Nädal metsas - Kuidas lambaid hundi eest kaitsta?

Looduskalender — Sun, 08 Sep 2013 18:44:45 +0000

Ajakirja Loodusesõber põimukuu numbri lugu huntidest ja karjakasvatajatest sobitab vaherahu, kinnitades, et karja on võimalik kaitsta, kui huntide käitumist ja võimeid arvestada. Sellest räägib mees, kes hoiab oma lambaid keset soid ja metsi ja kelle aia taga võsavillemid luusimas käivad ühegi ute ligi saamata.

Lähemalt võib huviline vaadata ka õige hundiaia ehitamise õpetust ajakirja numbris, mis on müügil sügiskuu lõpuni.

Kirjutas Ulvar Käärt

Pildistas Mats Kangur

140 sentimeetrine aed peaks olema piisav, leiab Priit Tormis. Eredavärvilised lindid ,millele eeskuju andnud hundijahi lipuliin, aitavad samuti sutt eemal hoida

Huntide ja lambakasvatajate pingelised suhted on teada-tuntud. Viimastel aastatel on see muutunud teemaks, mis igal suvel ajalehtede uudiskülgi täidab. Ikka siis, kui karja kallal käinud hundid on kellelgi jälle südame täis ajanud.

Kannatajad on hundi peale kurjad. Mõned lambakasvatajad kuulutavad koguni vihaselt, et hundil ei peaks nende juures kohta olema. Ametlikku statistikat uurides võib lambakasvatajate hulgas lõkkele löönud hundivihast aru saada. Nimelt 2011. aastal ehk omamoodi rekordaastal, registreeris keskkonnaamet üle Eesti ühtekokku 1040 hundi murtud lammast, mullu tuli neid kokku 784.

Tegu on päris suurte numbritega, mis kätkevad endas arvestatavat majanduslikku kahju.

Kuid nende numbrite taha vaadates selgub, et sageli ollakse hundi peale asjata pahased, sest susi on käinud matti võtmas karjast, mille kaitsmiseks pole omanik korralikku aedikutki teinud.

On neid, kes ütlevad, et hundi eest polegi võimalik oma lambukesi kaitsta, olgu see aedik kui tahes korralik. Samas on ka selliseid lambakasvatajaid, kes on - nii uskumatu, kui see ka ei tundu - otse metsiku hundiparadiisi südames aastaid lambaid karjatanud, ilma et hallivatimehed oleksid ühtki utte

puutunud.

Lambad keset soid ja metsi

Et viimane väide ikka paika peab, seda kinnitab Läänemaal Ridala vallas põllumajandusega, sealhulgas lambakasvatusega tegelev Priit Tormis. Tormisel on õnnestunud oma peaga valmis ehitada lambaaed, mis on seni tema ligi 100 pealist põlist Kihnu maalamba tõugu lammaste karja suside eest edukalt kaitsnud.

„Mis sa sinna hunte toitma lähed,” viitab Tormis, mida teised arvasid, kui kuulsid, et tal on plaanis kodust ligi poolesaja kilomeetri kaugusel Noarootsi vallas soode ja metsade vahel lammastega üht poolloodusliku kooslusega ala hooldama hakata. „Mõni vaatas seepeale lihtsalt suurte silmadega otsa, julgemata midagi öelda.”

Kuid kõige kiuste õnnestus tal 2009. aastal taastamisele võetud üksildasele metsaheinamaale valmis meisterdada lambaaed, kust hunt pole senini ühtki lammast puutunud. Kuidas ta ometi sellise asjaga hakkama sai?

Ega midagi erilist või keerulist ta ei teinud. Ligi 1,4 meetri kõrgune aedik on tegelikult niisama lihtsa ehitusega, nagu paljud teisedki, kuid siiski on selle rajamisel järgitud mõnd nõksu, mille peale niisama ei oska tulla.

Eriline kaitse - keevisvõrk

Kuigi Tormis uuris aeda ehitama asudes ka spetsiaalseid juhendmaterjale, lähenes ta talupojamõistusele toetudes asjale siiski veidi teisiti. Võimaliku hundiohuga arvestades võttis ta sihiks ehitada mitte sellist aeda, millest lambad välja ei pääse, vaid ikka sellist, kuhu teised elukad sisse ei saa.

Nii näiteks ei ole aediku keevisvõrk kinnitatud mitte aiapostide sisemise, vaid välimise külje külge. Olgu märgitud, et keevisvõrgu eeliseks on see, et selle silma ei saa võimalik sissetungija suuremaks venitada.

Teise põhimõttelise asjana on aia võimalikult hundikindlaks muutmise nimel aia alla maapinnale tõmmatud poole meetri laiune võrguriba. Aediku keevisvõrk on selle külge kinnitatud nii, et 25 sentimeetri ulatuses jääb see sisse- ning samas ulatuses ka väljapoole. See nõks peaks välistama võimaluse, et keegi, kes üle aia hüpata ei jaksa, saab võrgu alt aedikusse pugeda. „Mõtlesin, et kui koer üritab alati niimoodi aeda pugeda, siis miks ei võiks hunt, kes on koerast ilmselt palju targem loom, sama teha,” selgitab Tormis, kuidas maapinnale sellise sissepugemiskindla nurga tekitamise peale tuli.

Muus osas on aga Tormise lambaaed justnagu aedikud ikka. Selle alumise osa moodustab meetrikõrgune keevisvõrk, mille külge on hundijahil kasutatavast lipuliinist malli võttes suside silme kõrgusele seotud ereoranžid lipukesed. Paksema lume puhuks, mille korral peaks hundi silmad kõrgemal olema, on lipukeste rida seotud ka võrgu ülemise osa külge.

Iga kolme meetri tagant maasse löödud aiapostide välisküljele kinnitatud keevisvõrgu ülemise serva peale on tõmmatud okastraat, mille kohale on ligi 15 sentimeetrise vahedega tõmmatud veel kaks okastraati. Nii tulebki aia kõrguseks kokku 1,3 kuni 1,4 meetrit ehk siis veidi enam kui keskkonnaamet lammaste kaitseks rajatava aediku kõrguseks praegu soovitab.

