Talilinnukaamera lõpetab

Looduskalender — Mon, 29 Feb 2016 10:12:12 +0000

Pildi napsas Lussi, LK foorumist

Juba poole üheksa ajal hommikul on hakid, varesed ja tuvid hulgakesti kogu söögiplatsi hõivanud.

Tänavune talv oli selline nagu ta oli, aga sulissõbrad said toidetud BALSNACK´i erineva linnutoiduga. Arne Ader kandis Loodusemehe kodukontori akna all lindude eest kenasti hoolt ja teeb seda senikaua kuni värvulised looduses juba ise hakkama saavad. Palume Teilgi mitte varem lindude toitmist lõpetada.

Kaamerapilt oli päris korralik, linnuliikidest puudust ei olnud, seda näeme LK foorum salvestustest - täname foorumi pühendunud huvilisi: LINK

Ühendus toimis Elisa MiNT 4G toel ning striimi paljundas EENet.

Tänud linnusõpradele!

Ettevõtmises osalesid:

VIDEO: kuldnokk toidumajas

Looduskalender — Wed, 17 Feb 2016 08:10:10 +0000

Video salvestas Bea, LK foorumist

Kuldnokk Sturnus vulgaris

Tänavune tali kestis jaanuaris kolm nädalat ja loomulikult kohati ka talvituvaid kuldnokki. Suuremas salkades liiguti juba kuu vahetusest alates – eks nad lõunapoolt saabujad ole. Ilm püsis soojakraadidega ning pikalt puhus rännuks soodus lõunakaarte tuul.

Viimastel päevadel Lõuna-Eestis mahasadanud lumekate kahandab varaste saabujate toiduotsimise võimalusi, sestap ka kuldnoka, äärmiselt õppimisvõimelise linnu eilne toidulaua külastus - sihvkasid söödi nagu oleks see linnule igapäine toiming.

Toidulauda külastanud isaslind ja just tema see oli ei tundunud „räsitult näljane“. Veebruarikuus saabuvad esimesed kuldnokad on aastati päris tavaline nähtus. Esimestena saabuvad enamalt jaolt juba varem pesitsenud isaslinnud sest kuldnokad on äärmiselt pesapaigatruud tegelased. Arnel on hoovis päris hulga lindude pesakaste ning, kui see on „tema hoovi“ lind, siis ta kasutab ööbimiseks ka „oma pesakasti“.

Millised tunnused kinnitavad, kellega tegu? Isaslinnu silmaiiris on ühtlaselt pruun, emaslinnu silmaiirist ümbritseb kitsas hele rõngas. Nokatüviku alumine poolt on videos nähtaval isendil selline „luuvärvi“, aga võib olla ka sinakas või mustjas - emaslinnulul roosakat tooni. Kuldnokkade jalad on roosad. Talvesulestik tume , kollakate tähnidega: kehapikkust paarkümmend sentimeetrit ja kaalu seitse-kaheksakümmend grammi.

Kevadiselt kaunist hundsulestikku: kuldset nokka, mustjat sulestikku, milles päikesevalguses veiklevad metalsed rohelised ning purpursed toonid, tekib kuldnokkadel pesitsushooajaks.

Kui ilmad peaksid talviseks jääma puhuvad tavaliselt põhjakaarte tuuled ning lindudel reis tagasi lõunapoole, kuni lumepiir lõpeb.

Lisa pilte näed LK foorumist: LINK

Kuldnokkade tänavusi vaatlusi: LINK

Toidumaja külalised - leevike

Looduskalender — Mon, 08 Feb 2016 12:14:14 +0000

Pildid napsas IceAge, LK foorumist

Fotod Arne Ader

Leevike Pyrrhula pyrrhula

Veidi talvisema olemisega ilmad muudavad värskel, õhukesel lumekihil leevikesed meile kenasti nähtavaks.

Avaneb üpris tavaline vaatepilt, et punakuueline leevikeseisand valvab toidumaja kõrval või all, et „emand“ saaks segamatult toituda ning alles seejärel saabub „härrasmehe“ päevalilleseemnete nokitsemise järjekord. Paarike tegutseb rahumeeli, isegi meelsamini maapinnalt pudisenud seemneid otsides, kui võisteldes teiste värvulistega koha eest toidulaual. Peki või rasvapallide vastu leevikesed huvi ei tunne.

