Foto: Arne Ader
Kodukakk
Kodukakk on meil tõesti tuntuim öökull. Nimegi on saanud sedamoodi, et elab inimese kodu läheduses.
Tegu väga pesapaigatruu linnuga. Mõnedes põlispuudega parkides või kalmistutel on linnud elutsenud oma kolmekümmend aastat.
Hommiku- või õhtuhämarikus võime hästi loodusesse sulanduvaid linde näha istumas teeäärsetel postidel või puudel. Lend on laugjas kui kontrollitakse üle oma jahialasid, nendeks on metsaveered, põllud, heinamaad või ka taluõued. Ega nende vaatlemine kerge pole, kakk avastab enne uudistaja kui vastupidi. Päevad magatakse maha, sageli elamute pööningutel, heinaküünides.... ja selline korstna otsas istuva kodukaku pilt pole sugugi haruldane.
Kodukakk on napilt varese suurune, silmad tumedad, nokk kahkjaskollane. Saba on lühike ja seetõttu annab tooni linnu lühikese kaelaga suur pea, keha jässakas ning tugev. Kodukakkudel on kaks erinevat sulestiku värvi: roostepruun või tuhkhall, miks see nii on ei tea päris täpselt teadlasedki.
Kultuurmaastikel elutsevad kakkudest veel kõrvukrätsud, aga nendest on kodukakk veidike suurem ning tavaliselt tumedama sulestikuga. Talvine arvukus jääb kolme kuni kuue tuhande linnu kanti.