Iganädalane kontroll hoiab aeda

Kuid üks väga oluline asi, mida Tormis aia hundikindluse tagamisel jälgib, on selle korrasolek. „Vähemalt korra nädalas teen aiale tiiru peale, et kontrollida, kas sellele pole kuskil näiteks puu peale kukkunud või siis näiteks metssiga rapsimas käinud,” märgib Tormis.

Kümne hektari suuruse metsaheinamaa tarastamiseks tuli Tormisel ehitada ühtekokku kaks kilomeetrit aedikut. Mees tunnistab, et korraliku aediku ehitamine polnud sugugi odav lõbu: töötundide ja materjalide hindu kokku lüües kulus meetri peale keskmiselt ligi kolm eurot ehk siis kogu aia peale kokku pea 6000 eurot. Seejuures toetas keskkonnaamet aediku esimese kilomeetri ehitamist ligikaudu 1000 euroga. „See on kallis ning ainult lammastega tegeledes on võimatu aia raha tagasi teenida,” nendib Tormis, kes teenib lambakasvatuse kõrval leiba ka muude põllumajanduslike tegevustega.

Tormise ehitatud hundikindla aia puhul võiks ju küsida või mõelda, kas pole tema lambakari hundi käest pääsenud tänu sellele, et hallivatimehi hooldatava metsaheinamaa ümbruses polegi. Kuid nii see siiski pole. Hundi olemasolule sai Tormis oma silmaga kinnitust, kui mõned aastad tagasi talvel otse lambaaia lähedal lagendikku ületavat huntide jäljerida möödumas nägi. Samuti on üks võsavillem – ilmselt üks hundi ja koera ristsugutis – jäänud metsaheinamaale viiva tee äärde paigutatud rajakaamera pildile.

Priit Tormise lambaaediku läheduses rajakaamerasse jäänud hundi ja koera ristand. Üks loomadest, kes oma olemasoluga juba 2009.aastal ajakirjanduse veergudel kuulsust kogus

Skeptikud ei usu hundikindlat aeda

Ell Sellis, Eesti Lambakasvatajate Seltsist märgib lammastest ja hundikahjudest rääkima asudes esmalt, et olles hariduselt bioloog, tunneb ta meie mail inimese kõrval senini püsima jäänud hundi ees samasugust aukartust kui maavärinate, vulkaanipursete ja lumelaviinide ees. Tema on arvamusel, et kui hunt kuskil Eestis lambakarjast matti võtmas ei käi, siis neid lihtsalt pole seal.

„Kui küsida lambakasvatajate käest, milline aed kaitseb huntide eest, siis need, kes elavad huntidega ühes piirkonnas, ütlevad selle peale, et hundikindel aed on üksnes loomaaias,” ütleb Sellis. Sellega viitab ta tõsiasjale, et lambakasvatajate puhul on tavaline, et kui pole oma uttesid vaatamas käinud, siis painab neid ikka muremõte – kas hunt on käinud karjas või mitte. „Ma arvan, et Eestis ei ole sellist piirkonda, kus hunt ei võiks karja tulla,” nendib ta. „Piirkonnas, kus lambaid ei rünnata, hunti lihtsalt pole.”

Sellis toob välja, et lammaste võimalike kiskjate rünnakute eest kaitsmiseks loodusmaastikku korraliku aediku rajamine, milles pole hundile kohta, kust läbi pugeda, on väga keeruline ja ka kallis ettevõtmine. Seejuures pole lõppkokkuvõttes sugugi kindel, et aedik end ka õigustab. „Kui hunt ei saa aiast läbi pugeda, siis kaevab ta end selle alt läbi või hüppab hoopis üle,” jagab ta hundirünnetega piirkondade lambakasvatajate kogemust. „Hunt on ju väga õppimisvõimeline ja intelligentne loom.”

Keskkonnaameti soovitused

Hundi tekitatud kahjuga tegelev keskkonnaameti looduskaitsebioloog Tõnu Talvi sõnab, et kahjuks on meie lambakasvatajad ennetavaid meetmeid rakendanud seni suhteliselt tagasihoidlikult. Korralikke kiskjakahjusid ennetavaid karjaaedu on amet toetanud üksnes veidi enam, kui kolmekümnel juhul. „Nende kiskjate rünnet vähendavate aedade puhul on meile teada vaid kaks juhtu, kui hundid on siiski seal aias sees murdmas käinud,” osutab Talvi. Ühel juhul oli tegemist olnud liialt madala aiaga, teisel puhul pääsesid hundid lambaaeda läbi aiale langenud puudest tekkinud ava. Viimase juhtumi puhul oli karja omanik viga tunnistanud ning pärast aia parandamist pole võsavillemid seal enam lambaid kimbutamas käinud.

Keskkonnaamet soovitab nii meie asjatundjate kui ka naabermaade parima kogemuse järgi lammaste kaitseks vähemalt 5 traadilist ja vähemalt 4500 voldise pingega elektrikarjust. Selle alumine traat peaks olema maapinnast kuni 20 sentimeetri kõrgusel ning ülemine elektritraat või -lint maapinnast vähemalt 1,2 m kõrgusel.

Samuti loeb amet kiskjatõrjeaiaks eraldiasetseva ülemise elektritraadi või -lindiga võrkaeda, mille võrgu alumine serv toetub täies ulatuses maapinnale. Võrgu kõrgus peaks sel aedikul olema vähemalt üks meeter. Võrgust väljaspool peaks maapinnast 20 sentimeetri kõrgusel asetsema elektrikarjuse traat. Samuti peaks elektritraat olema tõmmatud maapinnast 1,2 meetri kõrgusele võrgu kohale.