Inimesi usaldavaid linde võime näha koduaia õunapuudel, sirelipõõsastel, samuti vahtra-, saare- ning pihlapuudel. Söödavaid seemneid leiab kõrgekasvulistelt umbrohtudelt: oblikatelt, pujudelt…

Talvisel ajal võime trehvata leevikesi väikestes salkades, tegutsetakse nii kultuurmaastikes, kui lahtiste veekogude läheduses. Arvukuse kõigub aasati, aga hinnanguliselt talvitub meil mõnisada tuhat lindu.

Vanalindudel hakkab silma must pea, mis heas valguses paistab sinaka, metalse läikega. Musti tiibu ilmestavad hästimärgatavad, laiad vesihallid vöödid, seda nii istuval linnul, kui lennupildis. Päranipuala on säravalt valge.

Leevike

Tuntult leevikesepunased on ainult isaslinnu põsed, rind ning kurgualune. Emaslinnud ongi kröömike pisemad, põsed ja rind roosakaspruunid, hallikirju seljasulestik roosaka varjundiga, kusjuures isaslinnu seljasulestik paistab sutsu tumedamana.

Kuidas noorlinde ära tunda? Nemad sarnanevad emaslindudega, aga neil ei ole peasulestik veel musta värvi, alles pruunikas. Silmavärv ning jalad kõigil leevikestel pruunid, nokk must ja tugev. Pontsakate värvuliste kehapikkus algab viieteistkümnest sentimeetrist, suuremad isaslinnud võivad kaaluda pea nelikümmend grammi, aga pisemad veerandi võrra vähem.

Leevike

Leevikeste vaatlused: LINK

Toidumaja külalised - rohevint

Looduskalender — Wed, 03 Feb 2016 16:18:18 +0000

Pildi napsas Biker, LK foorumist

Fotod Arne Ader

Seda rohevinti tunnevad kaamera püsivaatajad, kes püüab kõiki vähemaid linde eemale peletada ning ise samaaegselt süüa. Taanduma peab suuremate ees, kui ilmuvad pasknäär, rähn, vares, hakid või tuvid…

Rohevint Carduelis chloris

Hommikusel ajal saabuvad rohevindid toidumajasse „aega veetma“. Päevalilleseemnetega maiustatakse kohapeal, neid rahulikult noka vahel keerutades, et seeme koortest puhastada. Rohevintide tugev nokk on selleks „justkui loodud“. Rasvapallidel või „pekil“ ei näe me rohevinte kunagi.

Suuremas väikelindude seltskonnas käitutakse veidi riiakalt, kuid üldjuhul suhtutakse liigikaaslastest emaslindudesse lugupidavalt - „daamidel“ on eesõigus ja seda ka toidumaja järjekorras. Suuremate lindude või ka põldvarblaste hääleka kamba saabudes rohevintide riiakus „taltub“, siis oodatakse rahulikult põõsal oma järjekorra saabumist, et kiiresti seeme napsata. Sarnaselt toimivad tihased rohevindi „peremehetsedes“…

Rohevint

Rohevintide juures hakkab esmalt silma erkkollane tiivatriip. Emaslindude sulestik näib tuhmim välja, pruunide vöötidega ja samuti liigitunnus tiivatriibul on kitsam. Isaslindude sulestik paistab kirkam veidi „papakoilik“. Silmaiiris tumepruun, jämeda noka tipp veidi tumedam, aga nokal võime märgata nii roosat, kui kollakat värvitooni. Jalad on rohevintidel roosad.

Tähelepanu võiks pöörata ka rohevintide sabakujule – isaslindude sabaservadel näeme erksaid kollaseid vööte, aga emas- ja möödunud suvistel noorlindudel on vöödid vaid aimatavad. Silmaiiris tumepruun, jämeda noka tipp veidi tumedam, aga paistab nii roosat, kui kollakat värvitooni, jaladki roosad. Tunnuseid saad võrrelda Arne fotodel.

