Looduseaasta 2013

Looduskalender — Wed, 01 Jan 2014 19:37:38 +0000

Kirjutas Kristel Vilbaste, loodusenaine@hot.ee

Pildistas Arne Ader

Jaanuar: Soomaa puudel on jääseelikud

Jaanuar

2013. algas külmakarmiga – üks lumetorm teise järel vihisemas üle maa. Lund sai peagi kõikjal üle kolmekümne sentimeetri ja sellel oli „kitsejalgu lõikav“ detsembrisula jäänuga sees. Pakast tõi 19. jaanuari öö ja mitteametlik rekord oli isegi üle 30 kraadi miinust, külma jagus terveks kuuks. Taevas sähvisid punased virmalised.

Veebruar

Veebruari algus tõi suure sula. Pajutibud pugesid välja ja kakud hakkasid huikama. Lätimaal liikusid suured kuldnokaparved.

Märts

Märtsi algus tuli jälle suure tuisuga - metsades lund põlvini. Ainsad, kes paksu lume tagant kevadet aimasid olid linnud - tagasiteel lõokesed ja künnivaresed. Kuu lõpuks olin uurinud läbi suure hulga allikaid, mis kõik veerohkelt sulisevad ja lõin lukku augustis ilmunud raamatu “Eesti allikad” käsikirja.

Aprill: reisilt saabunud valge-toonekured seisavad lumehangel

Aprill

Aprillis oli maa täis ohkimisi, et millal ometi lumi sulab, aga teine nädal tõmbabas mustad triibud lumisele maale. Saabusid toonekurgede parved – see on üksikrändurite jaoks tavatu. Välja ilmuvad kirjud liblikad, puugid ja sääsed.

Mai: Emajõe ümbruses peatuvad tuhanded läbirändavad tutkad

Mai

Mai algus tõi suviselt sooja ilma ja pööraselt õitsevad ploomid, kirsid ja õunapuud. Nende saaki oli sügisel rohkem, kui ei kunagi varem. Ja ka tigusid oli rohkem, kui varasematel aastatel.

Juuni

Juunis jäid ära tavapärased öökülmad, mis kinkis meile juulis vapustava murakasaagi, sellise, et murakale läksid ka need, kes varem neist marjust midagi ei teadnud. Jaaniöö taevas oli „superkuu“ – suur ja kollane täiskuu. Algas põud.

Juuli: Võrtsjärve poldril kohtuvad kalapüügil 2 sugulast - valge-toonekurg ja must-toonekurg!

Juuli

Juulis kõmatas kõuesid, kuid vihma oli nii vähe ja seened ei tahtnud tulla. Aga siis algasid hoovihmad.

August: Vaiksed õhtud pakuvad surusääskede pulmamuusikat

August

August algas suure suvesoojaga. Aga sinivetikad jäid suplusvees sel aastal ära. Õunapuud ägasid õunalastis ning kährikud olid õunanuumal - paksud kui pallid. Herilasi oli maru vähe, et isegi teadlased imestasid.

September: Kasevõrad saavad endile kenad kollased triibud

September

Septembri vesi oli suplussoe, aga tasapisi hakkas sügis vahtra päid punaseks maalima. Soe rannavesi meelitas võõrliigi – ümarmudila – madalasse vette mudavanne võtma. Rannavees sulpsijat üllatasid nende rohelised silmad.

Oktoober: hilissuvine põud viib tiikidest vee, hõbekogred on jäämas kuivale...

Oktoober

Oktoober saabus lehesajuga ja edasi - tagasi askeldavate haneparvedega. Oktoobri lõpp aga üllatas miinus üheteistkraadiste öökülmade, hommikuhalla ja esimese jääga. Kaevud ja allikad olid kuivad ning vett ei jagunud ka jõgedesse.

November

November tuli sadudega, raju tormiga ehk tegelikult pika tormide jadaga. Eesti Energia töömehed ei saanud aasta lõpuni saagi käest. Janunev maa sai lõpuks vett täis. Algas jõuludeni kestev kukeseene hooaeg.

Detsember: päkapikkude ajal tegutsevad seekord veel ka rohukonnad

Detsember

Detsembri alguseks oli lumi tulnud ja lumi läinud – peale väikest lumist ehmatust peame aastavahetuseni „rohelisi jõule“. Orasepõllud on tõesti erkrohelised, õitsevad võõrasemad ja sinililled. Torme sähvib ülepäeviti, soojalt merelt tulnud tuul toob ka ohtralt vihma.

Mis oli 2013. looduseaastal erilist:

Minule jäid 2013. aastast meelde aasta esimesel päeval meie õuele tulnud kolmteist aasta lindu, nurmkana, kes lustisid ja sõid teri meie rõdul kuni kevadeni. Paljud allikad kuivasid suvel sootuks, alles novembrivihmad tõid nad taas täis.

Mikk Sarv: 2013 oli enneolematu kukeseene- ja muraka aasta. Kukeseeni jagus jõuludeni, ei mäleta teist aastat, kus nõnda oleks olnud. Mõnus pärimusaasta oli kase tikkamise, suitsusaunatamise ja õuesõpetajatega tehtud loodustoitudega!

Gennadi Skromnov: 2013 talvine kotkakaamera oli suunatav ja zuumitav. Söödaplatsil tuvastati merikotkaid nii Eestist, Soomest, Rootsist, kui Lätist. Kaamerat juhtisid Looduskalendri foorumi liikmed – suur tänu! Kena koos töö ornitoloogide ja huviliste vahel. Aasta loom hunt, käis ennast Alutaguse metsakaamera ees näitamas.

Kaja Kübar: Sügisel oli valge pasknäär tammetõrude kogumisretkel. Aasta looma, hunti, toetasime oma võimete kohaselt lammaste kasvatamisega. Ei pahandanud, kui nad taasiseseisvumispäevaks paremat sööki tahtsid, aga paar päeva peale seda rikkus Enn pidusöögi ära - karjaaias oli üks vana ja kuus noort hunti, kelle ta siis minema ajas.

Enn Vilbaste: Heinamaid ja põllumaid on saanud talumaastikku rohkem, kui enne - rukkirääku ja kiivitajat on enam. 2013 leiti Eestis ohtralt uusi linnuliike. Soome rahvuslind laululuik pesitseb aina enam ka Eestis. Oleme hea maa lindudele – tullakse juurde nii põhjast kui lõunast.

Arne Ader: Meelde jääb hilissuvine põud, mille tõttu kadus pisematest tiikidest vesi. Kokrede seljad olid porikuus veest väljas. Arvukas tutkaste kevadränne sisemaal. Lehetäidel edenes elu erakordselt hästi. Pärnalehed tilkusid nende nestest ja mesilased käisid lehtedelt magusat korjamas. Rähnirikkus. Kohtumine ondatraga, keda pole õnnestunud pikka aega näha.

Ain Raal: Mõistsin, et taimede hingeni täiesti võimalik jõuda ja suhelda nendega. Nägin esimest korda elus vabas looduses kaunist kuldkinga. Tundus täpselt nagu pildil. Isegi pilti unustasin teha.

Urmas Tartes: Möödunud aastast jäävad meelde põnevad surusääskede pulmad - vahva on sumisevate putukate keskel nende peost osa saada.

Uudo Timm: Šaakal. Aasta jooksul lisandunud teave šaakalite esinemisest Kiviõli ja Häädemeeste kandist näitab, et nad on palju laiemalt levinud ning siia jõudnud omal jalal. Sellisel juhul ei saa me rääkida võõrliigist, vaid loodusliku levila laienemisest.

