looduskalender.ee

 

 

 

Isaslinnu kurgualusel märkame suurt musta laiku, valges raamistuses. Silmade kohal kitsast, erepunast kulmutriipu ning kuklatutti. Nii videos kui Arne pildil näeme isaslindu.

 

Emaslinnu kurgualune sulestik valkjas ja kuklatutt vaid aimatav. Kogu sulestik isaslinnuga võrreldes veidi kahvatumat tooni. Silmavärv kõigil punakaspruun, väike nokk musta värvi. Pärast sügisest sulgimist näevad noorlinnud nüüdseks vanalindude moodi välja.

 

Vanalindude sügisese „mängu“ ajal septembris-oktoobris moodustunud paarid võivad vahel kokku jääda kogu talveks.

 

Hall laanepüüde seljasulestik on kirjatud tumedamate, pruunikate ning hallide tähnidega. Alapool valge, mustjate-kastanpruunide laikudega. Tiivad ja küljed  roostepruunide laikudega, saba tipus must ristvööt. Laanepüüde jalad on pruunikashallid, varbaid katavad talvisel ajal „narmad“ – ikka hõlpsam toitu otsides, jäätunud okstel turnida.

 

Välimikult väikese pea ning jässaka kehaga kanalised. Isas- ja emaslinnud enamvähem ühesuurused, kaaludes kolme-neljasaja grammi ringis või kröömike rohkem. Kehapikkust alla neljakümne sentimeetri, tiibade siruulatust lennul poole meetri jagu. Lennul kostab laanepüüdele nii iseloomulikku „tiivavurinat“ ja lendu tõusevad kõik meie metsade kanalised „lärmakalt“ - omaette mõistatus, kuidas seda suudavad vaid tuvi suurused linnud (kes kuulnud see teab).

 

Meie looduse põlisasukad - laanepüüd püsivad mandri Eestis aasta läbi pesapaikade läheduses, milleks sobivad tiheda alusmetsaga kuuse-segametsad. Talitoiduks lepaurvad ning pungad, kui läheduses leidub kaske, haaba, sarapuud, siis ka nende urvad ja võrsed. Talvisel ajal võimegi nendega kokku trehvata lepiku, kaasiku segametsades.

 

Talviseks arvukuseks hinnatakse viiskümmend kuni sada tuhat isendit sest maaspesitsevaid laanepüüsid on meil oluliselt vähemaks jäänud.

 

Laanepüü