Põldvarblastele suuruses alla ei jääda, pigem kröömike suuremad: pikkust viisteist sentimeetrit, kaalu kolmekümne grammi ringis.

Rohevint

Talvel liigutakse ringi salkades, kui kamp on suur, siis ülbitsetakse nii toidumajas, kui maapinnal teiste värvuliste kallal… Talvist arvukust hinnatakse paarisajale tuhandele.

Rohevintide vaatlused: LINK

Musttihast võime me samuti toidumajas kohata

Looduskalender — Tue, 26 Jan 2016 14:16:16 +0000

Fotod Karl Ander Adami, www.adamifoto.com

Musttihane

Musttihane Periparus ater varemalt Parus ater

Selline väike ja värvitu rasvatihane, valge põselaiguga, aga see ta ongi - musttihane. Kui Sa peaks märkama valget kuklalaiku, siis võid täiesti kindel määramises olla. Lihtsalt hallikad seljasuled ja kõhualune valge, kuid üpris määrdunud välimikuga. Sellised sinitihaste suurused ning emas- ja isaslinnud sarnase sulestikuga.

Talvitujaid on vähearvukad, vast mõnikümmend tuhat tegelast. Kuusikute või kuuse-segametsade linnud, aga saartel tegutsetakse männikutes. Mitte ainult putuktoidulised, otsitakse ka okaspuude seemneid, aga nagu teada kuusekäbidel oli tänavu „ikaldus“. Niisiis toidulauale võivad nad vabalt sattuda.

Möödunud aasta augusti lõpus, septembri alul kirjutasime musttihaste äärmiselt massilisest läbirändest – mõnel päeval loendati neid Puises ja Kablis oma sada tuhat isendit, aga neid rändas ka üle Kihnu.

Musttihase valge kuklalaik on kindlaks määramistunnuseks

VIDEO: tamme-kirjurähn on meie looduses uustulnuk

Looduskalender — Sun, 24 Jan 2016 16:18:18 +0000

Video salvestas Fleur, LK foorumist

Foto Arne Ader

Veebikaame ees oleme tamme-kirjurähni tegutsemas näinud vast juba viis aastat. Tegelane sorteerib pähkleid…

Tamme-kirjurähn Dendrocopos medius

Tamme-kirjurähn hakkas meile levima pisitasa lõuna poolt (kuni 2005 aastani oli lind harulduste nimekirjas, aga nüüdseks juba vähearvukas pesitseja). Otepää kalmistupark on meie lindude söötmiskoha kõrval ja sellistest parkidest ning lehtpuumetsades neid näha võibki. Kus veel kohata võime: Pühajärve pargis, Räpina pargis, Vana-Vastseliina lossipargis, Helme lossipargis, Raadi kalmistul Tartus, pea Kesk-Eestini välja.

Väikesest, vaiksest ning tagasihoidlikkust linnust, põhiliselt vanematel lehtpuudel tegutseja ei pruugi vahel isegi tähelepanu äratada. Kuid juba märtsikuus, kui tekib paarilise otsimise vajadus võime kuulda „kerget hädakisa“ - “väää-vää-vä...” ja siis pole häälitsejat üldse raske metsatukast või pargist leida…

Tamme-kirjurähn on veidi suurem, kui väike-kirjurähn, aga omakorda pisem suur-kirjurähnist. Kõik mainitud on valgete õlgadega ning püsivad aastaringselt sarnases sulestikus. Tamme-kirjurähni must seljasulestik sarnaneb suur-kirjurähni musta seljaga. Pealagi punane kiir (emaslinnul lõpeb punane pealael, isaslinnul ulatub kukla taha) ja seetõttu võib segi ajada suur-kirjurähni tänavusuvise noorlinnuga. Silma hakkab roosa sabaalune, triibulised küljed ning hele kõhualune. Nokk on teiste äranimetatud rähnidega võrreldes väiksem - mõeldud pigem nokitsemiseks, kui „lammutamiseks“ eks seetõttu kuuleme tamme-kirjurähni ka harva „trummeldamas“.

