Uued kaamerad
Astelpaju
Kirjutas ja pildistas Kristel Vilbaste
On üsna inimlik, et siis, kui ilmad külmaks tõmbuvad, avastame me äkki, et oleks tarvis talvevarusid soetama hakata. Võibolla on see ürginstinkt, et mingid varud peavad olema - ei tea. Tänapäeval võikski ju loota vaid poelettidelt saadavale kõhutäitele, aga ometi tundub suuremale osale eestimaalastest, et miski marjavaru peaks majas olema.
Nagu ikka, on suvi rannas ja ilmas rändamistele kulunud ning külmkamber üsna tühi. Siis hakkame külastama taluturgusid, laatu ja häid sõpru.
Pole ka mina ses suhtes mingi erand. Vaarikad ja maasikad said suvel siiski külmikusse, aga mustsõstrapõõsaste kandvusiga pole veel kätte jõudnud ja turult ununes suvel ostmata.
Kukeseeni sai hea ports ja alõtšadest sai mehujooki. Möödunudnädalane jõhvikakuhi lisab kindlustunnet. Aga midagi on veel kindlasti puudus.
Meie peres on olnud tähtis koht astelpajudel. Just see on mari, mida igal sügisel tikutulega otsin. Omaistutatud kümneaastased astelpajupõõsad jäid Vilusisse, eelmisesse kodusse. Uued põõsad kandsid tänavu esimesi marju, aga möödalennanud varesed panid need kohe ka nahka.
Minu esimene kokkupuude astelpajudega oli veel sügaval nõuka-ajal. Siis oli meie külmkapis salapärane pudelike “oblepihha” – ema räägib selle kohta, et tema elus oli hetk, mil tervis läks nii halvaks, et tekkis suisa valgeveresusega sarnane tervisehäda ja mida arstid sugugi ravida ei osanud.
Siis aga pakkus ühel jõhvikakonverentsil üks vene teadlane, et saadab talle astelpajuõli. Ja salapärane pudelike tuligi ja kui selle rohu manustamine lõppes, oli ema haigusest tervenenud. Sestap on minu jaoks nõiajoogi nimeks ikka “oblepihha”.
Paarkümmend aastat tagasi hakkasid paljud sõbrad kasvatama astelpajusid.
Algul tundus, et see on tulus äri. Aga kui marju kusagile müüa enam polnud, siis see mull lõhkes. Kõige kasumlikum oligi ilmselt müüa astelpaju istikuid.
Ometi olen aastate jooksul aru saanud, et need inimesed, kes istanduse rajasid ja sellesse ka palju raha matsid, on saanud kingituse aastateks.
Just endale ja oma sõpradele ja sugulastele tervise kinkimise näol.
Kümme aastat tagasi, kui mu kaasa Miku eakas ema autoavariisse sattus ja puusaluu murdis, ei andnud arstid erilist lootust luu kokkukasvamiseks.
Ometi kasvatasid just Sünteri Sassi kingitud kümmekond kilo astelpaju marju luu taas kokku, nii et ta sai veel aastaid liikuda.
Sassilt saadud põnevad astelpajujoogid ja soovitused marjade kasutamiseks on ravinud meie peret ikka külmatõbedest ja ka luumurdudest. Ei oska öelda, mis on selle marja imevägi, aga tõhus on ta küll. Nii tõhus, et Sassi aiast esimesed taimed ka meie aeda tulid.
On imelik, et kuigi me olime hästi kursis tema astepajuistanduse käekäiguga, olles käinud ka selle lähistel talus, siis ei olnud ma kuni selle sügiseni sattunud ei sinna ega ühtegi teise päris astelpajuistandusse.
Sel sügisel see siis juhtus. Võibolla oli oma osa ka suurepärasel selge sinitaeva ja üle 20-kraadise sügisilma koostoimel, aga ma olen siiani selle istanduse lummas.
Mööda traktorijälge üle viljapõllu hõbehallide puudega sallu sattudes jäi mul suu lahti. Puud täis kuldkollaseid, oranže ja päris punakaid marju, iga sordimari eri värvi. Tiina Sünter kogu oma pere ja sõpradega rõõmsalt mahalõigatud marju täis okstega täitmas värvilisi plastkaste.
