Fotod: Arne Ader
Hallrästas
Nõnda, et Harjumaal tali, lumekatet viisteist sentimeetrit, südapäeval „pakast“ kaheksa kraadi ja Lõuna-Eestis maas vaid lumekribalad, pigem õhusooja, kui külma... Lumises aias tundub tegutsevaid linde kuidagi rohkem olevat,
Hallrästaid on meil enam soojadel talvedel ja hää marjaaasta on samuti oluline, siis võib talviseks arvukus päris suur olla. Karmidel talvedel neid meile jääb, kuid oluliselt vähem. Musträstad on muutunud talveti tavaliseks, ikka enam inimkaaslejatena aedades ja asulates. Mõlemad liigid käivad aias kontrollimas, kas toidumajadest miskit maapinnale on pudenenud. Hallrästad küll eelistavad marju ja õunu, aga väga valivad rästad toidu suhtes pole.
Maapinnal liiguvad musträstad hüpates, aegajalt peatutakse, et ümbrust jälgida, siis saba püsti ning edasi. Puu otsas istudes on linnud rahulikud, tiibu hoitakse veidi harali. Musta pika sabaga isaslindu on kerge määrata: värvilised on vaid kollane nokk ja sama värvi „silmatsõõr“, emaslinnu sulestik on tumepruun.
Hallrästad ongi hallid, rästastele omase kehakuju ja hoiakuga. Suuruselt ja kaalult musträstastega sarnased.
Meie talivõõrad on usutavalt põhja- või idapoolt saabunud, meil pesitsenud veedavad talve kusagil Euroopas.
Musträstas