Tekst ja foto Arne Ader
Keldriöölane
Siis kui oktoobrikuu külmad puude lehti pintseldavad ning maapind kipub hommikuti hallane olema, poevad keldriöölased saabuva talve eest koobastesse või keldritesse peitu. Seal otsivad nad sobiva koha laes või seintel, pigem kõrgemal, kui madalamal ja jäävad kevadet ootama.
Hallikaspruunid liblikad, kelle siksakiliste servadega eestiibadelt säravad vastu mõned oranshikad triibud, on üsna harilikud suurema osa suvest. Siiski jäävad nad pigem suveöö saladuste hulka kuna neid on öösel raske leida. Oktoobris, kui keldriöölased kogunevad talvituspaikadesse, saab aga neile külla minna ja liblikaid rahulikult taskulambi valgel imetleda, ilma et neid peaks kahvaga püüdma või valguse kätte meelitama.
Keldriöölased ei karda külmumist. Kevadel, maikuus, on koopast välja lendavate liblikate seas neidki, kelle tiivad olid talvel kaetud paksu härmatisega.