looduskalender.ee

 

Tartus on lodjapuul vilju vähe

 

 

Sügisel köidavad pilku kõik kaunilt värvikaid lehti või vilju kandvad põõsad ja puud, aga lodjapuu on tõeline kaunitar.

 

Lodjapuid kasvab meil pea kõikjal, sagedamini Lääne-Eestis, aga mitte kusagil hulgaliselt. Kindlasti võime kohata salumetsades, puisniitudel, veekogude kaldaaladel ka mererannikul. Lodjapuu jääbki tegelikult põõsaks, sirgudes alusmetsa veertes vast kolme...nelja meetri kõrguseks. Hoolimata „kasvust“ loetakse lodjapuud pikaealiseks oma kuni viiekümne kasvuaastaga. Kolmehõlmalised lehed meenutavad vahtralehti ja on paiguti värvumas lillakalt leekivpunasteks.

 

Linnaparkide haljastuses kasvatatakse kultuurvorme, sügisel kolletuva lehestikuga lodjapuid.

 

Eemalt vaadates meenutavad lodjapuu kobarad pihlakamarju. Erepunased ja läikivad, umbes sentimeetrise läbimõõduga viljas on üks suur ja lapik seeme - seega luuviljaline. Tooreid marju peetakse veidi mürgisteks. Nad tunduvad veidi lääge maitsega ning harjumatu lõhnaga. Öökülmade mõjul „mürgisus“ kaob ja marjad on täitsa söödavad. Slaavi rahvaste hulgas on lodjapuu alati väga populaarne olnud nii köögis, rahvakunstis, kui laulusõnade seades.

 

Lodjapuumarju on tänavu vaid kohati: juunikuul oli külma tõttu vähe putukaid, aga lodjapuu õisi tolmeldavad just nemad.