Fotod: Arne Ader
Sinikael-part
Sinikael-pardid on kõikide kodupartide esivanemad. Linneaeluga on nad kenasti kohanenud ja seda tänu meile endile, aga eks neid nõnda kodustatigi muistsel ajal. Osad sinikaelad on paigallinnud, ka Eestis.
Meist põhjapoolsed pesitsejad lendavad talvituma lõuna poole. Peatutakse seal, kus jäävaba kaldavett. Isaslinnu pea tumeroheline ja metalselt läikiv, kaela ümber kitsas valge rõngas. Rinnasulestik kastanpruun, keha kaetud halli peenelt muareeritud sulestikuga. Tiibade kattesuled ja selg mustjaspruunid. Tiivaküüdus tumesinine, ääristatud musta ja valgega. Nokk kollane ja jalad oranshid.
Sinikael-part
Emaslinnud on sarnased teiste ujupartidega, erinedes vaid sinikael-partidele omase sinise tiivaküüduse poolest. Sulestik kollase-pruunikirju, alakeha heledamalt hall, nokk oranži-mustakirju. Nn kulmutriip on ka teiste ujupartide emaslindudel. Tuttavat kodupardi häält teevad emaslinnud. Isaslindude tekitatav heli on kõrgem ja kostub kiire ja korduva „räksumisena“.
Sulgiv sinikael-part
Isaslinnud on pea kõik juba sulginud. Linnaveekogudes on seda kenasti näha.
Tänavusuvised noorlinnud meenutavad välimuselt emaslinde, aga nende rinnasulestik on tumedam ning ebaühtlaselt kirjum ja ka sabasuled tüki maad kitsamad.