looduskalender.ee

 

Tuuletallaja

 

 

Paari järgmise nädala jooksul võivad looduses liikujad kohata läbirändavaid tuuletallajaid, kes liiguvad rannikulähedastel aladel ja sagedasti üksikult sest peale pesitsemist peakonnad lagunesid.

 

Tuuletallaja pole halvustav nimi vaid iseloomulik kutsumine – avamaastikel jahil olles teevad linnud sageli paigal- ehk rappelendu, saba lehvikuna laiali - „tuult tallamas“. Meil pesitsevate arvukus oli veel viis aastat tagasi tugevas languses, 1970-80 aastatel oli tegu meie tavalisima pistrikuga, neid pesitses umbes tuhatkond paari. Tänapäeval enam kohatavad Lääne-, Põhja- ja Kagu-Eestis ning arvukus tundub veidi taastuvat.
 

Kultuurmaastiku eelistavad linnud näivad „haraka mõõtu“. Vanad isaslinnud tunneb kaugelt ära: saba on pikem, kui teistel pistrikel, selg ja tiivapealsed telliskivipunased. Punakaspruuni seljaga emas- ja noorlindude määramine on keerulisem.
 

Läbirändajad toituvad põhiliselt pisinärilistest näiteks uruhiirtest kuna tuuletallaja näeb ultraviolettkiirgusele lähedast valguse spektrit on jaht näriliste üpris edukas.

 

Pistrikud on õhus maru head manööverdajad, tabades ohvri välkkiire sööstuga. Tuuletallaja teeb aga oma rappelendu koristatud viljapõllu kohal ning suisa kukutab ennast ohvrile selga. Kõik suuremad röövlinnud on väikesele, aga kiirele tuuletallajale ohtlikud.

 

Tuuletallaja sööb hiirt