Urmas Sellis: Suur-konnakotkas Tõnn (ilmselt üks tuntuim kotkaindiviid Euroopas) ei pesitsenud ikka veel, kuigi on juba kuues aasta käia. Mullu koorunud Põlvamaa merikotkas Meelis läks suvekuuma eest pea kaheks kuuks Põhja-Jäämere äärde suvitama... Kotkakaamerate jälgijaile oli ilmselt kõige närvekõditavam kalakotkaste Oksana ja Pireti ning Madise seebiooperlik suhtedraama otse elust.

loe edasi

Nädal metsas - Kuidas lambaid hundi eest kaitsta?

Looduskalender — Sun, 08 Sep 2013 18:44:45 +0000

Ajakirja Loodusesõber põimukuu numbri lugu huntidest ja karjakasvatajatest sobitab vaherahu, kinnitades, et karja on võimalik kaitsta, kui huntide käitumist ja võimeid arvestada. Sellest räägib mees, kes hoiab oma lambaid keset soid ja metsi ja kelle aia taga võsavillemid luusimas käivad ühegi ute ligi saamata.

Lähemalt võib huviline vaadata ka õige hundiaia ehitamise õpetust ajakirja numbris, mis on müügil sügiskuu lõpuni.

Kirjutas Ulvar Käärt

Pildistas Mats Kangur

140 sentimeetrine aed peaks olema piisav, leiab Priit Tormis. Eredavärvilised lindid ,millele eeskuju andnud hundijahi lipuliin, aitavad samuti sutt eemal hoida

Huntide ja lambakasvatajate pingelised suhted on teada-tuntud. Viimastel aastatel on see muutunud teemaks, mis igal suvel ajalehtede uudiskülgi täidab. Ikka siis, kui karja kallal käinud hundid on kellelgi jälle südame täis ajanud.

Kannatajad on hundi peale kurjad. Mõned lambakasvatajad kuulutavad koguni vihaselt, et hundil ei peaks nende juures kohta olema. Ametlikku statistikat uurides võib lambakasvatajate hulgas lõkkele löönud hundivihast aru saada. Nimelt 2011. aastal ehk omamoodi rekordaastal, registreeris keskkonnaamet üle Eesti ühtekokku 1040 hundi murtud lammast, mullu tuli neid kokku 784.

Tegu on päris suurte numbritega, mis kätkevad endas arvestatavat majanduslikku kahju.

Kuid nende numbrite taha vaadates selgub, et sageli ollakse hundi peale asjata pahased, sest susi on käinud matti võtmas karjast, mille kaitsmiseks pole omanik korralikku aedikutki teinud.

On neid, kes ütlevad, et hundi eest polegi võimalik oma lambukesi kaitsta, olgu see aedik kui tahes korralik. Samas on ka selliseid lambakasvatajaid, kes on - nii uskumatu, kui see ka ei tundu - otse metsiku hundiparadiisi südames aastaid lambaid karjatanud, ilma et hallivatimehed oleksid ühtki utte

puutunud.

Lambad keset soid ja metsi

Et viimane väide ikka paika peab, seda kinnitab Läänemaal Ridala vallas põllumajandusega, sealhulgas lambakasvatusega tegelev Priit Tormis. Tormisel on õnnestunud oma peaga valmis ehitada lambaaed, mis on seni tema ligi 100 pealist põlist Kihnu maalamba tõugu lammaste karja suside eest edukalt kaitsnud.

„Mis sa sinna hunte toitma lähed,” viitab Tormis, mida teised arvasid, kui kuulsid, et tal on plaanis kodust ligi poolesaja kilomeetri kaugusel Noarootsi vallas soode ja metsade vahel lammastega üht poolloodusliku kooslusega ala hooldama hakata. „Mõni vaatas seepeale lihtsalt suurte silmadega otsa, julgemata midagi öelda.”

Kuid kõige kiuste õnnestus tal 2009. aastal taastamisele võetud üksildasele metsaheinamaale valmis meisterdada lambaaed, kust hunt pole senini ühtki lammast puutunud. Kuidas ta ometi sellise asjaga hakkama sai?

Ega midagi erilist või keerulist ta ei teinud. Ligi 1,4 meetri kõrgune aedik on tegelikult niisama lihtsa ehitusega, nagu paljud teisedki, kuid siiski on selle rajamisel järgitud mõnd nõksu, mille peale niisama ei oska tulla.

Eriline kaitse - keevisvõrk

Kuigi Tormis uuris aeda ehitama asudes ka spetsiaalseid juhendmaterjale, lähenes ta talupojamõistusele toetudes asjale siiski veidi teisiti. Võimaliku hundiohuga arvestades võttis ta sihiks ehitada mitte sellist aeda, millest lambad välja ei pääse, vaid ikka sellist, kuhu teised elukad sisse ei saa.

Nii näiteks ei ole aediku keevisvõrk kinnitatud mitte aiapostide sisemise, vaid välimise külje külge. Olgu märgitud, et keevisvõrgu eeliseks on see, et selle silma ei saa võimalik sissetungija suuremaks venitada.

Teise põhimõttelise asjana on aia võimalikult hundikindlaks muutmise nimel aia alla maapinnale tõmmatud poole meetri laiune võrguriba. Aediku keevisvõrk on selle külge kinnitatud nii, et 25 sentimeetri ulatuses jääb see sisse- ning samas ulatuses ka väljapoole. See nõks peaks välistama võimaluse, et keegi, kes üle aia hüpata ei jaksa, saab võrgu alt aedikusse pugeda. „Mõtlesin, et kui koer üritab alati niimoodi aeda pugeda, siis miks ei võiks hunt, kes on koerast ilmselt palju targem loom, sama teha,” selgitab Tormis, kuidas maapinnale sellise sissepugemiskindla nurga tekitamise peale tuli.

Muus osas on aga Tormise lambaaed justnagu aedikud ikka. Selle alumise osa moodustab meetrikõrgune keevisvõrk, mille külge on hundijahil kasutatavast lipuliinist malli võttes suside silme kõrgusele seotud ereoranžid lipukesed. Paksema lume puhuks, mille korral peaks hundi silmad kõrgemal olema, on lipukeste rida seotud ka võrgu ülemise osa külge.

Iga kolme meetri tagant maasse löödud aiapostide välisküljele kinnitatud keevisvõrgu ülemise serva peale on tõmmatud okastraat, mille kohale on ligi 15 sentimeetrise vahedega tõmmatud veel kaks okastraati. Nii tulebki aia kõrguseks kokku 1,3 kuni 1,4 meetrit ehk siis veidi enam kui keskkonnaamet lammaste kaitseks rajatava aediku kõrguseks praegu soovitab.

Iganädalane kontroll hoiab aeda

Kuid üks väga oluline asi, mida Tormis aia hundikindluse tagamisel jälgib, on selle korrasolek. „Vähemalt korra nädalas teen aiale tiiru peale, et kontrollida, kas sellele pole kuskil näiteks puu peale kukkunud või siis näiteks metssiga rapsimas käinud,” märgib Tormis.

Kümne hektari suuruse metsaheinamaa tarastamiseks tuli Tormisel ehitada ühtekokku kaks kilomeetrit aedikut. Mees tunnistab, et korraliku aediku ehitamine polnud sugugi odav lõbu: töötundide ja materjalide hindu kokku lüües kulus meetri peale keskmiselt ligi kolm eurot ehk siis kogu aia peale kokku pea 6000 eurot. Seejuures toetas keskkonnaamet aediku esimese kilomeetri ehitamist ligikaudu 1000 euroga. „See on kallis ning ainult lammastega tegeledes on võimatu aia raha tagasi teenida,” nendib Tormis, kes teenib lambakasvatuse kõrval leiba ka muude põllumajanduslike tegevustega.

Tormise ehitatud hundikindla aia puhul võiks ju küsida või mõelda, kas pole tema lambakari hundi käest pääsenud tänu sellele, et hallivatimehi hooldatava metsaheinamaa ümbruses polegi. Kuid nii see siiski pole. Hundi olemasolule sai Tormis oma silmaga kinnitust, kui mõned aastad tagasi talvel otse lambaaia lähedal lagendikku ületavat huntide jäljerida möödumas nägi. Samuti on üks võsavillem – ilmselt üks hundi ja koera ristsugutis – jäänud metsaheinamaale viiva tee äärde paigutatud rajakaamera pildile.