Kuula Veljo Runneli poolt salvestatud tamme-kirjurähni häälitsemist: LINK

Tamme-kirjurähn

Talilinnukaamera - salutihane

Looduskalender — Thu, 21 Jan 2016 12:27:31 +0000

Pildid napsas LianaLiesma, LK foorumist

Salutihane

Salutihane varemalt sootihane Poecile balustris varemalt Parus palustris

Nagu eelmises loos juba öeldud, salutihane ehk varemalt sootihaseks kutsutu näeb äärmiselt sarnane põhjatihasega välja.

Talvitujate arvukuseks võime rehkendada vähemalt sada tuhat lindu. Meile on rännanud paigalindudele lisaks, noorlinnud põhjast või idast ning eelmainitu võib mõnel aastal talvist arvukust oluliselt suurendada.

Kui vaadata salutihaste üldist arvu, peaks neid päris tihti kaamerapildis näha olema. Tegelikult külastavad toidumaja vaid mõned linnud. Tegu on väga elukohatruude tihastega ja oma väikese tegutsemisalaga. Osad veedavad kogu elu sünnikoha ümbruses - kas leht - või segametsades. Sestap jagub neid vähearvukalt pea kõikjale.

Toidumaja külastamiseks oodatakse kannatlikult mõnel lähedal oleval põõsal või puul oma järjekorda, või lihtsalt „liikluse hõrenemist“. Sageli peidetakse hangitud seemneid kusagile varuks. Teiste tihastega võrreldes on salutihased taimtoidulisemad.

Salutihaste sulestik näib selline „hallivatimehe“ oma, tiivad (talvisel ajal) ühtlaselt pruunikad. Suure pea ning tugeva kaelaga, peas kantakse silmi katvat, veidi läikivat musta „baretti“ ja sama värvi väikest „lõuahabet“, silmad pruunid väike nokk must, põsed valged, jalad hallikassinised. Sarnast kostüümi kannavad mõlema soo esindajad.

Vaata ka aasta linnu kodulehelt: LINK

Fotod Arne Ader

Salutihane

Salutihaste vaatlused: LINK

Talilinnukaamera - põhjatihane

Looduskalender — Thu, 21 Jan 2016 10:12:12 +0000

Video salvestas Ame, LK foorumist

Põhjatihane Poecile montanus varem Parus montanus

Veebikaamerast kostab "di-dää-dää, di-dää-dää" ja hetke pärast ta kohal ongi – põhjatihane. Nad pole erilised toidumajade külastajad, aga Otepääl, veebikaamera ees ollakse igatalvised asjatajad ning seda, et nad üldse seemneid noolimas ei käiks kohe kuidagi öelda ei saa.

Põhjatihased on väga sarnased salutihastega, seetõttu nende ühel päeval tutvustamine tundub mõttekas olevat.Millistele erinevustele tasub siis tähelepanu pöörata?

Põhjatihase seljasulestik tundub hallima tooniga.

Põhjatihase must pealagi näib tuhmilt must, salutihasel läikivam.

Põhjatihase põsk on laiemalt valge, ulatudes pea kuklani välja ja „lõuahabe“ näib laiemana (vaata Arne pilti allpool).

Põhjatihase tiibadel märkame heledaid pikivööte, mis salutihastel puuduvad.

Sarnased on mõlema liigi isendite sulestikuvärvus, samuti silmade, noka ning jalgade värvus. Kehapikkust kõigil keskeltläbi paarteist sentimeetrit ning kaalu samavõrra grammides.

Hõlpsamini saame põhja- ja salutihast eristada häälitsuste järgi. Kuula põhjatihase Veljo Runneli poolt salvestatud häälitsust: LINK

Talvises okas- või segametsas kohatavate eri tihaseliikide segasalgas võime „kambas“ märgata vahel, kas üksikut põhjatihast või paari. Tihased tegutsevad peamiselt puude võrades, aga põhjatihast märkame tegutsemas ka puude tüvedel. Linnukesel on sinna asja sest põhjatihane kogub varusid kehvemateks päevadeks, peites leitud seemneid koorepragudesse.

