Talilinnukaamera - leevike

 

 

 

Selline vaatepilt pole haruldane, et punakuueline leevikeseisand valvab toidumaja kõrval või all, et emaslind saaks segamatult toituda ja alles seejärel saabub „härrasmehe“ päevalilleseemnete nokitsemise järjekord, peki ja rasvapallide vastu leevikesed huvi ei tunne. Inimest usaldavaid linde võime näha koduaia õunapuudel või sirelipõõsastel, samuti vahtra-, saare- või pihlapuudel ning lumest turritavatel kõrgekasvulistel umbrohtudel (oblikatel, pujudel ) seemneid otsimas ka pihlamarjadel süüakse vaid seemneid ja viljaliha pudistatakse puude alla. Sagedamini tegutsevad leevikesed talvisel ajal väikestes salkades, kohtame kultuurmaastikes ja veel lahtiste veekogude läheduses, arvukuseks mõnisada tuhat lindu, kuid see erineb aastati.

 

Vanakindudel hakkab silma must pea, mis heas valguses sinaka, metalse läikega. Musti tiibu ilmestavad laiad vesihallid vöödid, mis hästi märgatavad nii istuval linnul, kui lennupildis. Päranipuala on säravalt valge.

 

Tuntult leevikesepunased on ainult isaslinnu põsed, rind ning kurgualune. Emaslinnud ongi kröömike pisemad, põsed ja rind roosakaspruunid, hallikirju seljasulestik roosaka varjundiga - isaslinnu seljasulestik paistab sutsu tumedamana. Kuidas noorlinde ära tunda? Nemad sarnanevad emaslindudega, aga neil ei ole peasulestik veel musta värvi, alles pruunikas. Silmavärv ning jalad kõigil leevikestel pruunid, nokk must ja tugev. Pontsakate värvuliste kehapikkus algab viieteistkümnest sentimeetrist, suuremad isaslinnud võivad kaaluda pea nelikümmend grammi, aga pisemad veerandi võrra vähem.

 

Leevikeste vaatlused: LINK

 

Linnusalk õuel: leevikesed, rasvatihane, koduvarblane ja põldvarblane