looduskalender.ee

 

Karvasjalg-kakk

 

 

Karvasjalg - kakke on tõenäolisem kohata sügisrände ajal: just nüüd ning kuni kuu lõpuni. Rändurid tulevad, kas põhjast või idast ja seda võib ka mõnel aastal invasiooniks pidada. Soomes on nad arvukad pesitsejaid ümmarguselt viis tuhat paari, meil vaid mõnisada ja nagu liigniminimigi viitab on tegu vanade metsade asukaga. Ränduriteks on liigi emas- ja noorlinnud sest vanemad isaslinnud jäävad suurelt jaolt pesitsusaladele (nad tunnevad pesaümbruse maastikke ja toiduolusid hästi, aga suluspesitseja peab oma pesaõõnsust oskama kaitsta aasta ringi).

 

Laanekakk on vaid veidi värbkakust suurem, selline suure rästa mõõtu, aga suure ümmarguse peaga, mis kogukust lisab. Kehapikkust veerand meetrit, isaslindude kaal kröömike üle saja grammi, emaslindudel poole rohkem (nii see kakkude juures normiks). Tiibade siruulatus pool meetrit, emaslindudel veidi rohkem. Sulestiku üldilme pruun, aga selg ning tiivad on kirjatud heledamate tähnidega. Alapool vastupidi heledalt pruunitähniline. Heledates silmatsõõrides kollased silmad ja kollakas nokk - nende näol on alati „imestav“ ilme.  Karvasjalg – kaku mustade küünistega jalad on sulis, sealt ka nimi.

 

Öisema eluviisiga, aga tegutsemist alustatakse rändel juba hämariku saabudes. Päevasel ajal peidetakse endid tihedas kuusevõras. Väike kakuline jahib metsalagendikel kas leethiiri, uruhiiri või mets-karihiiri vast vähemal määral rändel ööbima jäänud värvulisis.

 

Meil pesitsevate laanekakkude arvukust vanades metsades kahaneb, neid jääb üha vähemaks. On tekkinud pesaõõnsuste puudus (laanekakud kasutavad musträhnide poolt rajatud pesi). Kuid selleks võib olla ka suuremate, iseloomult riiakate ning tugevamate händkakkude rohkus (neid pesitseb meil kuni paar tuhat paari) sest toidulaud on metsades sarnane. Vaenlasteks on veel metsnugis, kelle arvukus on samuti suurenenud.

 

Soomes ehitatakse nendele peiduliselt sümpaatsetele kakkudele pesakaste, meil seda kommet veel ei ole….