Kui need soovitatud aiad korralikult valmis meisterdada, peaks need ameti hinnangul kiskjakahjude tekkimise võimalust oluliselt vähendama. Iseenesest võiks ju vaielda, kas 1,2 meetri kõrgune aed ikka aitab hundi vastu. Kuid Talvi märgib, et tulemuse määrab ikka nõrgim lüli ehk siis aia rakendamise ja hooldamise korrektsus. „Kui hundil on valida, kas minna saagijahile korraliku elektritaraga ümbritsetud või kahe oksatraadi või elektrikarjuse traadiga ümbritsetud karjamaale, siis reeglina valib ta kergema lahenduse,” tähendab ta.

Esimene viga – korratu aed

Kõige sagedamini eksivadki lambakasvatajad aedikuid ehitades sellega, et ei ehita neid korralikult kogu ringpiirides valmis. „Kiskjate eemalehoidmisel ei ole abi aiast, mis talu pool, sissesõidutee lähedal on väga korralik, samas kui paarisaja meetri kaugusel kopli vastasküljes on tegemist jätkuvalt üksnes lammaste seeshoidmiseks mõeldud kahetraadilise, maapinnast liiga kõrgel 30–40 sentimeetri kõrgusel oleva elektritaraga,” viitab Talvi. „Meil on mitmeid kogemusi, kus väga korralikult rajatud 1,3 meetri kõrgune ja 7traadiline elektrikarjusest koosnev karjaaed vaheldub sama karjamaa piires kahetraadilise elektrikarjusega või puudub aed kohati hoopis - kontrollide ja ametnike tarbeks pole mõtet mingit näidisaialõiku rajada.”

Kuna hunt liigub ööpäevas kümneid kilomeetreid, pole talle mingi vaev mõnekilomeetrise aiaga lambakoplile ring peale teha ja sealt nõrk koht leida. Hundid ja ka karud üritavad seejuures sageli just maapinna ja madalama traadi vahelt läbi pugeda.

Teine viga – esimene rünnak jääb tähelepanuta

Teine suur viga, mida lambakasvatajad sageli teevad, on esimesele ründele reageerimata jätmine. „Kui karjamaal on toimunud murdmine, tuleb kiskja suure tõenäosusega samasse kohta järgmisel ööl oma söömist jätkama, saaki ära lohistama või uut saaki murdma. Kui olukord on endine ja seda meie kogemuste järgi mõnikord isegi nädalate ja kuude kaupa, siis ei ole midagi imestada, kui hundid õpivad turvaliselt ja kergelt saadava saagi – püsivast inimasustusest eemal ja nõrgalt turvatud karjamaal olevad lambad – asukoha selgeks ning käivad seal ise söömas, poegadele toitu hankimas ning sügisel ka kutsikaid õpetamas,” räägib Talvi.

Murtud loomadega kimpus

Ell Sellis märgib, et lambakasvatajate hulgas on hulgaliselt nii mõistvaid kuid samas ka selliseid inimesi, kes on hundi peale väga kurjad. „Kui hunt karjas käib, on see karjakasvatajale väga suur stressiallikas. Esmalt on vaatepilt kole, aga vaatamata sellele peab kohe tegelema hakkama väga paljude asjadega korraga – haavatud tuleb hädatappa, tuleb suhelda nii keskkonnaameti kui ka veterinaar- ja toiduameti inimestega, hüljatud tallede eest tuleb hakata hoolitsema, kõik surnud loomad tuleb üles otsida ja tellida nende äravedu Väike-Maarja loomsete jäätmete käitlemise tehasesse. Ühtlasi peab arvestama veel ka võimalusega, et hunt või karu tuleb tagasi,” kirjeldab Sellis, mille kõigega tuleb tihti veel šokiseisundis tegeleda. Kõik see toidabki hundi vastu suunatud kurjust.

Omamoodi hundiviha leevendamismeetmena pakub riik murtud loomade eest kompensatsiooni. Keskkonnaministri kinnitatud vastava loomakahjude määruse kohaselt hüvitatakse suurkiskja, sh hundi tekitatud kahju kuni saja protsendi ulatuses. Selle seaduse järgi liidetakse ühele kahjukannatajale kalendriaasta jooksul tekitatud kahjud kokku ja vastavast summast lahutatakse maha omaniku omavastutuse osa vahemikus 64–128 eurot.

Omavastutuse nõuded suurenevad

Põhimõtteliselt peaks omavastutuse osa määramisel arvestatama loomade ehk siis vara kaitseks kasutatud kahjustuse vältimise abinõude efektiivsust. Samas arvestab keskkonnaamet sõltumata kahju suurusest ja ennetusmeetmete rakendamisest maha üksnes minimaalse omavastutuse määra ehk 64 eurot.

Nüüd ongi käsile võetud loomakahjude määruse põhjalik muutmine ja kavas on nii omavastutuse osakaalu kui selle seost rakendatud ennetusmeetmetega senisest oluliselt tõhusamaks muuta. „Üldine suund on ennetusmeetmete tõhustamisel ja ennetustööde hüvitamisel,” kinnitab Talvi.

Kiskjakahjude hüvitamise kõrval on lambakasvatajatel aedikute kui kahjusid ennetava meetme rakendamiseks võimalik keskkonnaametist toetust küsida. Kolme aasta peale on võimalik aediku ehitamiseks ametilt omaosaluse kõrvale tuge saada kuni 7500 eurot. Kuid selle toetuse juures on lambakasvatajatele pinnuks silmas üks konks. Nimelt, olles kolme aasta jooksul aedikute ehitamiseks kogu toetusraha ära kulutanud ja kiskja hoolimata ennetusmeetmete rakendamisele siiski kahju tekitab, siis seda enam ei kompenseerita.

Samuti tuleb arvestada ka sellega, et nn aiatoetuse saamiseks peab paik, kuhu aedikut ehitama hakatakse, olema tunnistatud kiskjaohtlikuks piirkonnaks.

Ell Sellis toob välja, et kiskjakahjude hüvitamine ja ka aiatoetuse saamise reeglistiku muutmine aitaksid hundiviha senisest paremini leevendada.

