looduskalender.ee

 

Kiivitajad

 

Uskumatu soojalaine tuiskas Eestimaale. Nädalaga torkisid lumikellukesed üle Eesti oma rohelised ninad mullast välja, päike värvis nende ninad hoobilt valgeks ja kellukesed on kõikjal kevadet tilistamas. Isegi naadi rohelised varesjalad on juba pooleteise sentimeetri pikkused.

 

Lund on nüüd vaid mägisemas Eestis. Mujalt on see kadunud võluväel ning vihmasabinad sulatavad juba ka jäävälju.

 

Kuigi siit-sealt tuleb teateid lõokese saabumise kohta, siis siin Raadil, kus on muidu nii põldlõokese kui ka kiivitajate paradiis – ei ole neid linde ei lennul ega laulul.

 

Tedremängumulin ei vaibu rabades enam hetkekski. Kakud huikavad üksteise võidu ja rähnitrumm põriseb valjult. Esimesed kollasenokalised laululuiged luigatavad rõõmsalt, otsekui hüüdes, varsti läheme oma tundrakodudesse. Ja Looduskalendri tegija Gennadi Skromnov ütleb, et kotkakaamerast on ülelendavate hanede kaagatusi kuulda.

 

Just Looduskalendrist ma seekord rääkida tahtsingi. Tegelikult, kas te kõik ikka teate, mis on Looduskalender? Muidugi teate. See on eestlaste au ja uhkus. Ja nagu meie kotkamees Urmas Sellis ütleb, et kõige vingemad on Looduskalendris kotkakaamerad.

 

Loodusemees Urmas Sellis merikotka poegi rõngastamas

Suvel uurib kalakotkaste pereelu vahel 50 tuhat inimest korraga. Ja mis kõige üllatavam, eestlastest kaamera-uurijad on Taivanist pärit inimeste järel alles kuuendal kohal.

 

Jah, Looduskalender saab 28. veebruaril juba 10-aastaseks. Aga seekord tahaksin rääkida ühe hoopis vana loo – 30 aasta taguse loo.

 

Olin toona tudeng Tartu ülikoolis ja meie sõpruskond kihutas igal vabal hetkel vabasse loodusesse – Laeva rappa. Üks meie kambast – Einar Tammur oli tööl Metsainstituudis ja ta pidi tagama loodusharulduste – merikotkaste hea käekäigu. Selleks hakkas ta taastama kotkapesasid ja eks üheskoos käidi neid siis ehitamas ja otsimas.

 

Aga see oli vist 1985. aastal, ma võin ka aastakesega eksida, kui otsustati hakata kotkaid talvel ka lisasöötma. Selleks viidi mõnda kotkaste liikumise kohta seakorjus või pandi kalameestelt saadud kalu. Aga ühel pimedal talvekuul tuli Einaril mõte ehitada kotkaste söötmise alus. Otse Emajõe kaldale, Palupõhja, suure paju latva. Praeguse Alam-Pedja kaitseala südamesse. Olime kuuekesi ja nii rasket päev läbi rassimist ei mäletagi, poisid saagisid paju ladvaosa maha ja tükeldasid, meie, tüdrukud, kolmekesi, pidime oksad eemale kandma, nii et kotkastel ei tekiks tunnet, et inimesed siin tegutsenud on. Kuid tagatipuks sai pajulatva ikkagi mõnus laudadest toidulaud – lihtsalt tihaste oma suurem variant, ilma katuseta küll. Aga sihvkade asemel olid sellel linnutoiduks kohalikult kalurilt saadud hiigelsuured ahvenad, ilusad triibulised ja tõesti suured – selliseid pole ma hiljem kusagil Eestis näinud. Muidugi sai seal lavatsil siis ka poseeritud, et kuidas ise oleme kotkad ja neid ahvenaid õgime. Ja naljagi visatud, et kui nüüd kotkas tuleb ja meid õnneks võtab...

 

Aga just sellisena on see kotkaste toidulaud mu mälus. Ei hiljem seal ega ka pildil saanud ma näha, kuidas kotkad seal söömas käisid. Kõik see tuli alles kümmekond aastat hiljem, kui kotkamehed hakkasid toitmisplatside äärde varjendeid ehitama. Sain minagi siis varaöösel vaatluskongi marssida ja hinge kinni pidades neid majesteetlikke linde jälgida. Külmetades... ja samas uhkust tundes, et ma olen võibolla nende paarikümne inimese seas Eestis, kes tollal sellist pilti näinud oli.

 

Hommikune rivistus: 9 merikotkast männivõras

 

Ei osanud me tollal uneski näha, et kunagi saab see tuhandete inimeste igapäevaseks lemmiktegevuseks. Vaadata hommikul läbi arvuti, mitu kotkast täna toitmisplatsile tulnud on ja kui administraator zuumib kotka kollastele jalgadele, siis ära lugeda ka värviline rõngas ja lugeda välja kotkaemanda põlvnemislugu. Või vaadata, kuidas väike vapper vares hiigelsuurt valgesabalist merikotkast sabast sikutab, et meelitada kotkavanaisa eemale kõige maitsvamatest paladest. Või kuidas tuleb kikkiskõrvaline rebane kalpsates ja virutab hunnikust kõige maitsvama kala, otse kotka nina alt, natuke ehmunult, näljast põlevate silmadega.

Jah, see kõik on nüüd meie silmade all, iga päev ja nii loomulikuna, nagu vaatame telest loomafilme. Me peame seda Eesti elu igapäevaosaks. Ja ega minagi, kes ma kõik need kümme aastat Looduskalendri kõrval olen seisnud, tea, kes need inimesed selle pildi eest seisavad. Üks me tollasest kambast, Urmas Sellis, on kindlasti kotkaste kontaktisik ja mu kursusevend Urmas Lett Eenetist on olnud kotkaste keele elektronkeeleks tõlkijaks, aga kindlasti on kõige selle vedajaks aastaid olnud põlevil silmil Looduskalendri vajalikkusest kõnelev Looduskalendri eestvedaja Gennadi Skromnov. Mees - naiskond on aga väga suur.

 

Mul endal on hea meel, et Gennadi mind 9 aastat tagasi bioloogist Eesti Päevalehe peatoimetaja Lea Larini juurde vedas ja Lea Looduskalendri meie suurimasse päevalehte kutsus. Seitse aastat kirjutasin ma iga nädal Päevalehele Looduskalendri lugusid koos Arne Aderi piltidega.

 

See aeg tõi mulle vahvatest loodusvaatlejatest uusi sõpru kõikjalt Eestist, andis igal nädalal võimaluse inimesi läbi helistada. Olen viimastel aastatel sama rada jätkanud kahel korral kuus KUKU Ilmavärava lugudega, mis ka peale eetris olemist Looduskalendrisse jõuavad.

 

Aga kogu Looduskalender on täis põnevat avastamist: LINK

 

Võta sel nädalavahetusel aega ja vaata, mida kõike pakub 10-aastane Looduskalender.ee!