Ma olin juba mures, et hommikuti pole ühtegi koputajat.

Umbes sel ajal see alati juhtub. Kuuled koos päikesetõusuga valju koputust uksele. Kui end soojast voodist välja vead ja ukse lahti teed – siis pole seal kedagi. Hakkad askeldama ja jälle koputus, seekord maja teisest küljest. Meenutab natuke seda linakaupmeest filmist “Suvi”. Siis aga näed aknast, et hoopis väike linnuke harutab su akna vahelt kogu linaluu laadungit välja.

Rasvatihane ( www.loodusemees.ee )

Teisipäeval käisin jõhvikal. See on igasügisene riitus.

Aga suur oli minu üllatus, kui soolagedale jõudes oli see küll ilusaid helepunaseid marju täis, aga nende teine külg oli veel üsna roheline.

Jõhvikate valmimise ajaks peetakse septembri teist nädalavahetust ja enamasti see nii ongi. Aga tänavu mitte. Paljud ütlevad, et mis sellest, et viid marja koju ja küll ta järelvalmib. Ilmselt valmibki, aga marjades ei ole seda mahlasust ja magusust.

Mina korjan jõhvikaid soos just maitse järgi. Mõni väga suur mari võib olla ka ilus tumepunane, aga täiesti mõru. Ja on tulihapusid marju, mis näo krimpsu tõmbavad. Aga on täiesti magusaid pohlamaitselisi marju. Helepunane värv ei tähenda muideks sugugi, et mari on toores, toores on rohekasvalge küljega mari.

Kuidas osaleda?

Kõik vajaliku leiad veebilehelt: LINK

Matsalu Rahvuspargis Penijõe kalda elustikku jälginud koprakaamera lõpetas ülekande.

Veebikaamera oli paigutatud kobraste kuhilpesa kõrvale sooviga näha lähemalt aasta looma ja tema tegemisi. Kuigi kuhilpesa elanikud eriti sageli eetrisse ei tikkunud, õnnestus vaatajail lisaks kobrastele näha tegutsemas-häälitsemas siin Läänemereäärse suurima roovälja servas hulgaliselt erinevaid imetaja- ja linnuliike.

Meeldiva üllatuse tegi kevadel kaamera ette postile laskunud kassikakk, tõendades et Matsalus on haruldane kakuliik endiselt olemas.