Priit Tormise lambaaediku läheduses rajakaamerasse jäänud hundi ja koera ristand. Üks loomadest, kes oma olemasoluga juba 2009.aastal ajakirjanduse veergudel kuulsust kogus

Skeptikud ei usu hundikindlat aeda

Ell Sellis, Eesti Lambakasvatajate Seltsist märgib lammastest ja hundikahjudest rääkima asudes esmalt, et olles hariduselt bioloog, tunneb ta meie mail inimese kõrval senini püsima jäänud hundi ees samasugust aukartust kui maavärinate, vulkaanipursete ja lumelaviinide ees. Tema on arvamusel, et kui hunt kuskil Eestis lambakarjast matti võtmas ei käi, siis neid lihtsalt pole seal.

„Kui küsida lambakasvatajate käest, milline aed kaitseb huntide eest, siis need, kes elavad huntidega ühes piirkonnas, ütlevad selle peale, et hundikindel aed on üksnes loomaaias,” ütleb Sellis. Sellega viitab ta tõsiasjale, et lambakasvatajate puhul on tavaline, et kui pole oma uttesid vaatamas käinud, siis painab neid ikka muremõte – kas hunt on käinud karjas või mitte. „Ma arvan, et Eestis ei ole sellist piirkonda, kus hunt ei võiks karja tulla,” nendib ta. „Piirkonnas, kus lambaid ei rünnata, hunti lihtsalt pole.”

Sellis toob välja, et lammaste võimalike kiskjate rünnakute eest kaitsmiseks loodusmaastikku korraliku aediku rajamine, milles pole hundile kohta, kust läbi pugeda, on väga keeruline ja ka kallis ettevõtmine. Seejuures pole lõppkokkuvõttes sugugi kindel, et aedik end ka õigustab. „Kui hunt ei saa aiast läbi pugeda, siis kaevab ta end selle alt läbi või hüppab hoopis üle,” jagab ta hundirünnetega piirkondade lambakasvatajate kogemust. „Hunt on ju väga õppimisvõimeline ja intelligentne loom.”

Keskkonnaameti soovitused

Hundi tekitatud kahjuga tegelev keskkonnaameti looduskaitsebioloog Tõnu Talvi sõnab, et kahjuks on meie lambakasvatajad ennetavaid meetmeid rakendanud seni suhteliselt tagasihoidlikult. Korralikke kiskjakahjusid ennetavaid karjaaedu on amet toetanud üksnes veidi enam, kui kolmekümnel juhul. „Nende kiskjate rünnet vähendavate aedade puhul on meile teada vaid kaks juhtu, kui hundid on siiski seal aias sees murdmas käinud,” osutab Talvi. Ühel juhul oli tegemist olnud liialt madala aiaga, teisel puhul pääsesid hundid lambaaeda läbi aiale langenud puudest tekkinud ava. Viimase juhtumi puhul oli karja omanik viga tunnistanud ning pärast aia parandamist pole võsavillemid seal enam lambaid kimbutamas käinud.

Keskkonnaamet soovitab nii meie asjatundjate kui ka naabermaade parima kogemuse järgi lammaste kaitseks vähemalt 5 traadilist ja vähemalt 4500 voldise pingega elektrikarjust. Selle alumine traat peaks olema maapinnast kuni 20 sentimeetri kõrgusel ning ülemine elektritraat või -lint maapinnast vähemalt 1,2 m kõrgusel.

Samuti loeb amet kiskjatõrjeaiaks eraldiasetseva ülemise elektritraadi või -lindiga võrkaeda, mille võrgu alumine serv toetub täies ulatuses maapinnale. Võrgu kõrgus peaks sel aedikul olema vähemalt üks meeter. Võrgust väljaspool peaks maapinnast 20 sentimeetri kõrgusel asetsema elektrikarjuse traat. Samuti peaks elektritraat olema tõmmatud maapinnast 1,2 meetri kõrgusele võrgu kohale.

Kui need soovitatud aiad korralikult valmis meisterdada, peaks need ameti hinnangul kiskjakahjude tekkimise võimalust oluliselt vähendama. Iseenesest võiks ju vaielda, kas 1,2 meetri kõrgune aed ikka aitab hundi vastu. Kuid Talvi märgib, et tulemuse määrab ikka nõrgim lüli ehk siis aia rakendamise ja hooldamise korrektsus. „Kui hundil on valida, kas minna saagijahile korraliku elektritaraga ümbritsetud või kahe oksatraadi või elektrikarjuse traadiga ümbritsetud karjamaale, siis reeglina valib ta kergema lahenduse,” tähendab ta.

Esimene viga – korratu aed

Kõige sagedamini eksivadki lambakasvatajad aedikuid ehitades sellega, et ei ehita neid korralikult kogu ringpiirides valmis. „Kiskjate eemalehoidmisel ei ole abi aiast, mis talu pool, sissesõidutee lähedal on väga korralik, samas kui paarisaja meetri kaugusel kopli vastasküljes on tegemist jätkuvalt üksnes lammaste seeshoidmiseks mõeldud kahetraadilise, maapinnast liiga kõrgel 30–40 sentimeetri kõrgusel oleva elektritaraga,” viitab Talvi. „Meil on mitmeid kogemusi, kus väga korralikult rajatud 1,3 meetri kõrgune ja 7traadiline elektrikarjusest koosnev karjaaed vaheldub sama karjamaa piires kahetraadilise elektrikarjusega või puudub aed kohati hoopis - kontrollide ja ametnike tarbeks pole mõtet mingit näidisaialõiku rajada.”

Kuna hunt liigub ööpäevas kümneid kilomeetreid, pole talle mingi vaev mõnekilomeetrise aiaga lambakoplile ring peale teha ja sealt nõrk koht leida. Hundid ja ka karud üritavad seejuures sageli just maapinna ja madalama traadi vahelt läbi pugeda.

Teine viga – esimene rünnak jääb tähelepanuta

Teine suur viga, mida lambakasvatajad sageli teevad, on esimesele ründele reageerimata jätmine. „Kui karjamaal on toimunud murdmine, tuleb kiskja suure tõenäosusega samasse kohta järgmisel ööl oma söömist jätkama, saaki ära lohistama või uut saaki murdma. Kui olukord on endine ja seda meie kogemuste järgi mõnikord isegi nädalate ja kuude kaupa, siis ei ole midagi imestada, kui hundid õpivad turvaliselt ja kergelt saadava saagi – püsivast inimasustusest eemal ja nõrgalt turvatud karjamaal olevad lambad – asukoha selgeks ning käivad seal ise söömas, poegadele toitu hankimas ning sügisel ka kutsikaid õpetamas,” räägib Talvi.

Murtud loomadega kimpus

Ell Sellis märgib, et lambakasvatajate hulgas on hulgaliselt nii mõistvaid kuid samas ka selliseid inimesi, kes on hundi peale väga kurjad. „Kui hunt karjas käib, on see karjakasvatajale väga suur stressiallikas. Esmalt on vaatepilt kole, aga vaatamata sellele peab kohe tegelema hakkama väga paljude asjadega korraga – haavatud tuleb hädatappa, tuleb suhelda nii keskkonnaameti kui ka veterinaar- ja toiduameti inimestega, hüljatud tallede eest tuleb hakata hoolitsema, kõik surnud loomad tuleb üles otsida ja tellida nende äravedu Väike-Maarja loomsete jäätmete käitlemise tehasesse. Ühtlasi peab arvestama veel ka võimalusega, et hunt või karu tuleb tagasi,” kirjeldab Sellis, mille kõigega tuleb tihti veel šokiseisundis tegeleda. Kõik see toidabki hundi vastu suunatud kurjust.

