looduskalender.ee

 

Tedreonn Laeva rabas. Seda pisikest onni kutsusime Roikaonniks

 

Naistepäeva võib pidada mitut moodi. Kui klassikalisel lähenemisel käib see lillede ja tordiga, siis meie pisike sõpruskond tähistas seda kord tedreonnide meisterdamisega Laeva soos.

Sedasorti traditsioon sai alguse 1985. aastal, mil olime enamjaolt tudengid.  Naistepäev oli siis riiklik püha, mil ülikoolis õppetööd ei toimunud. Samas oli märtsikuu algus otsekui tedreonnidega tegelemiseks loodud: enne suurt kevadet piirdus tedremäng põgusa varahommikuse proovimisega, mis andis päevasel ajal suurepärase võimaluse uute varionnide ehitamiseks või vanade korda sättimiseks.

Onni püstitamine algas asukohavalikust, milles juhindusime tetrede tegevusjälgedest. Teadsime, et mänguplatsi keskosa tähistasid tedrekukkede poolt lumele veetud tiivakriipsud samal ajal kui  tetrede jalajäljekirju tuli ette kogu mängualal.

Ehitamiseks kasutasime kõike seda, mida soos leidus. Varionni sõrestiku jaoks sobisid kuivanud männiroikad, seinte tihendamiseks tõime sooservast kuuseoksi.

Otse loomulikult osalesid tedreonnitalgutel ka mõned armsad tudengineiud. Kutse said vaid vähesed väljavalitud: kuna kõigile ehitajatele oli ette nähtud priipääsmed tedremänguks kutsutud etendusel, tuli lindude heaolu silmas pidades vaatlejate arvu piirata.

 

Roikaonni ehitamine. 1985. a. lumise märtsikuu tõttu tuli alustada süvendi kaevamisest. Parajasti käib tugiroigaste paigaldamine. Onni meistrid vasakult paremale: Kristel Vilbaste, Urmas Sellis, Olav Sarv.

 

Kuplikujuline teisaldatav tedreonn, mille me pärast lõplikku paigaldamist Kuningaonniks nimetasime. Tänu sellele onnile tekkis meil harukordne võimalus vaadelda mitmel aastal tedrekuningat. Onni paigaldajatest on pildile jäänud Urmas Sellis (vasakul), Olav Sarv, Ell Irdt (Sellis) ja Arne Ader.

 

Tulbid ja nartsissid meie naistepäevamelus puudusid, ent mõnda külmemat 8. märtsi hommikut ehtisid kenad jäälilled siiski. Ei mäleta ka naistepäevatorti, ent värske õhk kinkis nõnda hea söögiisu, et kaasa võetud võileivadki olid tordi väärilised. Mõnel kevadel saime otse tedremänguplatsil suhu pista rabamätastel talvitunud jõhvikamarju.

Eks see tedreonnide ehitamine oli üks lust ja lillepidu võrreldes sellega, mis hiljem onnis passijaid ees ootas. Üks meie kambas olnud tudengineidudest – praegune loodusajakirjanik Kristel Vilbaste – kommenteerib omaaegset tedremängu vaatlemist nõnda: „Takkajärgi arvukatele tedreonnis kükitamistele vaadates pean küll ütlema, et enam ma tedreonni istuma minna ei taha. Sest seal on nii külm, et see tungib üdini. Tedreonnis istumine nõuab suuremat eneseületust kui söerada mööda kõndimine või allikasse ujuma minemine. Kõige selle ilu ja lumma kiuste.”

 

Tedreonnides passimine kinkis meile hulganisti toredaid mälupilte. Jah – eelkõige just neid, sest tollane fototehnika ei võimaldanud pildistada hämaras valguses. Fotol näeme üht õige haruldast nähtust Eestimaa looduses: tetrede mänguplatsile on laskunud metsisekukke meenutav tedrekuningas (paremal).

Ajal, mil me Laeva soos tedremängu vaatlemas käisime, polnud Alam-Pedja kaitseala veel olemas. Pärast kaitseala loomist jäid aga tuttavad tedremängud sihtkaitsevööndisse, kus hakkas kesktalvest südasuveni kehtima liikumiskeeld. Eks see aitas omal kombel meidki traditsioonilise lillede-tortide naistepäeva juurde tagasi.