„Kiskjakahjude kompenseerimine peaks olema kiirem, sest see võimaldaks karja rutem taastada. Kompensatsiooniraha jõuab kannatajani alles järgneva aasta märtsis. Kui sul pole raha uute loomade ostmiseks, on see selgelt hilja asenduskarja või -jäära ostmiseks,” osutab Sellis. „Oleme omalt poolt välja pakkunud, et iga kahjujuhtumi ülevaatamine toimuks siiski suhteliselt kiiresti ja kuu aja jooksul pärast kahjujuhtumi sulgemist võiks kahju kannataja hüvitise kätte saada.”

Sellis lisab veel, et lambakasvatajate meelest peaksid kiskjakahjude kompenseerimine ja ennetavate meetmete rahastamine olema kaks iseasja. See võtaks ära võimaluse, et kui keskkonnaameti aiatoetus on täies ulatuses ära kasutatud ja susi on sellele vaatamata karjaaiast matti võtmas käinud, ei jääks lambakasvataja kiskjakahjude kompensatsioonirahast ilma.

Loodusaasta 2012 - vesine maoaasta

Looduskalender — Mon, 07 Jan 2013 19:49:22 +0000

Kirjutas Kristel Vilbaste, loodusenaine@hot.ee

Pildistas Arne Ader

Kesktalv pakkus käredaid pakasepäevi: põhjamaine vöötkakk hoiab külmakaitseks sulgi kohevil

Mulle oli 2012 maoaasta, rästikuid ja nastikuid oli palju nii suvel kui sügisel. Sügisel enne urgupugemist oli neid nii palju, et kohati puhkes inimeste seas tõeline paanika. Vesine veedraakoni aasta valmistas ette algavat veemao aastat.

Nädala neli ilmamärki:

aastalind nurmkana akna all,

ilvesed jahil,

lumest kõrguvad mutimullahunnikud ja

sulailm.

Talvistel sulailmadel võis näha lumel rohkesti rohukedrikute röövikuid

Mis oli 2012. looduseaastal erilist:

Gennadi Skromnov:Pikalt kestnud kaunid sügisvärvid ja veerikkus meie jõgedes, kus lõhelised said turvalisemalt kudeda.

Mikk Sarv:Põnevate taimede aasta, maikuus avastasin enda jaoks puukborrelioosi raviva uniohaka, juulis leidsime õuesõpetajatega rapuntsli Setomaal allikametsast.Allikad olid veerohked.

Rein Einasto: Meie rahvuskultuur peab saama kogu majanduse aluseks, head meelt tegi tänavu Nabala võit, paekaevanduse rajamine lükati määramata aegadeks edasi.

Kaja Kübar:Meie põldudele tuli taas palju luikesid, näitasid oma kollaseid ja siniseid kaelarõngaid ja püsisid siin lumeni. Rabas oli jõhvikaid nii palju, et neid jätkus ka kolmandale ja neljandale ülekorjajale. Karuorvud on kadunud!

Enn Vilbaste:Vesi, vesi, vesi. Lume, vee ja sademete kujul. Rukkirääk on ära kadumas. Kiskjate arvukus on tõusnud, hundil kasvas suureks viis poega. Karusid on vähemaks jäänud, võib-olla on nad Lätti läinud, lõuna poolt on see-eest tulnud hirvi.

Urmas Tartes:Üllatav oli minu jaoks suvi – väike-lumikuid oli tohutult palju, varem olid nad väga haruldased. Aasta lõpu talvealgus oli suurepärane lumeputukatele, ma pole kunagi varem näinud nii palju rohukedrikuid lumel ringi roomamas.

Vello Keppart: Tegin Keila linnas taimestiku hindamist ja leidsin 14 liiki orhideesid ja konnakotka pesa, see oli suurim üllatus. Leidsin metsas kännust helendava külmaseene niidistiku, tõin selle koju ja see helendas veel mitu nädalat.

Olev Merivee: Väga hea pohla - aasta, korjasime Tõrva lähedalt kahekesi poole tunniga 35 liitrit. Kõige erilisem oli minu jaoks muidugi detsembris männileevikese vaatlus.

Arne Ader:Oli põnevaid kohtumisi hüübiga. Lõpuks ometi õnnestus teha pilt nastikut kugistavast valge - toonekurest.

Oli põnev madude aasta: ärkav rästik Matsalus Salevere pangal

Jaanuar

Jaanuari alguse nädalal sulises Pärnu rannarajoonides vesi, Soomaa üleujutu s. Lepikus kuivatas tiibu kollane liblikas, õunapuudel pungad pakatasid, lumikellukesed pistsid ninad lumest välja, Tartus vudis rohelisel murul siilipoiss. Siis tuli suure tuisuga külm ja lumi, kaanetas tohutud jääväljad. Kuu lõpuks sajab maha 30 cm paksune lumi, põhjast saabub parvedena siidisabasid, tulevad ka lumivalged lumekakud.

Veebruar

Veebruari algus tarretab külmapealinna Jõgeva oma -35 kraadise pakasega. Luiged põgenevad lennates lõuna poole. Nirgid tulevad majadesse hiirejahti pidama, metsas on nälg. Leppade näljaurvad pudistavad lumele seemneid nii, et lumi täpiline. Külmast hoolimata hõiskavad kesk veebruari tihased täiest kõrist. Samas kurdavad linnu-uurijad, et tihased on toidumajade juurest kadunud. Kuu lõpp toob sula ja esimesed lõokesed.

Kevadine veeuputus oli korralik: külmakange kährik Tõramaa jõe jääl

Märts

Kevad tuleb tohutu hooga, kuu alguses tilgub vahtramahl ja tiliseb lumikelluke. RMK tunnistab suutmatust rahapuudusel hoida korras matkaradasid, Koigi matkarada jäetakse unarusse. Aasta jooksul tabab matkajaid veel üllatusi igas Eestimaa nurgas, Nigulas ja Taevaskojas... Kuu keskpaigas on taevas lõolõõri täis, kevadlinnud tulevad suure hooga. Talv keerutab kohale veel nii mõnegi tuisupilve, aga kevad ei taandu enam. Merel purjetavad jääpankadel hülgepojad. Kuu lõpp toob esimesed sinililled, mõnel on lepatriinu südames.