Tundus, et kõik, kes sel päeval seal toimetasid, olid abis käinud aastaid ja teadsid oma tööülesandeid.
Tõsi, see töö ei ole üldse kergete killast ja ma ei usu, et saadava tasu eest, mis ehk kilo marjade pealt pool eurot kätte tuleb, poleks ükski kontoriinimene valmis oma töökohta vahetama. Seda enam imestan ma, miks inimesed nurisevad, et need marjad poes nii kallid on.
Olen juba varem põllupidajatelt kuulnud, et ei ole mõtet kasvatada ühtegi kultuuri, kus palju käsitsitööd on. Saksamaal polevatki võimalik enam ökoistandustesse käsitöölisi leida, neid lihtsalt pole ja küllap seepärast sakslased on ka pagulaste suhtes alati nii vastuvõtlikud olnud, et on püüdnud leida lahendust oma ökoihaluse rahuldamiseks – käsitsi toodetud asjad on kordades töömahukamad, samas pole keegi enam nõus seda hinda maksma.
Astelpaju masinaga korjata ei saa. Käsitsi ei jõua ja see lõhub kohutavalt käsi – lisaks pikkadele asteldele söövitab nahka ka üsna hapu mahl. Kindaid jälle kasutada ei saa, sest astlad torgiksid need katki.
Nii on avastatud, et kõige lihtsam on igal aastal puud teatud okste võrra harvendada, need lühikesteks lõigata ning sügavkülmutada ja siis rabinal marjad lahti raputada. Aga see on topelttöö ja ajab tööjõukulu suureks.
Proovisime siis Mikuga marju käsitsi korjata, häid nõuandeid jagas aastaid seda tööd teinuna Tiina ema, endine õpetaja. Nimelt pääseb okaste torkamisest, kui marju korjata tüve poolt oksaotsa poole, siis on okkad ludus nagu siili seljas. Ja korjata tasub hõredamalt paiknevaid suuremaid marju, siis on neid lihtsam lahti sõrmitseda.
Tõsi, kolme tunniga suutsime kahekesi korjata vaid viis kilo marju. Rohkem kui marju saime häid mõtteid ja nõuandeid kuni pesupesemiseni välja. Tundus, et sedasorti marjakorjamistalgud ongi parim kogukonna liitja, see on väärtus omaette praegusel ajastul, kus üksteist nähakse peamiselt Facebooki vahendusel.
Aga koosoldud aeg tekitas ka mõtte, et rajada võiks selliseid kogukondlikke istandusi, kus igalühel oleks kümmekond puud, mida tulla sügisel talgupäevadel korjama – kus lisaks saagile saadakse kokku sõpradega, kuuldakse nende tegemistest, kus lapsed saaksid ühiselt mängida.
Ja võiks olla nii astelpaju, maasika-, õuna-, mustsõstra- kui ka porgandiaedade osakuid. Üldiseid hooldustöid oleks seal lihtsam teha ja lõikuspeod põnevamad.
Repliik: TÖF 2015 raames
Astelpajumarjade korjamise masin on Tartus leiutatud ja kasutuses.
"Hando Kruuv - Tartu da Vinci". Artikli lõik ajakirjast "Inseneeria" 9/2013
Marjaraputaja läheb hästi kaubaks Soomes – Hando Kruuv on neid tellimise peale juba päris palju teinud. Paar komplekti vedeleb tükkidena parasjagu töölaual. Soomlased korjavad nendega astelpajumarju, aga raputada saab ka muid marjapõõsaid. Seade koosneb käpakesest, mis haarab pika varre otsas „kaugjuhitavalt” oksast kinni, ja raputajast, mis haaratud oksa kindlal sagendusel raputama asub, nii et marjad maha pudenevad. Lihtne, aga samas geniaalne masin.
„Hiinlased käisid ka seda ükskord vaatamas,” ütleb Kruuv ja lisab, et ta ei tea, kas nad selle asja ka Hiinas tootmiseks maha kopeerisid. Tartus igatahes ütlesid nad, et sellist asja pole vaja, kuna neil pole astelpajusid.
