SAKi ümarlaud: Metssigade lisasöötmisest. I osa

 

 

Aasta looma ümarlauas räägitu anname edasi järjejutuna. Ümarlauas istuvad  jahimeeste seltsi tegevjuht Tõnis Korts, tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe, metsavana ja jahindusjääger ning loodusretkede korraldaja Vahur Sepp, zooloog ja metssea käitumismustrite uurija Ragne Oja, Looduskalendri toimetaja Gennadi Skromnov ning ajakirja Loodusesõbra toimetajad Helen Arusoo ja Mats Kangur.

 

Lisasöötmise probleem.

Katk läheb laiali üle Eesti ja kogu riik muudetakse eritsooniks: nii võivad asjaolud minna, kui jahimeestele esitatud ebareaalsete nõuetega midagi ette ei võeta.  Sest kuidas täita kohustust küttida ühe hooajaga 29 000 metssiga, ilma talvise lisasöötmiseta?  Samas loota, et metssead toiduotsingul üha rohkem ringi ei liigu?

 

Gennadi Skromnov:  Mida me teeme käsuga lasta 29 000 siga?  Mina tunnen siinkohal hirmu jahimeeste pärast: küll on hiljem hea öelda, et jahimehed ei saanud hakkama! (15. skp-l ilmunud KKM ajakirjanikele suunatud teate leiad teksti lõpust).

 

Andres Lillemäe: Ja öeldaksegi.

 

Gennadi: Vaatame milliste jahipidamismeetmetega ning kuidas soovitakse ülesanne täita.

 

Helen Arusoo: Käskkiri ütleb: Eestis  on 1. oktoobrist kuni 30. aprillini metssigade lisasöötmine keelatud, lubatakse kasutada vaid väikest kogust peibutussööta.

 

Andres Lillemäe: Mina viibisin sellel põllumajandusministeeriumi nõupidamisel, kus käidi lisasöötmise keelamise lahendus välja, seda on ju mitmelt poolt Euroopast ka soovitatud. Siis ma avaldasin seal oma arvamust, et lisasöötmise vähendamine on vaieldamatult väga efektiivne metssea arvukuse vähendaja külmal talvel, kui meil on 25-30 kraadi alla nulli, kui külm lööb metsa puhtaks. Paar talve tagasi oli väga palju lund ja kui siis suur kult suutis lisasöödani välja murda, liikus kari järele, kui ei, jäid põrsad sinna, kus olid. Praeguse ootusega laseme põrsastel nälga surra: kas see on humaanne?  Teisalt, senikaua kui meil on soe talv, ei ole lisasöötmise keelamine  mingi toimiv lahendus. Siga leiab ise süüa:  löögi alla satuvad murumaad ja talumeeste talikülvid: seakari pöörab viljapõllu tagurpidi, metsa tagurpidi.  Ehk siis lisasöötmise ärajätmine koormab ülejäänud loodust. Ütlesin selle mõtte tol nõupidamisel välja, aga see vist ei jõudnud kohale, sest järgmine samm oli talvise lisasöötmise keelamise käskkiri.

 

Helen Arusoo: Räägin ära selle jutu, mida kuulsin Läti jahimees Linda Dombrovska suust, kes käis Euroopa Komisjoni kokkukutsutud SAKi teemalisel konverentsil Itaalias Parmas, kus arutati lisasöötmise keelamist  katkupiirkondades. Tol  istungil öeldi ka välja, et keelamine ei pruugi soovitud tulemust anda - sest sööda puudumine ajab sead liikuma. Lahendusena sobiks ta alles 3-4 aasta pärast. 

 

Mats Kangur:  Ragne, Sa  teadlasena oskad öelda, kas see limiit: peibutussööt  10 kg ööpäevas hoiab metssead paigal?

 

Ragne Oja:  Kui kari läheb 10 kg sööda juurde, on see kahe minutiga läinud, siis lähevad nad järgmisse kohta. Sigade maod, mida olen kevadisel perioodil lahanud, on väga suured. Kõige suurem magu kaalus  – ainult toit – kaheksa kilogrammi. See kuulus päris vanale seale, kes oli end täis õginud. Metssead söövad palju.

 

Andres Lillemäe: Pakkuge, kui lähedal olen näinud kulti magamas söödakohast? 20 meetrit! Praktiliselt magas ta söödakohas.  Kui metsseal pole süüa, siis ta läheb otsima ja nii tekib tal suurem liikumisring ning katk võib levida kergemini.

 

Vahur Sepp: Toidukogust ei tohiks küll ühegi seadusega ette anda, selle peab jahimees ikka ise võima otsustada, palju vaja on. Üks reegel on, et metsseal peab söök olema kogu aeg kättesaadav ja söögikohta tuleb külastada nii vähe kui võimalik. 12 tundi vanu jälgi siga juba pelgab. Kui alles lõunal viid süüa, siis siga sel ööl sinna kohta naljalt ei tule.