Omamoodi hundiviha leevendamismeetmena pakub riik murtud loomade eest kompensatsiooni. Keskkonnaministri kinnitatud vastava loomakahjude määruse kohaselt hüvitatakse suurkiskja, sh hundi tekitatud kahju kuni saja protsendi ulatuses. Selle seaduse järgi liidetakse ühele kahjukannatajale kalendriaasta jooksul tekitatud kahjud kokku ja vastavast summast lahutatakse maha omaniku omavastutuse osa vahemikus 64–128 eurot.

Omavastutuse nõuded suurenevad

Põhimõtteliselt peaks omavastutuse osa määramisel arvestatama loomade ehk siis vara kaitseks kasutatud kahjustuse vältimise abinõude efektiivsust. Samas arvestab keskkonnaamet sõltumata kahju suurusest ja ennetusmeetmete rakendamisest maha üksnes minimaalse omavastutuse määra ehk 64 eurot.

Nüüd ongi käsile võetud loomakahjude määruse põhjalik muutmine ja kavas on nii omavastutuse osakaalu kui selle seost rakendatud ennetusmeetmetega senisest oluliselt tõhusamaks muuta. „Üldine suund on ennetusmeetmete tõhustamisel ja ennetustööde hüvitamisel,” kinnitab Talvi.

Kiskjakahjude hüvitamise kõrval on lambakasvatajatel aedikute kui kahjusid ennetava meetme rakendamiseks võimalik keskkonnaametist toetust küsida. Kolme aasta peale on võimalik aediku ehitamiseks ametilt omaosaluse kõrvale tuge saada kuni 7500 eurot. Kuid selle toetuse juures on lambakasvatajatele pinnuks silmas üks konks. Nimelt, olles kolme aasta jooksul aedikute ehitamiseks kogu toetusraha ära kulutanud ja kiskja hoolimata ennetusmeetmete rakendamisele siiski kahju tekitab, siis seda enam ei kompenseerita.

Samuti tuleb arvestada ka sellega, et nn aiatoetuse saamiseks peab paik, kuhu aedikut ehitama hakatakse, olema tunnistatud kiskjaohtlikuks piirkonnaks.

Ell Sellis toob välja, et kiskjakahjude hüvitamine ja ka aiatoetuse saamise reeglistiku muutmine aitaksid hundiviha senisest paremini leevendada.

„Kiskjakahjude kompenseerimine peaks olema kiirem, sest see võimaldaks karja rutem taastada. Kompensatsiooniraha jõuab kannatajani alles järgneva aasta märtsis. Kui sul pole raha uute loomade ostmiseks, on see selgelt hilja asenduskarja või -jäära ostmiseks,” osutab Sellis. „Oleme omalt poolt välja pakkunud, et iga kahjujuhtumi ülevaatamine toimuks siiski suhteliselt kiiresti ja kuu aja jooksul pärast kahjujuhtumi sulgemist võiks kahju kannataja hüvitise kätte saada.”

Sellis lisab veel, et lambakasvatajate meelest peaksid kiskjakahjude kompenseerimine ja ennetavate meetmete rahastamine olema kaks iseasja. See võtaks ära võimaluse, et kui keskkonnaameti aiatoetus on täies ulatuses ära kasutatud ja susi on sellele vaatamata karjaaiast matti võtmas käinud, ei jääks lambakasvataja kiskjakahjude kompensatsioonirahast ilma.

loe edasi

Märtsi keskpaik: kevadeootus

Looduskalender — Mon, 18 Mar 2013 20:47:06 +0000

Kirjutas Kristel Vilbaste, loodusenaine@hot.ee

Pildistas Arne Ader

Põldlõoke lumel

Nädala neli ilmamärki:

hiireviud sinitaevas,

hülgepojad jääl,

punavad kaasikud

ja pakaselised ööd.

Kevad tuleb

Kevad ei ole enam mägede taga. Igal hommikul piilub ta päikesekiirena meie silmadesse ja tõesti, isegi kalendritargad lubavad tal sel nädalal alata. Kevad algab kolmapäeval, 20. märtsil kell 13.01. Pakasekraade on öös veel kohati kakskümmend, aga hommikul hakkab mu akna taga rõkkama linnulaul – tihased, varblased ja rohevindid rõkkavad täiel kõril. Mõnikord tundub, et ühel või teisel sirtsul on külmaga kurk haige, nokast kostab vaid hale piuks, aga see on kindlasti juba kevadpiuks. Mu akna taga lahkuvad varblased kohe päikesetõusul pesakastist ja tunni pärast vallutavad selle rasvatihased. Emane poeb pesakasti ja teeb korda selle, mille varblased segi ajanud, isane uudistab pesakastiaugust toimuvat. Veel ei tea varblased ja tihased vist üksteisest. Ja segadus on ka harakapesaga, kuigi harakaemand kohendab nüüd oksakesi siia ja sinna – oksakubu katus on tihe ja vihmapidav, põhigi hästi kandev, keskosa oksad ongi probleemiks, need on parasjagu nii tihedalt, et varjavad tuule ja vaenlase eest, aga vaateavasid on piisavalt. Aga veel unustavad harakad valvetöö ja üks varesepaar käib siin asja uurimas, et kas harakakubu otsa saaks oma pesa ehitada. Murtakse nokaga segavaid oksi ja kutsutakse koogates kaaslasi vaatama.

Laululuik kõnnib õhkõrnal jääl. Jäneda

Kotkal kaks muna

Aga linnukevad on tõesti käes. Kui siin Tartus peame piirduma talvitajate siristamise ja kajakate lennuga, siis Edela - Eesti metsade kohal tiirutavad hõigates hiireviud. Juba võib metsade vahel näha ka hall- ja musträstaid, küllap on need veidi lõuna poolsemad talvitujad. Ja kuigi ka Martti Martinson Sõrve Ilmajaamast kirjutab, et õues on täistalv, on seal ikkagi näha juba lõokesi, künnivareseid, kaelus- ja õõnetuvisid. Aga kaamerakotkas Linda on maha saanud juba kahe munaga. Teine muna ilmus pessa laupäeva pärastlõunal.

Jänesed õunapuus

Ühel hommikul, kui looduskalendri jaoks käisin õues harakapesa pildistamas, märkasin heki all jänesepabulaid. Kurjakuulutavaid! Rahumeeli olin jätnud oma noored õunapuud sügisel kinni katmata, sest rebane on siin aedlinnas jäneste tegutsemist seni ohjanud. Kuid õunapuude juures vandusin tulist kurja – just nüüd, kui mahlad noorte puude koores liikuma hakkasid ja pungad pehmelt karvaseks olid muutunud, oli jänese terav hammas võrseladvad maha lõiganud. Siiski, suuremat kahju ei olnud veel sündinud ja tüvi oli näritud vaid sellel puul, mille juba sügisel välja prakeerisin. Aga kindlasti soovitan kõigil oma puusõbrakesed üle vaadata.

Jääpurikad Jägala joal

Hülgepojad

Muidugi pani sel nädalal loodusinimeste südamed valutama juhtum Ruhnust, kus lastega jääle ekskursioonile läinud leidsid äsjasündinud hülgepojad. Üks neist tõsteti pildistamiseks koguni rinnale. Jääolud on sel talvel viletsad, seetõttu võib hülgepoegi siin ja seal randa tulla. Hülgeuurija Mart Jüssi paneb inimestele südamele mitte hülgeid puutuda ega häirida. Teravate hammastega hülgepoegki võib teil näpu otsast ampsata!

