Pildistas ja kirjutas Kristel Vilbaste
Suurnokk-vint meie koduaia toidumajas
Suurnokk-vintide ehk suurnokkade arvukus on viimastel aastatel silmnähtavalt tõusnud. Korraga võib ümbruskonnas näha askeldamas ligi kümmet lindu. Põhiliselt toimetavad nad luuviljaliste puude läheduses, kuid sel aastal on nad õppinud käima ka toidumajas päevalilleseemneid söömas.
Sel nädalalõpul ilmusid toidumajja ka esimesed rohevindid, põhjavinte veel näha ei ole.
Suurnokk-vint on peaaegu kuldnoka suurune, kuid lühema ja jässakama kere ning lühikese sabaga lind. Sulestik on pruunikirju, kuid eriti lihtsalt on ta äratuntav ülisuure ja jämeda koonilise noka järgi, millega ta suudab purustada luuviljaliste kivisid.
Suurnokk tegutseb suvel väga vaikselt ja varjatult. Tema liigutused on aeglased, rahulikud ning maas tegutseb ta raskelt ja kohmakalt. Enamasti elutseb ta lehestikku peidetuna kõrgel puuvõras, mistõttu ongi vähe märgatav.
Suurnokk-vint on laialt levinud Euraasia parasvöötmes Portugalist Jaapanini.
Teda leidub ka Loode-Aafrikas. Eestis on ta ebaühtlaselt levinud väikesearvuline haudelind. Meil pesitseb hinnanguliselt 20 000-40 000 paari suurnokkasid, talvine arvukushinnang on varasemalt 100-500 isendit, kuid see võib olla muutunud.