Foto: Arne Ader
Porr.
Et kevadel saabuvad linnud ehk suurem osa eesti sulelistest pole veel siiamaile jõudnud, maksab pargis jalutades otsida veel aastaringseid kohalikke. Porr (Certhia familiaris) on üks neist, keda tavaliselt toidulaual ei näe, aga parkides ja puistudes märkab küll – kui otsida teda puutüvelt. Okstel ta ei istu, sest toidujahti putukatele peab tüvel koorepragudes, liikudest mööda puud spiraalselt ülespoole. Tüvepidi spiraalne liikumine ongi tema iseloomulikuks tunnuseks.
Porr on üks meie väiksemaid linde. Lähemal vaatlusel näeb tema erilist välimust võrreldes meie teiste sulelistega – porril on peenike allapoole kaarduv nokk ja tugevad pikad küünised, mis võimaldavad tal akrobaadiosavusega tüvel turnida.
Lisaks parkidele kohtad teda kuusikutes ja kuuse-segametsades.