Vasikas võitis ilvese

Uskumatu loo rääkis mulle oma koduümbruse loomadest sel nädalal vend Enn Vilbaste. Ühel hommikul, kui ta karjaaiast läks kärntõbise kähriku laipa ära tooma, märkas ta heinapalli ja puu vahel suurt vereloiku. Üks äsjasündinud vasikas oli kadunud. Räätsad alla ja otsima! Minna tuli pikalt, üle raba, ilvesekutsikate ja vasika jälgede järgi. Rajal oli näha, et mitmel korral olid ilvesed vasikat rünnanud. Aga lõpuks ta seal raba teises servas vaprakene oligi. Põlvepikkune kahepäevane vasikas, tõrjunud edukalt kiskjate rünnakut. Täiesti terve, ilma ühegi haavata! Nii nad siis koos vennaga tagasi koju jalutasid, päris mitu tundi. Arvatavasti oli vereloik emailvesest, keda mägiveise terav sarv haavanud oli. Jahti jäid jätkama mullusuvised ilvesepojad.

Kitsekari naudib inimese tuge - talve lõpp on metskitsede jaoks raske aeg

Maarjapäeval, 25. märtsil seoti kolm Maarjat või Mari kinni, siis on hea kevade. Karula.

Põneva õpetuse silmaallikatel toimimiseks kuulsin ajakirjanikult Liisi Seililt:

Valgamaal Nuudalättel oli ta naistelt kuulnud, et nägu tuleb panna täiesti allikavette ja siis vees silmi paar korda pilgutada. Proovige, kas aitab!

Ja ärge unustage allikale hõbedast münti andmast.

Maatohter: Vihaleht paise raviks

Vanu vihtu ei toodud saunast välja. Sauna ahju pandi küll. Mõnikord oli lava alune vanu vihtu täis. Kui oli kuskil haav või vistrik või paise, siis pandi viha leht sinna peale, et sauna viha sisse ei läheks, siis läheb mädanema. Haigeid konte määriti tärgändeliga ja kirasseriga või puskariga ja siis hõõruti ja triigiti ja muditi. Kondihaigusega mindi ikka lavale

loe edasi

Märtsi algus: padaoruilm

Looduskalender — Mon, 04 Mar 2013 18:31:30 +0000

Kirjutas Kristel Vilbaste, loodusenaine@hot.ee

Pildistas Arne Ader

On pimestavvalge lume aeg

Nädala neli ilmamärki:

kollased sarapuu-urvad,

mägrapoiste päevitamine,

päikesesoe jääpurikas

ja tuisk.

Tuisupöörised ja lumetants tõid mu linnusöögimajja hordide viisi rohevinte. Nälg on linnukesed vihaseks ajanud, ühe sihvka pärast käib äge trügimine ja üksteise hirmutamine. Aga isegi varem rahumeelsed pisikesed punase baretiga hallivammusemehed – urvalinnud näitavad üksteisele „kurja nokka“. Tubli annus on siin kindlasti verre valgunud kevadisel mehelikkusel. Vabariigi aastapäevaks lindudele kingitud vastlakuklist on järgi vaid saiakooruk ja pohlamoosinutsak keset saiakest. Tundub, et eriti söödavaks linnud neid inimeste pidusööke ei pea. Harakas istub pesas ja käib aegajalt seda papagoilärmi tegevat seltskonda vihase kädinaga peletamas. Kevad murrab kinnisvaravaidlustena ägedalt sisse nii linnu kui loomariigis. Minu toidulaual käivad nüüd ka leevikesed. Tõenäoliselt on alanud nii leevikeste kui ka hangelindude tagasiränne põhja poole, siidisabasid pole aga lõuna poolt veel saabunud.

Vesipapid rändavad. Jõgede ääres on nüüd kuulda ka vesipapilaulu

Põlvini lumi

Käisin sel nädalal Valgamaa allikatel ja suur oli mu üllatus, kui sattusime ülepõlvelumega muinasjutumetsa. Tõesti, Urvaste metsade vahel on lund nii palju, et sealt suudab läbi minna vaid pikkade koibadega isapõder. Tema teeneid me Põrgulätet otsides Taivo Niitvägi soovitusel lahkesti kasutasime ja meie metsade kuningas oligi käinud allikalt allikale, ampsanud ühe suutäie koort puutüvelt, joonud sulisevast allikast sõõmu sooja vett. Ka mägrapere oli käinud urusuudmetel päikest võtmas, liivaseid jälgi oli lumi tihedalt täis. Ja üllatav oli kogeda, et allikate ümbrus on üsna kevadine, voolavad veed on pannud liikuma sarapuude mahlad ja kevadised urvad on juba üsna pehmed ja kollased. Sama on leppadega. Lumi on tihedalt täis kuuseokkaid, nii et kevadsuladel on luba tulla. Soomaalt tuli Aivar Ruukelilt teade, et vahtramahl on tilkuma hakanud. Vahtramahlajooksu suudab tabada ainult sügavalt loodusega sinasõber olev inimene, sest enamasti ei viita miski vahtrakevadele. See on tunne.

Kevadtalve hommikuid ilmestab rähnide toksimine ja trummeldamine. Pildil on punase kiiru ja roosa sabaalusega tamme-kirjurähn

Kakukesed kaamerasse

Kuigi tuisk püüab meid hirmutada, et „kevad ei tule kunagi“, on tõsine linnukevad alanud. Mati Martinson kirjutab Sõrve linnujaama päevaraamatus, et enne tuisku tulid põldlõoke, künnivares ja õõnetuvi. Ja et luiged on tõsises äramineku ärevuses, sõtkad proovivad aina põhja poolsetele avaveelaikudele trügida. Metsas on aga kuulda ägedat rähnitrummi, mis vaid tuisulaulu ajal vaikis. Kodukakud passivad pesapaiku ja Matsalus sätiti kakukaamerat. Taas on alanud ka koolilaste loodusvaatlused „Tere, kevad!“. Ja juba on kirjas ka Mäetaguse kooli laste nähtud kuldnokk ja esimesed pajutibud.

Maale tagasi!

Aga ka kurba sai kogeda sel nädalal Nuudalättele sattunud inimene, neid käijaid oli päris palju. Seal Puka lähedal, Tartu - Valga maantee ääres, on ainulaadne, väga puhta veega püha allikas. Ometi oli ühel ametnikuhingel tulnud mõte anda luba muinsuskaitsealuse allika ja pühapaiga kõrval, otse allikaojal teha sanitaarraie mitme hektari suurusel alal, ka kaldakaitseseadust eirates. Tänapäevaselt sanitaarne on muidugi lageraie. Nii nad seal nüüd lebavad, allikale metsalaule laulnud kuused – külg külje kõrval justkui vennashauas. Ja taas pidin tunnistama, et loodust kaitsma seatud püsivalt arvuti taha istutatud inimesed ei teagi enam, kus olulised paigad asuvad. Nad nõuavad küll raiest teatajalt pahaselt katastriüksust ja maaomaniku telefoninumbrit, aga suureks aetud piirkondade keskkonnainspektor jõuab sellistesse paikadesse esimest korda elus. Me ei vaja ühend - ametkondi, vaid inimesi tagasi maale.

Kevadekuulutaja katuseräästas - jääpurikas

Tsirgupäeval, 9. märtsil pööravad 40 rändlindu nokad kodumaa poole.

Tsirgupäev ehk setodel sorokasveet on maagiline kevade alguse püha. Kevad tuleb linnutiivul ja just seda päeva loeti kevade alguspunktiks. Lindude ja päikese meelitamiseks küpsetati sel päeval lindudele kakukesi ja viidi õue aiateiba otsa lindudele. Selleks, et linnud meile ikka tagasi tuleks. Kotkaema peaks sel päeval pessa esimese muna poetama. Kanasid aga loodeti talve järel munele hakkavat. Munarohkuse tagamiseks lasti kanal läbi püksisääre pugeda ja nüpeldati teda ahjuluuakesega. Linnainimene võiks sel päeval lindudele päevalilleseemnetest ja rasvast linnukujulise pätsikese vormida, küllap kingib musträstas teile selle eest esimese kevadtrilleri.

