looduskalender.ee

 

 

Aasta looma ümarlauas räägitu anname edasi järjejutuna. Ümarlauas istuvad  jahimeeste seltsi tegevjuht Tõnis Korts, tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe, metsavana ja jahindusjääger ning loodusretkede korraldaja Vahur Sepp, zooloog ja metssea käitumismustrite uurija Ragne Oja, Looduskalendri toimetaja Gennadi Skromnov ning ajakirja Loodusesõbra toimetajad Helen Arusoo ja Mats Kangur.

 

Sigade laskmise kohustus lasub igal maakonnal ja numbrid on suured. Jahimehed on mures: kas tehakse vahet jahipidamisel ja loomade hukkamisel. Jahimeestel on see moraalne probleem.

 

Andres Lillemäe: On veel  üks moraalne küsimus. Kui olin paras “junts”, ütles vanaisa, et mine löö kukel pea maha, teeme suppi.  Poiss läks. Pahh! Mul on surmatunnini see meeles... ja nüüd ma küsin: kui palju te jõuate järjest nendel kukkedel päid maha lüüa: 100, 200, 300? Enne, kui tekib tõrge…

 

Gennadi Skromnov: Seda küsi palun tapamajast.

 

Andres Lillemäe:  Jahimees on sellises seisus aastaringselt, et peame kõigi meetodidega metssigu tapma. Ma oleme siin omavahel arutanud, et kus on nüüd kõik need rohelised ja loomakaitsjad - looduskaitsjad, ajal mil metsseast tehakse “patuoinas”.  Teda võib limiidita, loata lasta, emaseid, põrsaid nälga jätta. Inimese vea tõttu saabunud taudi tagajärjel kuulutame metssea lindpriiks...

 

Gennadi Skromnov: Ühikskond on sunnitud enda käest neid asju küsima.

 

Andres Lillemäe: Selliste kohustuste täitmisel tekib moraalne tõrge.

 

Vahur Sepp: Kui ma töötasin 18 aastat Tartu metsamajandis jahindusjäägrina ja olin sunnitud laskma aastas sadakond metssiga, siis tulemuseks on nüüd see, et mina näiteks suurulukite jahis tänapäeval praktiliselt ei osale. Ma ei taha.

 

Andres Lillemäe: Teine tõrge on puhtpraktiline tõrge. Mina olen siin jahimeeste seltsi majas 17 aastat õpetanud, et ühegi looma surm ei tohi olla ilmaasjata. Mingi põhjus peab küttmiseks olema: tahan süüa, tahan midagi teha sellest või reguleerin arvukust. Aga nüüd tekib mõttetu tapmine. Ära süüa ei jõua – sest praegu tohib vaid kohapeal tarbida, ära müüa ei jõua. Lihtsalt pauku laskma ju ka ei hakata.

 

Tõnis Korts: Me kütime nii palju kui on vaja ja kasutame kõik ära – see on meie põhimõte. Nüüd seda teha ei saa. Kui ei kasuta, tähendab, toimub hukkamine ja see pole enam jahipidamine. Jahipidamine ja hukkamine – need on väga erinevad nähtused.  Seda asjaolu seadusandlus täna üldse ei erista – aga oleme kogu aeg püüdnud sellest rääkida, ent pole kuuldud. Eelnimetatu vajab seadusandluses erinevaid lahendusi.

 

Aga öeldakse ka nii: et ühtegi head kriisi ei tohi raisku lasta.  Et kui me siin võitlesime mõned aastad tagasi uue jahiseaduse pärast, soovides, et riigi roll oleks reguleerijana suurem, siis meil oli väga raske saada “lava”, et teha endid kuuldavaks. Täna “topitakse” meile mikrofoni ning saame rääkida, mis meil mureks on - keegi ei ole tänu sellele eriti halvasti jahimeeste tegemiste kohta öelnud. Meie panus katkukriisis on reaalne: lisaks arvukuse reguleerimisele panustame katku surnud loomade matmisesse. Kuid jahimeeste probleemidele pole hetkel ikkagi lahendusi.

 

Järjejutt jahimeeste ümarlauast jätkub.