Aprill

Paiselehed õitsevad ja siis tuleb lihavõttetuisk, mis jagab Eestimaa pooleks, ida pool on kõik valge. Teisel nädalal läheb lahti konnapulm, valge - toonekured on tagasi ja must - toonekure veebikurg muneb pessa esimese lumivalge muna. Rohus on puugid ja rästikud, ülased õitsevad. Kasemahlajooks jäi lühikeseks.

Mai

Mai esimesel nädalal õitseb võilill ja laksutab ööbik. Teod alustavad kõige elava nahkapanemist ja ei lõpeta seda enne sügist, 2012 oli tõeline teoaasta. Teisel nädalal tõuseb torm, mis viib kasvuhoonegi lendu. Mägrad on õppinud toitu otsima maanteede äärest ja teede äärde jääb ka tavatult palju mägraelusid. Mailõpu põud, meri soojeneb põhjarannal 18 kraadini.

Juuni

Õhk saab täis nii sääski kui kiile, kõik mis veest ilma sünnib, seda saab palju. Siit saadik aina sajab. Sajab hoovihma, aiamaa kastmist ei ole vaja. Metsmaasikaid on vähem kui mullu, aga kõrred on täis punaseid triiplutikaid. Tammemähkurid söövad tammed raagu. Soe ja vihmane jaanipäev.

Suve iseloomustas kõrge veeseis järvedel: tuttpütt pesal

Juuli

Hein kasvab rinnuni, aga kätte seda ei saa. Taevast lahistab vihma ja algab tõeline äikesetrall. Äikesehoogudel ei tule lõppu ega tule. Taevas ripub pidevalt „kõuealasi“ pilv. Niiskus kergitab seenekübarad metsakõdust välja. Kukeseeni on lademes. Juuli lõpus saabub „troopikakuumus“, kõik veed on inimesi täis.

August

Peale kuumalainet langeb termomeetrinäit kolinal, õues on nii külm, et pane või kindad kätte. Ilmajaam hoiatab teisel nädalal lähenevate öökülmadega, need jäävad siiski tulemata. Nurmkanade pesakonnad ilmuvad rohust ja veerevad üle tee. Kanadel on olnud hea aasta. Metsas saavad tavatult vara valmis pohlad ja soos jõhvikad. Korilus on moes.

September

Vihmane suvi on rohu sees elajad hästi sigima pannud ja neid hoidnud. Korraga hakkavad nad kõik talvituspaikade poole liikuma. Teed on täis kõigepealt konni, siis trügib majadesse nii palju hiiri, et inimesed kahtlustavad maailmalõppu. Tagatipuks on aiad täis rästikuid ja nastikuid. Eriti palju märgatakse neid põllukülades. Vihmaussid pagevad maapinnast, sest see on triiki vett täis. Ja ikka sajab. Kuid puud on sel aastal kaunilt värvilised.

Varasügis oli soe: pärast lehtede langemist puhkesid jõeluhtades pajuokstel seatapuõied

Oktoober

Oktoober on hanesid täis. Nii täis nagu ei kunagi varem. Siis tulevad siidisabad Põhjala külmade eest. Seletamatutel põhjustel lendab neid parvedena vastu klaasaknaid. Nii palju, et sellest räägitakse Facebookis ja massimeediaski. Oktoobri lõpp üllatab lumetuisuga, lumi tuleb puudele, mille küljes suured värvilised lehed.

November

Lumi kaob ja varsakabjad õitsevad taas. Udud vahelduvad ööliblikalennuga. Sügav niiskusemüts on Eestimaa kohal. Taimed ja inimesed ootavad lund, aga seda ei tule. Hundid noolivad lambaid, lund pole ja neid jälitada ei saa.

Detsember

Lumevapustus. Lumi tuleb tugeva tuisuna. Päev otsa ei lenda lind, ega liigu loom. Ainult inimesed püüavad autosid tuisuvaalust tuisuvaalu nihutada. Kaks nädalat piirab maad -15 kraadine tuuline pakane, aasta lõpuks tuleb sula.

Unustamatu lume-elamus tuli hilissügisel - 26. oktoobril - sügisvärvides lehtpuudele langes kohev lumi!

Loodusaasta 2011. Rikas ja vaene

Looduskalender — Tue, 03 Jan 2012 19:53:29 +0000

Tekst: Kristel Vilbaste, Loodusenaine@hot.ee

Fotod: Arne Ader

Mulle jäid 2011. aastast meelde tuli, vesi ja tuul. Kõike oli minu jaoks liigagi palju. Aga elusloodus oma helide ja värvidemänguga pani südame hõiskama.

Nädala neli talvemärki:

roheline rohi,

leevikese flöödid,

uusaasta paukude eest lippav rebane ja

saabunud vaikus!

Mis oli 2011. looduseaastal erilist:

Mikk Sarv: 2011 kinnitas taas vanarahva tõdemust, et pakaselisele talvele järgneb kõrvetavkuum suvi. Siiski jagus seekordsesse suvesse kõike, nii kuumust kui jahedust, põuda ja vihma. Kokkuvõtvalt võib öelda, et oli pöördeline suvi ja aasta - talv vastu 2012 aastat ei alanud enam lumeuputuse ja külmaga. Vaatame siis, kuhu pööre meid edasi viib!

Gennadi Skromnov:Kaks järjestikulist merejää aastat. Jäämineku järgselt oli veetaimestik kenasti puhanud... Hülged said poegida jääl, eriti viigritel oli hea aasta.

Agu Leivits: Kakskülma talve on vähendanud tublisti kõige väiksemate metsalindude arvukust ning neid ei jätkunud sügisrändeks– pöialpoisside, porride, sabatihaste, sinitihaste arvukus oli sügisrändel väga madal ning sabatihast Kabli rändejaamas ei tabatudki.

Kaja Kübar:Kui enne lumerikkaid talvesid oli meil lähiümbruses 10 km peale 41 metskitse, siis nüüd on neid kahes „karjas“ kokku vaid neli – kaks ja kaks. Huntide arv on suurenenud, karju rohkem ja rohkem on ka üksikuid uitajaid. Kuna kitsi on vähe, siis lambad kaovad pidevalt, rohkem kui iial varem.