 

Ragne Oja:  Talvine söötmine on praegu keelatud, suvine lubatud – aga mis suurendab tegelikult metssea populatsiooni?  Sigimine toimub novembris, detsembris, ja selleks et põrssad ka saaksid sigida, nuumavad nad ennast praegu.  Sügiseks on nad 25-30 kilo, piisavalt rasked, et sigida. Mitte kusagil mujal Euroopas pole selliseid ilusaid pakse põrsaid nagu meil Eestis. Nad on rasvas, Lõuna-Euroopa omad on nende kõrval lausa koledad.  Selleaastane sigimine tuleb ka massiivne nagu eelmisel aastal. Kui talv tuleb lisaks soe, siis sead ei sure, aga liiguvad väga palju ringi. Muide, otseselt lumikate ei takista toidu kättesaamist, vaid maa ärakülmimine. Ja täenäoliselt metssead käivad elu lõpuni neid kohti kontrollimas, kust nad on varem süüa saanud ehk liiguvad palju ringi. Mälu on neil hea.  Ehk siis: talvine lisasöötmine peab jääma, et saaks küttida.

Vahur Sepp: Lisasöötmisest kõneledes ütleksin:  koht, kus söödetakse, seda nimetatagu laskmisekohaks, teised on kohad, kus lihtsalt söödetakse. Need viimased kohad tuleb  tulevikus ära kaotada. Aga jahikantsli juures peab jahimees ise võima otsustada, kui palju on sööta vaja anda.

 

Andres Lillemäe:  Punkt üks, olgu välja öeldud, et talvist söötmist ei tohi ära keelata.

 

Vahur Sepp: Meil on ka Eestis selliseid metsseakarju, kes saavad ilma inimese abita talvel hakkama. Kui viibin kevaditi metsisemängude inventeerimise pärast mitu nädalat metsas, tunnen sellise sea ära tema ekskrementidest.  Kes pole inimese käest süüa saanud, tolle ekskrement meenutab hobusepabulat: koosneb pilliroo juurest, kuuseokkast ja läbilätsutatud vaarikast.

 

Tõnis Korts: Läti ja Leedu näitel on hästi näha, et kuigi sigu kütiti nüüd intensiivselt, on arvukus endiselt kõrge.  Ehk siis kui lihtsalt küttimissurvet tõsta ei kao kõrge arvukus. Tuleb rakendada valiklaskmist, mida ongi juba vaikselt tegema hakatud. Muidu me jäämegi nõnda 30 000 küttima, igal aastal uuesti.

 

Andres Lillemäe: Tegelikult aitaks vaid noorloomade küttimine. Tuleb jätta suured püsti ja võtta tagant kari puhtaks, see on lihtne aritmeetika. Kui karjas on 4 kesikemist, toob igaüks 4 põrsast, kokku teeb 20 siga.  Kui jääb üks emis üksinda, siis tema saaks vaid 8 põrsast, kokku jääb sigu 9.

 

Ragne Oja: Probleem on ka selles, et reaalselt keegi ei tea, kui palju sigu metsas tegelikult elab. Võib arvata, et on 30 000 enne sigimisperioodi, aga võib-olla  on 60 000. Erinevus võib olla kordades.

 

Gennadi: Kui me vaatame kalendrisse, kas on tegu reaalse küttimismahuga?

 

Tõnis Korts: Eelmisel hooajal kütiti 25 000 siga ja saadi hakkama, ehkki osa jahiseltse olid võimete piiril. Aga täna on probleem selles, et pannakse püsti eesmärk ilma toimiva tegevusahelata. Teekond, mis viib eesmärgini, on puudulik.  Võtame näiteks tänavused kohustused: saata analüüsiproov laborisse, oodata sea kasutamise võimalusega   - need on väga tähtsad olukorra muutjad, uued “pudelikaelad” protsessis.   Üks ministeeriumi ametnik ütles, et viis oma metssea loa tagasi seltsi – sellepärast, et ta käib ka tööl ja ei jõua enam uutes tingimustes seajahti pidada.  Mul on sama probleem:  kui nüüd läheks nädalavahetusel jahile, siis reedel kütitud sea proov tuleb tagasi alles järgmisel kolmapäeval, sest esmaspäeval saadetakse see alles ära. Sellepärast on tänavu suvine küttimine olnud takistatud, inimesed lihtsalt ei lähegi küttima.

 

Helen Arusoo: See kõik on reaalne aeg, mis kulub jahipidamisele võrreldes eelmise aastaga.

 

Tõnis Korts: Kui me lahendame kõik need kitsaskohad  on 29 000 metssea küttimine reaalne, aga vaid sellisel juhul, kui siga ikka on. Katkupiirkonnad on metssigadest kohati üsna tühjad.  Kui me ei lahenda probleemi, võib katk laiali minna.

 

Järjejutt jahimeeste ümarlauast jätkub.

 

KKM seisukoht 15.09.2015.