looduskalender.ee

 

Sabatihane

 

 

Tähelepanelik lugeja juba märkas, et sabatihane ei kuulu meie teiste tihastega samasse tihaslaste Paridae sugukonda, vaid omaette, sabatihaslaste sugukonda Aegithalidae.

 

Sabatihased eriti taimetoidulised pole ja kui vahel toidumajade juurde trehvavad, siis tuntakse huvi pigem pekitüki vastu. Tõenäolisem on neid kohata sega- või lehtmetsades ka võsastikes, aga ega sabatihased eriti paigal püsi, et neid rahulikult vaadelda annaks. Talvine arvukus kõigub aastati kümne ja saja tuhande vahel ning see sõltub läbirändajate hulgast.

 

Ringi liigutakse väikestes salkades, selle moodustavad üldjuhul möödunudsuvine perekond, vahel isegi mitu perekonda. Mõlema soo esindajad sarnase sulestikuga. Vanalindude pea, kael ning rind on helevalge sulestiku peidus, tumedate nööpsilmade ja nokaga. Külgede ja kõhusulestik kumab roosakalt, saba on linnustki pikem ja ülipikad sabasuled on mustad ning valgete veertega. Kui linnu pikkus kõigub 13 ja 15 sentimeetri vahel, siis sabapikkus vastavalt 7 ja 9 sentimeetri piires. Kaal küünib suurematel isenditel kümne grammini.

 

Teiste värvuliste vastu ollakse sõbralikud ja inimpelglikkust ülesse ei näita.

 

Sabatihaste vaatlused: LINK

 

Sabatihane

 

„Aasta linnu“ kodulehelt saab lugeda, et rasvatihastel on nutikus geenides: LINK

 

Huvitavat lugemist leiab Novaatorist.

“Sitsikleidi” - territooriumihüüuga kehtestab rasvatihane omanikuõigusi juba jaanuaris: LINK