Põhjatihaste talvine arvukus kõigub suuresti: paar kuni kolmsada tuhat isendit, aga seda mõjutavad oluliselt meile põhjast või kirde poolt saabunud rändurite hulgad. Meie metsade koorunud tänavusuviseid noorlinde võivad kohata näiteks poolakad.

Fotod Arne Ader

Põhjatihane

Talilinnukaamera - sinitihane

Looduskalender — Thu, 14 Jan 2016 12:15:18 +0000

Pildi napsas Hagnat, LK foorumist

Sinitihane ja rohevint

Sinitihane Cyanistes caeruleus

Kaalu on sinitihastel pea poole vähem, kui meie suurimatel rasvatihastel: veidi üle kümne grammi ja kehapikkustki kuni paarteist sentimeetrit. Sinitihased saavad talvisel ajal ka taimtoiduga hakkama, aga sulissõpradele pakutakse rasvapalle, mõnes „tihasekellas“ leiab rasva-kaerahelveste segu, keegi pakub magedat seapekki… Eelnimetatute kallal toimetavad sinitihased hääl meelel.

Hommikuvirgad sinitihased ilmuvad välja, kui esimesed rasvatihased on toidumaja juba külastanud. Seejärel saabuvad ümbritseva suhtes ettevaatlikumad ja veidi arglikumad, aga käbedamad sinitihased. Napsatakse kiirelt seemne ning läinud linnuke ongi.

Meil talvituvad enamalt jaolt täiskasvanud vanalinnud ehk juba pesitsenud sinitihaste paar koos (juhul, kui neil on õnnestunud „kõiki ohte“ vältida) ning neil on ka sarnane sulestik. Eristada võib emaslindu tuhmima sinise järgi.

Pisikeste sinitihaste ümar pea oleks justkui keha küljes, kaela nagu polekski ning kollasel rinnal ei näe me rasvatihastelt tuttavat musta vööti vaid veidi tumedamat triibukest. Taevasinist lagipead ümbritseb valge peapael, isaslinnud turritavad vahel pealae oma siniseid sulgi, põsed säravvalged.

Silmi, väikese noka ümbrust ning lõuaalust katab kitsas mustjas „mask“, mille kuklatagune osa on tumesinine nagu ka kuklal laienev krae. Seljasulestik küütleb rohekalt, tiivad ja saba, aga sinakalt. Tiibadel märkame valget joont nagu rasvatihastelgi. Väikesed jalad on hallikassinised…

Kohmakas ning pikk seletus, aga jutustada oleks enamgi… Kasvõi seda, et silmi kattev „must“ mask asendab sinitihastel päikeseprille, aga midagi peab ju jutustama ka järgmistel aastatel.

Vajadusel on tillukesed sinitihased riiakad, et toidulaual koht välja võidelda. Nende väikest, teravat nokka ja küüniseid mõistavad suuremad, kuid aeglasemad linnud peljata küll.

Rännukihk on suvel ilmavalgust näinud noorlinnud viinud Kesk- või Lääne-Euroopasse. Talvine arvukus on hinnanguliselt suurem, kui sada tuhat isendit – täpsema vastuse annab talilinnuloendus.

Sinitihast pildistas Arne Ader

Miks rasvatihased toidumaja ei külasta?

Looduskalender — Wed, 13 Jan 2016 10:12:12 +0000

Kirjutas Margus Ots, www.eoy.ee

Foto Arne Ader

Rasvatihased toidumajas

Jaanuari alguse käreda pakasega riputasid paljud tihastele rasvapalli üles, kuid sööma ei tulnud kedagi. Miks nii?

Vastus on lihtne – kõva külmaga püsivad linnud tuttavate toitmiskohtade läheduses ja uute otsimisele asjatult energiat ei kuluta. Kui ilm pehmemaks muutub, võtavad rasvatihased taas ette pikemaid otsinguid ning leiavad üles ka uued toidumajad.

