Tiit Randla: rongad juhatavad merikotkad kohale

Looduskalender — Sat, 13 Dec 2008 13:11:28 +0000

Tekst: Helen Arusoo

Foto: Mats Kangur
Ajakiri: Loodusesõber

Tiit Randla kotkametsades.

Ajakirja Loodusesõber detsembrinumbris räägib kotkamees Tiit Randla, kuidas ta Kotkakaamera peategelaste söögi eest hoolitseb.

Kas inimesed saavad kaamerapildi läbi aimu kotkaste talvisest elust?

Jah. Eks kotkad kogunevad ka muidu talviti kokku, randadele mere ääres. Seal on toitu: metssead, kes on uppunud, aulid, sõtkad. Kui jahimees laseb põdra ja midagi jääb sellest maha, on kohe rongad kohal. Nemad juhatavadki merikotkad kohale.

Kui kaua kotkaid söötmispaigale koguneb, kevadeni?

Ükskord läksime soosse, hästi ilus märtsiilm oli, lumi säras. Nägime palju merikotkaid, siin paar, seal paar. Miks nad seal istusid, huvitas. Hakkasime otsima ja leidsime murtud metskitsi. Oli nii ära söödud, et kondid vaid järel. See oli kotkastele tähtis toidupala, et kogunesid veel kevadelgi suurel hulgal. Märtsis otsivad nad juba tegelikult pesapaika.

Mida kotkas istumispuul teeb, miks ta seal istub?

Tal on kõht täis, aga – see on minu arvamus – tal on ikka selline kulinaarne huvi asja vastu. Ta saab midagi aru, ta jälgib. Kui tal hakkab väga kade, kui näeb ronka suure tüki küljes, siis ta võtab selle ära. Aga see on linnuriigis tavaline, et suuremad linnud võtavad väiksemate toidult matti. Ma arvan, et tänu ronkadele merikotkad leiavadki söögikohad üles. Sest rongad on väga terased. Ronk reageerib juba jahimehe paugule.

Aga ronk ei lasku maha, seda jahimehed teavad. Näiteks küttidel on selline nipp, et kui lasevad põdra ja ei saa kohe saaki ära vedada, siis tõmmatakse tavaline nöör põõsa või puu otsast üle selle põdra. Ronk ei tule! Harakas ja pasknäärid tulevad, aga rongad ei tule kunagi.

Teie jälgite ka saabuvate lindude päritolu?

Meid huvitavad rõngastatud linnud. Umbes pooled, kes siia tulevad, on värvirõngastega. Muidu on niisama rõngastamisest ju väga vähe tolku. Tagasiside on oluline. Aga tänu sellele, et siin talvel toidame, saame jälgida, kust kotkad meile talvituma tulevad. Palju rõngastatud linde on Soomest. Eelmisel aastal oli üks Koola poolsaarelt. Seal on karmid talved, nad tulevad selleks ajaks mere äärde.

Värvilistest rõngastest saame 30–40 protsenti tagasisidet, see on väga hea. Tegeleme varjest ka kotkaste pildistamisega, selle vastu on fotograafidel huvi. Aga põhiline on ikka rõngaste uurimine.

Kuidas koha valisite?

Paiga valisime kõiki asjaolusid arvestades, oluline on kasvõi seegi, et päike vastu poleks. Proovin toita neid juba viiendat aastat, oleme katsetanud erinevates kohtades. Alguses tegime laua, et päästa liha kährikute ja rebaste käest – tõstsime sööda üles. Ükski kotkas ei tulnud peale! Siis nad spetsialiseerusid sellele, et rongad läksid väga ettevaatlikult lauale, võtsid sealt lihatüki ja kotkad siis ründasid ronka ja võtsid söögi ära. Teises kohas ei sobinud jälle see, et talvel hakkasid metsaveo masinad voorima, häirimine oli suur.

Kust liha toote?

Metsloomi tohib sööta ainult ulukilihaga, seda saame lihatööstusest. Kui ulukiliha töödeldakse, siis teatud kohad lõigatakse välja ja see jääb üle. Töötlejad on huvitatud sellest, et ma selle ära viin.

Palju linde olete söötmispaigal näinud?

Korraga olen näinud ühel õhtul 15 kotkast, üks kaljukotaks teiste seas. Siinkandi suurtes soodes kaljukotkas liigub.

Olen tähele pannud, et detsember ja jaanuari algus on kõige parem aeg kotkaste nägemiseks. Seepärast on see ka looduses kõige tähtsam aeg söötmiseks. Kurb on fotograafide jaoks see, et Eestis on kõige pimedam aeg just detsembris ja jaanuaris, kui kotkaid on kõige rohkem. Vaataja jaoks on põnev seegi, et toidulaud meelitab kohale teisigi, pasknääre, vareseid ja harakaid. Võibolla tuleb rebanegi ja kui keegi ei sega, võib teoreetiliselt ka ilves tulla. Ilves on julgem kui hunt.

Pikemalt on kotkakaamera lugu kirjas ajakirja Loodusesõber detsembrinumbris.