Päike tõuseb esmaspäeva hommikul kell 7.09 ja läheb looja 17.57.

Maatohter: Kuldsõrmus odraivale

Nohuse ninaga silmahõõruja võib ühel hetkel hakata tundma kihelust silmas, silm hakkab ka kergelt punetama. Vanasti teadis iga maalaps, et see on märgiks, et tulemas on odraiva ja tuleb kiiresti emalt kuldsõrmust küsima minna. Sõrmusega odraiva algfaasis silma hõõrudes paranes see iseenesest ja ei olnud vaja silmaarsti otsima minna. Odraiva on silmalau rasunäärme põletik ja kergelt masseerides ei saa mäda kogunema hakata. Kuldsõrmus on selleks tööks piisavalt puhas ja sile, kuid otsekui maagilise esemena lisab usku paranemisse. Mädasema silma puhul tasub muidugi arsti juurde sõita.

loe edasi

Veebruari kolmas nädal: moodsa aja ilvesed

Looduskalender — Mon, 25 Feb 2013 20:09:40 +0000

Kirjutas Kristel Vilbaste, loodusenaine@hot.ee

Pildistas Arne Ader

Varangu allikad - Preedi jõe algus

Looduspiltnikud on meie riigi lipuvärvidele andnud uue tähenduse. Kui seni teadsime sinist taevavärvina, musta mullapinnana, valget lootusena ilusamale tulevikule, siis nüüd levib internetis pilt, millel sinitaeva all silmapiiril must metsamüür ja esiplaanil valge lumepind.

Nädala neli ilmamärki:

kuldnokad toidulaual,

kaamerakotkaste kallistus,

paplipungade paisumine

ja krõbekülm.

Vana talv tuli hetkeks meile veel külla ja puistas kamalaga külmakraade. Kohe nii krõbedalt, et Setomaal kraadiklaasi elavhõbedasammas alla kahekümne külmakraadi vajus. Tõsi, mererannal jätkub veel sügisesoojust, seda päikest, mis eelmisel aastal merre talletatud sai. Sest Läänemeri on ikka veel lahti ja sünnitab pilvekribalaid meie sinitaevasse. Mandri kohal liituvad need hõredad pilvekesed nii tihedaks pilvevaibaks, millest päikesekiir enam läbi ei saa. Ja ei saanud terve veebruarikuu, ilmajaama teatel oli meil küünlakuul päikesepaistet vaid 36 tundi. Nii ei ole me saanud korralikult jälgida looduskalender.ee hülgekaamerat, sest selle pilt jõuab meieni päikesepatareide toel. Siiski see pisuke energia, mis pildiühenduse käivitab, on meile kinkinud igahommikuse hülgeema ja hülgepoja jalutuskäigu jääserval. Loodame, et täiskuu järel päikest ja soojust enam tuleb ja näeme ka teiste hülgepoegade elu. Kotkapesa kaamera on pakkunud aga hoopis üllatavat pilti, kui veidi aega tagasi jõudsime imestada, et kotkapere oma pesa kohendas, siis sel nädalal pandi ka uuele pesakonnale alus ja ilmamees Gennadi Skromnov annab lootust, et naistepäeva paiku ilmub kotkapessa esimene muna. Veidi vara tundub see külmkrõpsilma vaadates, aga on ennegi olnud aastaid, mil kotkaema on pesal haudunud, lumekuhil kukil.

Läbi Eestimaa liiguvad esimesed hangelindude salgad

Kuldnoka säbruline selg

Kevadet on aimata ka teistest lindudest. Talvitunud musträstas laseb esimesi laulutrillereid, Pärnu toidulaudadele on äkki ilmunud ka esimesed kuldnokad. Linnumehed raporteerivad ka esimeste hanede tulekust, tagasi on nihkuma hakanud ka hiireviud. Ja rähnitrumm ei vaiki enam, rasvatihased laulavad täiest rinnast, sinitihane laseb oma hernevilet. Tartusse on kusagilt saabunud ka talvituvad hallrästad, üksipulgi kammivad nad läbi pooppuid, aga need on juba marjatud, mis marjatud. Künnivaresed on kahekaupa pesade juures, ilmselt on need siiski talvitunud linnud ja hakkidelgi on esimene pesaoksakene nokas. Harakapere istub kogu aeg pesa juures või sees. Ja hirmus sõda läheb lahti, kui sinna saabub kolmas harakas.

Kanapidamine

Harakatele tuli sel aastal aga täieliku üllatusena nurmkanade õuele ilmumine. Ikka ja jälle vudivad nad üle lumehangedes murupinna ja kui kamp otsustab harakapesa alla lumele end pundis päikesesooja lõunauinakule sättida, siis on pahandus majas. Vihaselt kädistavad harakad madalatel okstel, üritades sulgi turri ajades end nurmkanadest suuremaks teha. Nurmkanad on aga nüüd siinse kandi tõsiselt omaks võtnud ja kui hommikul rõdul kaerahelbehunnikut ei ole, siis tulevad pahaselt köögiuksele koputama. Õnneks avastasid kanad mingil ajal naabrite rõdult teiste lindude poolt ärapõlatud saksa põõsalindude toidusegu kotikese ja nii teevad nurmkanad nüüd galerist Tiia Karelsoni sõnul ka igahommikuse toiduretke nende rõdule. Loodame, et vallarahvas meid veel kanapidamise - eeskirjade rikkumises süüdistame ei hakka.

Tänavune talv on käbirikas. Orav

Kevad puhkeb pungades

Kõrred on tõsiselt lund vihkama hakanud, ka puudel on lõunapool küljes lumes sügavad päikeselohud. Kevad ei ole enam mägede taga, varakevade räästast tilkuv päevasoe ja öine õudkülm on selged kevade märgid ja küllap toob esmaspäevane täiskuu meile korraliku ilmamuutuse, lubab ju ilmajaamgi tublisid plusskraade ja lumesula. Igatahes paisuvad haavapungad ja lepaurvad venivad öistest külmadest hoolimata aina pikemaks. Just niisamuti kui keldripõhjas kartuliidud ja sibulavõrgus rohelised sibulajuuksed. Kevad, mis muud!

Kilest ilveselavatsid

Hundid traavivad juba paaris, nõndasama rebased. Ilvestel on aga hoopis uued kombed, kui vanasti venitati end peale õnnestunud kitsejahti kuhugile puude oksaharusse, siis nüüd on tehismaterjalid ka nende elus oma rolli saanud. Looduskaitsja Enn Vilbaste avastas vabariigi aastapäeva eel ilvesejäljed valgete kiletatud heinapallide ümbert ja suur oli tema üllatus, kui nägi, kuidas neli palli olid pealt lumetuks nühitud, ilvesed olid seal pikka aega mõnusalt päikese käe lesinud.

Konnarohi

Kui märtsikuul räästa all pikad jääpurikad ripuvad, kasvavad pikad kanepid. Tartu-Maarja

Soovitus:

Pühalepa kiriku juures kasvanud püha lepp, mille all ohverdajad neljapäeva õhtul muistsete jumalate auks täkkimisi korraldanud. Vereleppe tegijad võtnud noad kätte ja katsunud kahevõitlusel teist haavata, aga mitte raskelt, vaid ainult selle võrra täkkida, et verd ilmunud. Seepeale olnud nende kohus jumala vastu täidetud ja nad võinud rahulikult koju minna, kindlas lootuses, et jumalus neile armuline. Samasugune täkkimine on teada Kärla ligidalt, kus täkkimise ajal puhuti kangesti torupilli.