Enn Vilbaste:Tetresid on palju - palju vähemaks jäänud. Metssigade künnivõistlusi on igal poollooduslikul heinamaal, seetõttu on sealt kadunud kõik käpalised.

Urmas Tartes:Kindlasti oli möödunud aastal eriline liblika - aasta. Kiirgliblikad – suur ja väike lendasid kõrvuti ja massiliselt. Veel mõni aeg tagasi olid nad võrdlemisi haruldased. Hea aasta oli ka mustlaik - apollodele, kuid nende lend toimus vägagi lokaalselt.

Vello Keppart: Mälestustesse jääb teine tõeline põhjamaa talv ja teine soe kuivapoolne suvi. Oli pääsusabade suvi, paljud inimesed nägid röövikuid koduaias kasvaval aedtillil, ühe rööviku avastasin isegi Jõgeva linnas kolmanda korruse rõdult. Oktoobri alul teist korda õitsema hakanud näsiniin jätkas üksikute õitega õitsemist ka jõulude ja aastavahetuse ajal.

Olev Merivee: Detsembrikuu jättis mitmeid rändlinde Tõrva ümbrusesse: hallrästad, mõni musträstas, hiireviu, kühmnokk - luiki. Sõtkaid, kosklaid ja tuttvarte Võrtsjärvele. Aga minu linnuelamus oli koduõuel, kus tamme - kirjurähn käis mitme nädala vältel „värki“ noolimas!

Arne Ader:Võrtsjärve ääres ei oodanud rohukonnad kevadel lume ja jää sulamist – trall käis lumes, jää peal ja jää all. Maikuus oli pankrannikul erakordselt kaunis ja lõhnarikas mets -kuukresside õitsemine, hilissuvi humalakäbirikas, oktoobri lõpul kollendasid nii rapsipõllud kui ka kaasikud. Talve algus vähese lumega, ent üksikutes paikades väga ilusa härmatise ja valgusega.

Jaanuar

Hang on aasta alguse sulailmas katuseni, maa on külmumata ja Peipsi jää paksu lumekorra all kollane vesi. Lund sajab ja pealt sulatab, paks jääkoorik lumel muudab kogu ilma hõbedaseks. Pajuurvad on põõsas ja 11 merikotkast korraga kotkakaamera ees. Tuisuhangede tõttu on kuusehekist väljas vaid käelaba pikkune ladvatutt.

Veebruar

Hang on ikka üle meetri, aga veebruarialguse sulas hakkab jooksma vahtramahl ja sirelipungad on punnis. Lumi on täis sääski ja ämblikuidki, lumikelluke pistab majaseina ääres nina välja, künnivaresed vaatavad pesi üle. Siis tuleb suur külm, 30 pügalat alla nulli. Jää surub luiged põhja poolt Eesti rannavetesse. Raske aeg metssigadele ja kitsedele.

Veebruar: lund on palju ja tuleb aina juurde...

Märts

Rähnitrumm läheb käima ja tihase laul ei vaibu enam hetkekski. Sula paneb veed liikuma. Läbisegi tuisupilvedega tulevad lõokesed ja kuldnokad. Veel märtsi keskpaigas sajab lund aina juurde, Jõhvis on lume paksus 82 cm. Märtsi lõpus saabub nii tihe tuisk, et paari meetri kaugusele pole näha. Aga lepa - ja pajuurbadel on kevad.

Märts: hangesid katab jääkoorik, kitsekari on pikast talvest väsinud

Aprill

Kevad tuleb kohe aprilli alguses märkamatult. Ühel hetkel vilistab kuldnokk, lumi sulab auklikuks ja hange kõrval on lumikellukesed täisõites. Umbes pooled metssead elasid raske talve üle. Rahvas ootab suuri üleujutusi. 2010. aasta tasemeni see siiski ei jõua, kuid kanuutajatel on luhtadel lustimist täiega. Nõiakaev läheb aprilli keskpaigas „keema“. Liblikad lendavad teisel nädalal, aprilli lõpus on konnapulm hoos ja metsaalused sinililledest sinised.

Aprill: rohukonnad kogunevad kudemispaikadesse, pulmi ei takista lumi ega jää!

Mai

Mai keskpaigaks on tagasi pea kõik rändlinnud ja roheliste konnade koor üritab neid üle laulda. Äike lööb tuuleristipäeval puukoore lahti ja lapsed saavad vihmahoogude vahel pajupilli teha. Kolmandal nädalal on Emajõe vesi juba 16 kraadi soe. Mai teisel poolel õitsevad toomingad ja sirelid, kuldnokapojad vupsavad pesast välja. Sääski on „vähem“ kui mullu.

Mai: pankrannik lõhnab magusalt, sest mets-kuukress õisteb rikkalikult

Juuni

Seenehooaeg algab 5. juunil, linnašampinjonid pistavad oma pead murust välja. Juuni on soe ja metsmaasikarohke. Liblikaid on täis kõik see ilm, neid on rohkem kui tavaliselt ja lennus on ääretult põnevaid liike. Palju on puuke, kihulasi ja parme. Soojus ja niiskus muudavad Eesti putukaparadiisiks. Jaanipäevaks ei paista rääkuv rääk enam heinast välja. Hundid, karud ja ilvesed tulevad „karja“, sest hukutava lumega talv on metsasöögilaua kasinaks muutnud.

Juuni: jõekaldal vett imevad põualiblikad annavad märku, et suvi tuleb liblikarohke

Juuli

Juuli tuleb tuliste ilmadega ja küpsetab 30 kraadises leitsakus lastelaulupeole tulijad hetkega pruuniks ja rõõmsaks. Suplusveed on soojad ja äikeserikkad. Kõik kohad on täis rebase - ja kährikukutsikaid. Kirsid ja murelid, murakad ja mustikad valmivad juba juuli alguses. Valge-toonekurgedel on pesas enamasti 3 poega. Kägu lõpetab kukkumise juuli teisel nädalal. Kolmandal nädalal läheb Peipsi „õitsema“. Liblikalendu jätkub terve juulikuu, juuli lõpus hakkavad rädurlinnud parvedesse kogunema.

