikeste salkadena, kus isendite erinevusi on hea omavahel võrrelda. Kehapikkust on neil üle kaheteist sentimeetri ja kaalu viieteist kuni kahekümne grammi vahel.
Värvikirevust annaks ohakalindudel teistelegi jagada: vanalindude peasulestik puna-mustavalgekirju, seljasulestik kollakaspruun nagu ka rindmiku küljed. Kröömike suuremate isaslindude peasulestikus näeme veidi enam punast ning mustadel tiibadel olev kollane triip oleks justkui veidi laiem ning värvikam sest emaslindude sulestik ongi veidi tuhmim. Ohakalindude saba on märgatavalt sügava sisselõikega nii saba-, kui tiivasulgede otstes on valged tipulaigud. Pruunisilmsete lindude nokk punakashall, tumeda otsaga, jalad pruunid.
Noorlinnud tunneb salgas kergesti ära – nad on hallikaspruunilt träpsulise sulestikuga, pea kollakaspruun, aga tiibadel märkame juba kollaseid sulgi.
Kui veel puurilindude pidamine „moekas“ oli, püüti värvikirevaid ohakalinde selleks tarbeks ohtrasti. Ohakalindude isaslinnud pandi puuridesse koos kanaarilindude emaslindudega, et saada kauni välimiku ja lauluga puurilinde...
Ohakalindude vaatlused:
LINK