Maatohter: Kadakasuits

Nüüd on gripp või sellelaadne haigus ka Tallinnasse möllama pääsenud. See kaks - kolm nädalat kulgev ja tervet peret haigevoodisse saatev haigus on hirmus nakkav. Et neid levivaid viiruseid natukegi ohjeldada, võiks tuua tuppa kadakaoksi ja neid aegajalt tuhatoosi kohal kõrvetada. Kadakasuits on vanast ajast teada-tuntud nakkuste lämmataja nii Eestis kui ka terves Euroopas. Siiani pole selle ravitoimele küll teaduslikku põhjendust leitud, aga üha enam tehakse uurimusi. Selgeks on tehtud, et kadakasuitsus on 10 000 mõjurit, mitte üks - kaks nagu tablettidel.

loe edasi

Veebruari teine nädal: mu isamaa armas

Looduskalender — Mon, 18 Feb 2013 08:22:24 +0000

Kirjutas Kristel Vilbaste, loodusenaine@hot.ee

Pildistas Arne Ader

Lumine maastik hiirega

Härmahommik. Varblased keksivad lume sees, nüüd kõlbavad isegi kaerahelbed, mis enne ära põlati. Kõige usinam nokitseja on punase pea ja rinnaesisega isane urvalind. Masinlikult korjab ta toidulaualt iga viimasegi kui tera.

Nädala neli ilmamärki:

hallhülgepojad rannal,

kotkaste pesakülastused,

rähnitrumm

ja ikka sula.

„Nii tore, et ma Eestis elan,“ ütleb mu 8-aastane tütretirts Aotäht hommikulauas Prillitoosi saadet vaadates, kus lauldakse loodusest ja isamaa armastusest. „Ei seedrid, ei palmid ei kasva me maal“ kõlab telerist. Kuid meil on jää ja lumi! Just sealt jääriigist me laupäeva õhtul tulime. Leigo Jäämuusikalt, kus oli võlumaailmaks laotud sajad jääkuubikud, igaühest vastu peegeldamas küünlahelk või värvivalgus. Imeline, mida pakane võib valmis voolida ja mustriteks kujundada! Terve jääskulptuuride näitus Leigo jäämeistrite käe alt, Tõnu Tamm andmas jääkujunditele viimast lihvi oma sooja peopesaga. Vaevalt, et ükski eestlane oleks valmis vahetama jääd ja lund palmide vastu. Sedasama ütleb 23-aastane, 10 aastat jäämeistri ametit pidanud Kaspar, kui küsin, et kas tal pole olnud tahtmist välismaale tulusamale tööle minna. „Ei!“ vastab ta kindlalt. Nädalajagu õues jääkujusid voolinud kunstnikuharidusega poiss põleb ärevusest järgmisel päeval oma esimest Tartu maratoni sõitma minna. Ja sellest ärevusest saab aru iga eestimaalane. Pole vist peret, keda see pisik poleks puudutanud. Just see suusatamine läbi talve võluilma seob meid ühte. See on asi, mis väljamaalasele võib kummaline tunduda, kuid mis on mõistetav igale põlvepikkusele poisile ja tüdrukutirtsule. See on asi, miks jäädakse Eestisse.

Pehmed talveilmad on toonud lumele hulganisti mutukaid. Hiidämblik

Udulooris maa

Maratonieelne Eestimaa oli tõesti kaunis, eriti laupäevane päev, mis lasi sinitaevast päikesel särada ja mis õhtu eel hakkas härmahabet puudele punuma. Ja see võrratu vaatepilt, kuidas pimeduses valged udulinikud üle küngaste kihutasid! Kuidas lumi külmapügalate tõustes aina säravamalt helkima hakkas, kuidas lumme „kriuks“ sisse tuli. Päev läbi olid rasvatihased oma kevadlaulu vihtunud, õhtu eel nende nokad vakatasid. Võimalik, et nokad olid punnis täis päevalilleseemneterasid, selleks, et külmaööle julgelt vastu minna. Nurmkanakesedki, kes nädalajagu lidussulgedega ringi jooksnud, on nüüd taas puhevil ja paksud.

Kaklussport puudel

Aga kevadet oli terve nädalatäis. Pidevalt oli näha tihaste „kukepoksi“, ootamatult sõjakaks on muutunud kogu linnusöögimaja kamp. Harakas istub kõrgel puuladvas ja jälgib hoolikalt oma pesapundart. Rähnid põristavad hoogsalt kevadist rähnitrummi. Rohevindidki ei ole enam vakka, vaid võtavad aegajalt kevadlaulukatkeid üles. Ja Eestimaa lumi ei ole enam sugugi elutu, aegajalt eksib kõndima mõni unine siil või konnapoiss, ämblik või sääsehakatis.

Soolikarohi

Veed on lahti

Veed on lahti suurtes jõgedes ja igas väiksemas metsaojas, jääle minek vooluveekogudel ei ole enam eriti arukas tegu. Ja kuigi Sõrve sääre otsas on lumekaardi järgi lund vaid paras kirme, siis Võrumaal on kohati lumikatte paksuseks 57 cm! Merejää on tänavu kesine, looduskalender.ee Saaremaa hülgekaamerast saab näha veel lainetavat tumesinist vett. Aga ka seda, kuidas emahüljes oma poega imetab. Kõigest kolm nädalat kestab nende kooselu, siis läheb hülgemamma uuele elule alust panema. Hülgepojal piisab imetamisaegsest rasvavarust järgnevaks kuuks - pooleteiseks, siis tuleb juba ise kalu püüdma hakata.

Allikate hiiehoidjad

Põnevad olid minu jaoks ka eelmise nädala allikalkäigud Tartu lähistele. Põrguvalulättele, Paelättele ja Silmalättele. Sain teada, et paas võib tähendada ka punapaasi ehk punast liivakivi. Ja seda, kui kuldselt võib pulbitseda tumepunases ojasängis püha allikas, allikas, milles kividest Vanataadi sügavad silmad. Põnev oli ka kogeda seda, kui hästi on hoidnud eraomanikud oma maal paiknevaid allikaid. Kuidas taluperenaine Heli Jazõkova ja teatrijuht Toomas Peterson tulevad teekäijale meeleldi oma maal paiknevat allikat näitama ja lugu rääkima. Ja tõesti, olen kogenud, et riik on halb peremees. Kord kui raha on üleliia, siis rajab laudteid ja sildistab, kui kokkuhoiurežiim, siis see kõik laguneb ja kõduneb. Aga eramaa „hiiehoidja“ hoitud hiis ja allikad, oma ainult õigeveidi korrastamisega, on just see, mida näha ihkame.

Hiireviu: talvituja, kelle arvukus küünib Eestimaa talves kuni 3000 isendini

Kasta vihta, püha läte. Lätte vesi, sala mesi. Võtku viha viheltettust. Kurjad sõnad, kade keeled. Keela, vihta, neela, vihta, varja vaese orja pihta!Põrmandale pääle, pääle! Kurjus, talla puude alla! Teise viha äravõtmise sõnad, 1854

Soovitus: Lokulaud valmistatakse kuuse-, männi- või vahralauast. Sobivamad laua mõõdud on 27x123x2 cm. Lööginuiad tehakse aga kõvast puust tammest, saarest. Mida kõvem on nuia materjal seda heledama kõlaga on loku heli.

Maatohter: Pipraviin

Praegu möllav viirus ei taha alluda kuidagi ei ussi- ega püssirohule, valged pulbrid ei saa sellest võitu. Läheb kaks nädalat, enne kui keha ise võitleb ära oma võitlemised. Kuid täiskasvanute jaoks on üks imerohi, kuidas kiiresti jalule saada. Vanarahvas kasutas kõhutõvede ja piinava köha korral sellist ravimit: pane pisikesse viinapitsi poole jagu peent musta pipart (umbes kuhjaga teelusikatäis) ja siis samapalju peale 40 kraadist viina. Segu segada ja ühe hooga alla neelata. Võtab vee silmist ja suust, kuid toob vere võitlema.

loe edasi

Jaanuari neljas nädal: kevadesosin

Looduskalender — Mon, 28 Jan 2013 20:33:07 +0000

Kirjutas Kristel Vilbaste, loodusenaine.ee

Pildistas Arne Ader

24. jaanuari hommikul oli Vahe-Eestis lumeväljade kohal udu

Idakaar lööb õhetama, päike pistab oma nina lumeteki alt välja. Tõuseb, ringutab ja hingab maale sooja hinguse – hingeudu jookseb üle väljade ja kastab kõrred otsekui suhkrusse.