August

August tuleb vihmahoogude ja tähesajuga. Juba kuu alguses vaikib linnulaulukoor, seda võimsamalt siristavad ritsikad. Pohla palged löövad tavatult vara punama ja juba teisel nädalal hakkab loodus end punasesse - kollasesse rüütama. Ploomid pudisevad... , algab ka herilasemöll, mida jätkub terveks kuuks. Aga seeneaeg tuleb värvilise virr - varrina. Seeni on tavatult palju. Kitsepõuas metsast väljatulevad hundid sünnitavad uusi libahundilegende. Kuusekasvud on taas meetrised. Põhjamaades on lemmingu-uputus.

August: humalad on käbidest lookas!

September

Lõuna - Eesti kaevudest ja tiikidest kuivatab põud vee. Peipsi läheb tagasi oma piiridesse. Septembri algus on sügiskuule omaselt jahe, puud vahetavad rohelise, kollase vastu. Karud käivad õunaaedades, aga õunu pole sel aastal mitte igal pool. Torm Katia jääb kahvatuks, aga september upub uttu. Ilmatargad ennustavad üksteise võidu varast ja sajandi külmimat talve. Kured lähevad septembri lõpul.

Oktoober

Lumi ei tule, puud aga lähevad varakult raagu. Haneparved kondavad mööda Eestimaad. Sajab, aga Lõuna - Eestis on kaevud ikka veeta. Kitserahvas on kosunud, aga jahimeestele on sest vähe. Jaht käib juba ka kaitsealadel. Teises nooruses taimed üritavad taas õitseda, isegi puud on kohati hiirekõrvul. Raps õitseb. Oktoobri teisel nädalal tuleb härmatis ja tiba lund, aga see kaob päevasoojuses.

November

Vihmaussid nahistavad veel murukamara sees, mutid kergitavad neid mullakuhjaga taeva poole. Hommikuti on muru härmas, aga päeval sajab ning loigud on maas. Maasikad õitsevad. Roosinupud punavad. Kärp ja nirk on valged. Põdrapulm hakkab lõppema. Viimane nädal toob 11 külmakraadi, aga lund on vaid hetkeks ja paiguti.

November: põllul õitseb raps, taamal kollendab kaasik

Detsember

Detsember tuleb valge jänesena, aga isegi kuu lõpuks pole lund maas. Jõuluõhtul sajab küll valgeid pühalikke helbeid, aga see kaob jõuluaja lõpuks ning loodus rüütab end taas rohelistesse toonidesse. Pool Eestit on põuas ja pooles uputab. Jõuluks saabub Soomaal kuues aastaaeg, vesi kerib üle meetri. Torm Patrick uhab merevee üle Haapsalu rannapromenaadi. Pärnus saab rannapargis kummikutega solistada. Kolm tormipoega - tütart viivad aastalõpuks elektri paljudest peredest, Robert kukutab visalt vastupidanud puuhiide. Nõiakaev hakkas teist korda „keema“!

Detsember: lund on vähe, ent Lõuna-Eesti kõrgustikel võib nautida imekena härmatist!

Tsitaat:

Ma tahaksin muutuda metsaks

Ja vaikses kohinas kaeda

Ja teada et inimsugu

Veel andnud mul piisavalt aega

Sünteri Sass

Detsembri viimane nädal: hundid uluvad kuu poole

Looduskalender — Tue, 28 Dec 2010 20:18:55 +0000

Tekst: Kristel Vilbaste

Fotod: Arne Ader

Lumeuputus Haanjas 9. jaanuaril 2010. Lumekoorem on vajutanud puuladvad vastu maad.

„Säuh“ ja labidatäis, „säuh“ ja labidatäis! Korda kümme järjest, siis hingetõmbehetk. Hangesid teisaldades ilmub äkki labida kõrvale pisike karihiir – proovib end läbi puurida ühest hangest ja siis teisest, viin lõpuks ta meetri kaugusele puukuuri.

Nädala neli talvemärki:

hundid uluvad öös,

leevikeste punased kerad sirelil,

kollane vesi tiigijääl ja

möllav tuisk!

Jaanuar

Aasta algas üle poolemeetrise lumekattega peaaegu kogu Eestis, hanged on kohati aga meetrised. Lumi on paks ja kohev, sellest vajus läbi nii suusk kui loomajalg. Pakane võttis tuurid üles kolmandal nädalal, puhudes Palamuse lähedal termomeetrisamba 36 kraadi alla nulli. Jäätus Soome laht. Tihased aga hakkasid sitsikleiditama juba jaanuari teisel nädalal.

Nurmkana lumehanges

Veebruar

Katusekukkumiste kuu, langesid sisse majakatused Väike-Maarja lähistel ja ka mujal Eestis. Inimesed püsisid katustel – kohati tuli sealt alla kühveldada ligi meetrine kiht. Hanged olid majade ümber räästani, aknaavad tui lumme sisse lõigata. Põdranooruki õnnelik jääsuplus hülgekaamera ees, kitsed hakkasid metsades surema. Veebruari lõpus mängisid juba rongad ja siidisabad tulid tagasi.

Märts

Saabus aasta esimene sulailm, hanged vajusid kössi. Võrumaal, kus oli talvel vaid 30 cm lund, ilmusid majaservadesse esimesed rohelised taimed. Tallinna ümbruses surid luiged nagu loogu. Märtsi teisel nädalal tulid lõunast juba kuldnokad, lõokesed, sookured jt. Kaamerakotkas Linda munes kaks muna. Märtsi viimasel nädalal rõõmustasid meid oma värvikirevusega koerliblikad.

Veeuputus Soomaal 8. aprillil 2010. Aprillikuu esimesel nädala jooksul tõusis Raudna jõgi kõgemale Karuskose sauna seinale tõmmatud sinisest joonest, mis tähistab 1956. a. üleujutuse kõrgeimat veetaset.