Kuna rasvatihased liiguvad heade toitmiskohtade vahel ringi, ei ole just lihtne hinnata, kui palju linde ühe toidumaja juurest päevas läbi käib. Näiteks päevalilleseemneid süües võtab rasvatihane seemne noka vahele, lennates seda siis veidi eemale põõsasse või puu otsa sööma. Selliselt edasi-tagasi saalivaid tihaseid suudab korraga märgata ehk 3-5. Lindude tegelikust arvust saab aimu näiteks linde märgistades ehk rõngastades.

Sageli selgub siis, et mõne linnu asemel käib ühe toidumaja juurest läbi 20-30, talve alguses isegi 40-50 rasvatihast päevas. Kogu talve jooksul külastab toidumaja mitusada rasvatihast. Talve teisel poolel jääb toidumaja külastavaid tihaseid vähemaks, sest kõik linnud ei ela talve üle.

Tihaste abistamise kohta talvel leiab põhjalikuma info Eesti Ornitoloogiaühingu väljaandest: LINK

Talilinnukaamera - rasvatihane

Looduskalender — Tue, 12 Jan 2016 12:14:14 +0000

Pildi napsas Hagnat, LK foorumist

Rasvatihased

Nagu tavaks tutvustame neid tegelasi, keda kaamerapildis näha saame ja neid polegi nii vähe.

Rasvatihane Parus major

Hommikuhämaruses jõuab toidumaja esimeseks külalisena kohale mõni vanem rasvatihase isaslind eks kusagil läheduses ööbinu. Vahel pole tegutsejat pimedas nähagi, ainult kuulda.

Talveks koonduvad rasvatihased inimasustuse lähedusse ning põhjuseid selleks jagub küllaga. Ööbimiseks leiab uues kohas mõne karniisprao, rõdunurga, korstna, ahjuküttega majade hoovis puuriida või suviseks pesitsemiseks mõeldud pesakasti: kohti kuhu varjuda jätkub ja nõnda oledki toidule lähemal, lisaks kõigele on linnades mõne kraadi võrra isegi soojem, kui metsas.

Rasvatihastel pole välja arenenud harjumust või instinkti omale talvevarusid soetada, aga äärmiselt osavad ollakse välja otsima teiste värvuliste või teiste tihaste poolt puude koorepragudesse peidetud seemneid.

Rasvatihased on kõigist teistest tihastest suuremad: pikkust kuni viisteis sentimeetrit, kaalu paarikümne grammi ringis. Meil talvitub hinnanguliselt 0,6 kuni 1,2 miljonit lindu, aga tallindude loenduse lõppedes saame teile öelda täpsemad numbrid.

Sinakalt musta peasulestiku kõrval hakkavad koheselt silma säravvalged põsed ja kollasel rinnal must vööt. Sinakashallid on nii saba, kui tiivad, millel selge valge tiivavööt. Seljasulestik rohekaskollane, kuklalaik kollane. Silmad tumepruunid, nokk must ja jalad sinakashallid. Päris värvikad tegelased - kas pole?

Fotod Arne Ader

Rasvatihase isand

Rasvatihane

Kas välimuselt sarnaste rasvatihaste sugupooltel on võimalik vahet teha? Võib, aga järgnevad tunnused pole „tingimusteta reeglid“.

Täiskasvanud isaslinde eristab laiem must „lips“ rinnal, mis kõhualusel veelgi laieneb. Samuti tundub must peasulestik läikivamana ning nende käitumine toidulaual domineerivam.

Emas- ja tänavu suviste noorlindude kõhualune triip on tüki maad kitsam jättes vahel hoopis ebaühtlase mulje.

Kaamerapildis näeme päeva jooksul tegutsemas umbes kolmekümmet isendit. Päevalille seemet napsamas või rasvapalli külastatakse „tähtsuse“ järjekorras ning tugevamate isendite poolt on hõivatud ka toidulauale lähemate puude või põõsaste oksad.

Kui kõht täis, teeb tihastesalk söögikohalt minekut, et uurida, mis Otepääl sünnib või millist toidukraami teistel toitmiskohtadel pakutakse. Ringi liigutaksegi salkades, kuhu üpris sageli liituvad ka teised värvulised. Pöörakem tähelepanu - linnud peavad üksteisega „mõistlikku vahemaad“ sest liialt lähedale tikkujaga võib tülinaks minna.

