Fotod: Sven Zacek ja Arne Ader

Üksikult liikuva täiskasvanud, tugeva isaslooma territoorium on suur nii, et „pruute“ võib mitu olla ja kõigi juurde korraga ei jõua.
Lääne – Virumaal oli enne tuisku ilvesepaari jälgi koos näha, pulmad hakul.
Karvkatte värvus varieerub meie kaslasel päris tugevalt jätab talveajal heleda mulje. Selga ja pikki jalgu katavad tumedad täpid – seljal suuremad ning hõredamalt, jalgadel tihedalt. Vahel moodustuvad väga kummalised mustrid. Kõrvaotstes pintslitutid nagu oravalgi, saba lühike, lai ja musta otsaga.
Kiskjalised jälitavad paksu lumega saakloomi tihtipeale tihedas võpsikus, kultuurmaastiku kõrval, kus on kitsekarja ja nende liikumisi näha.
Ilvesed on päris peidulise eluviisiga ja inimese silma alla naljalt ei satu, aga koos pulmaajaga on trehvamise võimalus tükk maad suurem. Oma saagi matavad ilvesed hoolikalt lume alla ja põhjusega, kui tähelepanelikud rongad selle avastavad ei pruugi paari päeva möödudes sealt enam midagi võtta olla. Hoolikalt peidetakse muid tegevusjälgi ka ekskremendid maetakse, vaid jäljekirja saab oskaja lugeda. Talvel on käpad karvkattega kaetud, mis muudab looma kandepinna lumel suuremaks. Nagu kassidele omane liigutakse enamalt jaolt sissetõmmatud küünistega, jälg näeb välja suur ja ümar.
Kannab - ei kanna? Ilvese jäljed.