Aprill

Esimesel nädalal puhkesid sinililled, kasemahl oli sel aastal uskumatult magus. Veed tulvasid, põllukülad uppusid. Soomaal oli ennustusvõistlus, millal veetase kerkib üle senise rekordi. Uueks rekordkõrguseks sai 6. aprillil - 4 meetrit 94 sentimeetrit. Peipsi tõusis sajandivanuse luitevallini, jää viis kogu rannaroo. Konnade enneolematu rohkus.

Mai

Mai teisel nädalal kõmatas kõu ja siis saabusid kõik rändlinnud ühekorraga. Mai lõpus läks ilm nii soojaks, et Peipsis sai ujuda. Siis aga saabusid sääsed ja mitte lihtsalt sääsed, vaid lausa sääsepõrgu. Toomingas õitses ühel ajal tõrvalille ja harakputkega, õunapuu kohati enne ploomipuud – taimede ajaarvamine oli üsna sassis.

Sääsed ründavad põtra

Juuni

Juuni algul ilmusid välja linnašampinjonid, kuu lõpus pilvikud ja männiriisikad. Jaanipäevane lillekirevus oli kirev juba nädal enne jaanipäeva. Metsamaasikarohkus. Oli vihmane ja veidi jahe. Kuu lõpus saabus soojalaine, sääsed andsid teatepulga üle parmudele ja kihulastele. Peipsis esimene sinivetikalaine.

Juuli

Kuu aja pikkune rannailm, päikesesoe vesi rannas ulatus ligi 30 kraadini. Kalad hakkasid Peipsis surema. Päike, päike, päike ja siis äike. Kuu lõpus tegid äikesetormid metsades lageraiet, Peipsi ääres murdis äkktorm puid nagu vikatiga. Soe ilm paisutas kõrvitsaid ja arbuuse, tomateid ja kurke, vaarikaid ja maasikaid – kõike oli küllaga.

Augustikuus, mil Venemaal levisid metsapõlengud, täheldati Eestis punajalg-pistrike invasiooni

August

Kuu alguses lendasid Pandiveres minema need katused ja kasvuhooned, mis lumeraskuse all püsti jäid. Väike-Maarja kirikutorn langes tormihoos kabeli katusele. Räsitakse õuepuid ja harvikuid. Suplusvesi läks ootamatult külmemaks. Linnud asutasid end rändele suhteliselt vara.

September

Tohutu seenerikkus, pole inimest, kes metsas seent ei leidnud. Lõuna-Eestis õunapõud, Ida-Eestis üleküllus. Enneolematult suured tammetõrud ja suured sookureparved. Palju punast looduses. Ritsikasirin saab otsa septembri viimasel nädalal.

Punase kärbseseene kübarad

Oktoober

Härmahommikud algavad oktoobri teisel nädalal, esimene lumi tuleb kolmandal nädalal – sulale maale. Laululuikedel on suur järelkasv, „inetuid pardipoegi“ on rändel palju näha. Taas murdsid tormituuled puid.

November

Kuu alguses üritavad taimed teist korda õitseda, lumi pole kurja teinud veel nõgestele. Mardipäevani on väljas sääsed, kärbsed, ööliblikad ja nahkhiired. Kuu lõpul jälle tormituuled ja tuleb lumi.

Talv oli käbivaene. Oravad sõid kuusepungi

Detsember

Lumi, lumi, lumi. Kiiresti kerkivad hanged aknani. Kuu alguses kärgatab keset lumetuisku põhjarannikul kõu. Teisel nädalal saabub sajandi tuisk, 600 inimest on Padaorus ööpäev lumevangis. Kuu lõpus hanged meetri kõrgused. Algas katustepuhastamine, kasvuhooned varisesid sisse. Sulailmu ei ole taas.

Võrtsjärve lähistel märkasid linnumehed rekordilist ohakalinnuparve. Pildil on ohakalinnud koos kanepilindudega

Mis oli 2010. looduseaastal erilist:

Mikk Sarv: 19 aasta järel langes talvine pööripäev jälle kokku täiskuuga, Eestile pöördelised head ajad on jälle tulemas.

Gennadi Skromnov: Kaks tänavust talve. Jaanuar ja veebruar ilma ühegi sulapäevata ja hämmastav hulk härmatisega päevi. Kuu aega lume ja äikeserohket talve. Lumevalgus tappis sügiskaamose.

Agu Leivits: Edela-Eesti aasta tähtsündmus oli kindlastikevadine võimas üleujutus Soomaal!Aga jätkus nii sooja ja külma kui ka vett – arvan, et soodele oli aasta hea ja vaatamata kuumale suvele on nende veebilanss plussis!

Kaja Kübar: Metskitsedele oli raske aasta nii alguses kui lõpus, hukka sai umbes kolmandik asurkonnast. Kakud õppisid linnades prügikastide juures hiirejahti pidama.

Urmas Tartes: Kindlasti seenerohkus, ka minu tuttav Taevaskoja soomusmampel kasvatas üle paari aasa jälle kena kübarakogumi. Ja kindlasti üleüldine suurvesi, mis uputas üle aastate üle ka kõige väiksemad lohukesed, mille tulemusel aastaid ootel olnud metsasääskede munad hakkasid arenema ja kevad-suvi rõõmustas meid erakordse sääseajaga. Hiljem taandus sääserohkus normide piiresse.

Olev Merivee: Korilase pilguga – ma pole nii suuri kivipuravikke kuhjas korvitäisi varem korjanud... ei viitsinud suuri seeni korjata, meid huvitasid enim pisikesed – nöksid!!!

Arne Ader: Käbidega oli nii kitsas, et oravad sõid kuusepungi. Suvel hiigelsuur ohakalinnuparv. Ja meeldis üllas võitlus Tuhala Nõiakaevu kaitseks.

Mulle jäi meelde, tundidepikkused ligunemised 29-kraadises soojas järvevees ja seda kuu aega järjest, iga päev.

Tsitaat:

Looduses oli sel aastal kõike küllaga – lund, vett, päikesesooja, tormi ja tuisku.