Lähemate kuude jooksul toimub rasvatihaste käitumises rida muutusi ning meie katsume nende tegemistel pilku peal hoida. Juba jaanuaris, kui ilmad soojemaks lähevad võime kuulda rasvatihaste laulu…

Päevasündmusi kajastab LK foorum kaamera avamise ajast alates: LINK

Aasta Lind 2016 - rasvatihane

Looduskalender — Wed, 30 Dec 2015 07:55:49 +0000

Ülekande võimaldavad Elisa ja EENet

otsestriim | uudised | foorum | ilm

Vaata mobiilsest seadmest: iPhone, iPad; Android, VLC

Eesti Ornitoloogiaühing valis 2016. aasta linnuks rasvatihase, meie ühe tuntumatest ja levinumatest lindudest, kelle toimetamisi saab kõikjal aastaringselt jälgida. Rasvatihase aastal saavad tuttavamaks nii meie tihased – rasvatihane, sinitihane, musttihane, tutt-tihane, põhjatihane, salutihane, taigatihane, lasuurtihane, sabatihane, kukkurtihane - kui ka teised talvel toidumaja külastavad ja suvel aias pesitsevad linnud.

Rasvatihase aasta veebilehe leiab aadressilt:

http://www.eoy.ee/rasvatihane/

Pildid napsas Hagnat, LK foorumist

Lõpuks on külmemad talveilmad meilegi jõudnud ja viimane aeg on sulissõpradele toidumaja üles seada. Koostöös Looduskalendri ja Loodusemehega saab selgi talvel jälgida lindude tegemisi Otepääl asuvalt lindude toidumajalt.

Eesti Ornitoloogiaühing valib Eesti aasta lindu alates 1995. aastast ning rasvatihane on järjekorras 22. Aasta linnu valimise eesmärk on tutvustada avalikkusele üht Eestis esinevat linnuliiki või liigirühma ning kaasata loodushuvilisi selle liigi uurimisse ja kaitsesse. Rasvatihase aastat toetab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Varasemate aasta lindudega saab tutvuda EOÜ veebilehel:

http://www.eoy.ee/aastalind

Lisateave:

Margus Ots 508 2244

margus.ots@gmail.com.

+372 508 2244

Alustame "Talilinnukaamera" kümnenda hooajaga, kasutades tänavu Axisé veebikaamerat. Ühendus on nüüdseks juba viiendat aastat mobiilne. Kaamerastriim jõuab Otepäält Tartusse, Eeneti serverisse Elisa 4G ühenduse abil, mis tagab meile pildi sujuva edastuse.

Sulissõpradele toidulaua katab BALSNACK.

Kaamera asub Otepääl, LOODUSEMEES.ee kontori akna taga. Näeme talvituvate lindude käitumist linnaoludes ja Arnelt saame kindlasti huvitavat pildimaterjali Looduskalendris avaldamiseks.

Talilinde ning nende tegemisi tutvustab Margus Ots - aasta linnu 2016 ettevõtmise eestvedaja.

LK inglise keelne foorum on avatud kõikidele registreerunud huvilistele.

EENet paljundab striimpildi vaatajatele vajalikus hulgas. Flash pleier mängib kõigis Flashi toetavates veebilehitsejates.

Ettevõtmise partnerid:

Talilinnukaamera lõpetab

Looduskalender — Mon, 09 Mar 2015 17:33:19 +0000

Pildi napsas Airras, LK foorumist

Aga kes on pildile jäänud?

Tänavune talv oli nagu ta oli, aga Kagu-Eestis lund oli ja sulissõbrad said toidetud BALSNACKi erineva linnutoiduga. Arne Ader kandis Loodusemehe kodukontori akna all sulissõprade eest kenasti hoolt.

Kaamerapilt toimis päris korralik, linnuliikidest puudust ei olnud, söögimaja külaliste pilte salvestas LK foorum ja huvilisi jagus.

Ühendus toimis Elisa MiNT 3,5G toel ja striimi paljundas EENet.

Tänud meie vaatajatele!

Ettevõtmise partnerid:

Talilinnud: väike-kirjurähn

Looduskalender — Sun, 25 Jan 2015 12:14:14 +0000

Fotod: Arne Ader

Väike-kirjurähn

Väike kirjurähn Dendrocopos minor

Meie koduaedadesse satub väike-kirjurähn harva või pigem juhuslikult. Talvisel ajal seltsitakse tihasesalkadega ning nendega koos võib mõni isend ka meie koduaias lühidalt lindude söögimaja, rasvapalli või pekitükki külastada. Suurem tõenäosus vaikselt tegutsevat, Euroopa kõige pisemat rähni märgata on talvisel ajal raagus lehtpuusalus, pargis või kalmistul. Sarnaselt porrile otsitakse söödavat puude jämedamate okste alaküljel. Meil pesitsenud on enamalt jaolt paigalinnud. Talvine arvukus võib veidi suureneda põhjapoolsete sisserändajate arvelt ulatudes mõnel aastal kuni paarikümne tuhandeni.

Miniatuursed, väike-kirjurähnid on suure rasvatihase mõõtu, kellega rahumeelselt seltsitakse, aga muidugi teistsuguse kehakujuga, millel pikkust viisteist sentimeetrit ning kaalu kröömike üle paarikümne grammi. Ümar pea, silmad punakaspruunid, lühike terav nokk must ja jalad hallid. Aastaringselt kantakse sarnast musta-valgekirjut sulestikku (sarnane on ka hoopis suuremal valgeselg-kirjurähnil) ja neil pole punasulgset sabaalust nagu teistel suurematel musta-valge sulestikuga rähnidel. Vaid isaslinnu pealage ja otsmikku ehib punane laik. Kõigi põse- ja küljesulestikus märkame pruunikat tooni.

Pole midagi imestada, kui me mõnd väike-kirjurähni roostikus kohtame – roovartesse on putukaid talveks peitu pugenud.

Väike-kirjurähni vaatlused: LINK

Väike-kirjurähn

Talilinnukaamera - hallpea-rähn

Looduskalender — Fri, 23 Jan 2015 13:15:15 +0000

Fotod: Arne Ader

Hallpea-rähn

Hallpea-rähn ehk meltsas Picus canus

Roherähn Picus viridis

Sageli võime kohata hallpea-rähni linnaparkides. Linnu sulestiku värvus eksitab vaatlejat nagu oleks tegu roherähniga, aga viimatinimetatuid võib pigem harulduseks lugeda – neid võib kohata Saaremaa kultuurmaastiku lähedastes lehtmetsades ja hää õnne korral Lõuna-Eestis sest mandrilt on nad peaaegu kadunud.

Hallpea-rähne võime kohata aasta läbi hõredates looduslikes segametsades, nende arvukus küünib üle viie tuhande. Meie talilindude söötmiskohtades ilmutavad nad endid harva. Suur-kirjurähnist ollakse „pea“ jagu suuremad: kuni kolmekümne sentimeetrise pikkuse juures tuleb kaalu kuni sada viiskümmend grammi. Seljasulestik veidi kollakat tooni samblaroheline, pea, kaela, rinna ning kõhusulestik vesihall. Must silmamask ja punased silmaiirised, kitsas põskhabemetriip samuti must. Noorlinnudude sulestik on veel kröömike heledamat tooni. Ainult isaslinnu laubal võime märgata punast laiku. Nokk tumehall ja jalad kollakalt hallid. Vaata Arne pilte loo lõpust.

Hallpea-rähnid on äärmiselt tähelepanelikud ning ettevaatlikud linnud. Sageli mängitakse vaatlejaga peitust – kui meltsas on Sind märganud, siirdub lind sageli tüve taha peitu ning toimetab seal edasi. Püüad liikuda vaikselt uude asukohta ja sama kordub. Pildistajale päris raske objekt.

Loe lähemalt rohelistest rähnidest: LINK

Hallpea-rähni vaatlused: LINK

Võrdluseks roherähnide vaatlused: LINK

Hallpea-rähn