Nädala neli ilmamärki:

tihaselaul,

sarvemüksudega sokud,

hangelinnud väljadel

ja päikesest tilkuv räästas.

Veel tunnike hiljem on kollane päikeseketas tõusnud õige veidi kõrgemale, enam kõrgemale ta praegu ei tõusegi. Just nii kõrgele, et paistab otse silma sisse hommikusele kõmpijale, poeb sisse maja aknast, äratab gripiviiruse käes vaevlevad lapsed ja kõneleb: „Pidage vastu, vastlapäevast lihavõteteni on vaid nelikümmend päeva – hiljemalt märtsi lõpuks toon teile lõolaulu ja sinilillesilmad. Kevad ei ole mägede taga. On peagi sulavate hangede taga. Veel üks veebruarikuine krõpskülm ja ongi kõik!“ Sellel päikesekullasse uppuval lumel on jälgi. Põnevaid jälgi. Täna öösel on meie maja ees oma lumepesades maganud 13 nurmkana sulepallikest, tihedalt ümber meie põlvepikkuse Laulutamme, mille ühes sõpradega poolteist aastat tagasi istutasime. Hommikul on üks kanadest lahti siblinud paksu hange maetud lavendli ja küllap on tema aevastus äratanud ülejäänud kanakarja, üheskoos on nad läinud nagu roomiktraktori lint üle lumevälja, 13 sirget peaaegu kõrvuti asetsevat jäljerida, iga jäljelint täis tipitud kaitseruun algiz - märke. Linnud on vudinud kiiremini, aina kiiremini ja äkki keset kõnnumaad on nad lendu tõusnud. Rebane? Siiski, tema jälgi ei ole lumel kusagil näha. On vaid madalas päikeses paistev pikkade varjudega ruunirida.

Talvepäevad on lühiksed: leevikesed jätkavad saareseemnete nokkimist kuuvalgel

Rööprada lumel

Nurmkana ja rebase jäljereast algab minu selletalvine aialinnuvaatlus, mida Eesti Ornitoloogiaühing inglaste eeskujul juba mitmendat aastat korraldab. Ühe nurmkana jäljekett tuleb otse mu magamistoa akna alla ja läheb taas ühe ruunikujulise linguga tagasi heki alla. Veidi hiljem on tulnud rebane, hüpanud üle rododendroni rõdule, nuuskinud linnutoidumaja all, uurinud lumme puuritud hiirekäike ja sihvkakesti ja on temagi läinud. Koristan rõdult rebasejäljed ja kuhjan toidulauale mäekõrguse hunniku päevalilleseemneid. Ja jään ootama. Ootan terve päev, vahepeal võtan appi koguni binokli ja näen, et heki otsa tuleb kuus rohevinti. Need ei vaevu isegi uurivalt ülemistel okstel istuma, vaid „vajuvad“ lennates peagi järgmise maja poole. Just nimelt vajuvad, punnis kõhud vajutavad neid otsekui maa poole.

Linnutu linnuvaatlus

Ja sisuliselt nulli jääbki mu laupäevane linnuvaatlus, põnevusega jälgin, mis mujal Eestis juhtub. Vend ütleb, et küllap oli lihtsalt niru ilm, maa ja taevas said kokku ja linnud püsisid peidupaikades. Aga vähemalt Tartus paistis kohati päike, vahepeal mahatibanud lumeraasuke ei katnud lindude jäljeridasidki. Pühapäevane öö oli kuurikas, täiskuuöö, nii valge, et isegi pilvise taeva all paistis öö nagu päev. Aga kui pühapäev taas sihvkakuhjale puutumatult algas, siis olin nõutu. Kuhu on kadunud mu harakad, kes siin juba pesapaika hoidsid, kuhu umbes 50 rohevinti ja tosin põldvarblast, kuhu sinitihasepaar ja eriti kollase kõhualusega rasvatihased. Ae!

"Jääseelikud" pajul. Raudna jõe luht, Soomaa

Tuhanded loendatud linnud

Küllap oli linnutoitu sel nädalavahetusel väljas tõesti nii palju, et linnud ei suutnud valida. Nad lihtsalt hajusid. Nii jäigi minu parimaks saagiks 2 rasvatihast, 1 põldvarblane ja 5 rohevinti (möödalennul). Sel aastal ei ole ma peale sügist näinud enam musträstaid ja ka hallrästaid on harva. Igatahes oli pühapäeva keskhommikuks lisatud juba 293 vaatlust ja nähtud 10611 lindu, nagu kirjas Eesti Ornitoloogiaühingu lehel http://www.eoy.ee/talv/vaatlused/. Head meelt teeb muidugi see, et linnuvaatlused jagunevad kõikjale üle Eesti. Igatahes saab kaardilt igaüks vaadata, milliseid linde tema kodu lähedal nähtud on.

Hülged jääl

Linnuilmast veel niipalju, et sel nädalal lasid rasvatihased päikesesoojas juba laia laulu. Kotkakaamerast kostab üha sagedamini rõõmsat rongakronksu ja merikotka kiljumist. Gennadi Skromnov ütleb, et hülgekaamera töötas sel nädalal päikese käes täie võimsusega, reede õhtul tulid kolm hüljest kaamera ette külitama, poegade jaoks on veidi vara, aga peatselt see juhtub, tuleks vaid päikest, et kaameraakud töötaks. Üllatas aga taas põdranooruki minek Vilsandi õhukesele jääle, kust Jaan Tätte teda päästa üritas. Kolm aastat tagasi juhtus samasugune asi hülgekaamera ees. Küllap siin võib oma osa olla koertega ajujahtidel, põdrad sunnitakse oma varjepaikadest välja ja nad eksivad tundmatule jääle. Kaja Kübar teatab Pärnumaalt, et nende heinapallide alt tuleb üha enam välja karihiiri. Vahel vudib neid palli lahtirullimisel välja koguni kümmekond. Sokkudel on pisikesed sarvenuksid peas, soojaga tulid kährikud välja.

Merikotkaste elus on nüüd lustlikku kiljumist: juba paari nädala pärast algab neil pesa kohendamise aeg

Kui enne kündlapääva nii külm on, et kanamunad pesas puruks teeb, siis saab soe kevade olema. Vaivara

Küünlapäev 2. veebruar on parim küünalde tegemise aeg, siis on õhk enamasti nii külm, et küünlad hanguvad kiiremini ja küünlategu sai kiiresti valmis.

Maatohter: Kärjakaane näts

Üks parimaid viirusepeletajaid on meevurritamise eel kärgede pealt spetsiaalse „kahvliga“ kooritav kärjekaanekiht. Sinna kärjekannu kaane alla pakivad mesilased kõiki looduslikke säilitusained, et mesi hukka ei läheks. Mesinikud hoiavad seda kaanetist purgis just kevadeks, et siis nätsuna närides end terved hoida. Muidugi tasub uurida, milliselt alalt mesi on korjatud, rapsipõldude kõrvalt ei tasu väga tervistavat nätsu loota.

loe edasi

Jaanuari kolmas nädal: külmavappeis maa

Looduskalender — Mon, 21 Jan 2013 21:01:32 +0000

Kirjutas Kristel Vilbaste

Pildistas Arne Ader

Lind ei lenda ja loom ei liigu: kitsekari lamab lumes, mäletsedes või lihtsalt puhates

Härmanõeltes oksad on tardunud, nii nagu on tardunud kogu põhjamaine loodus. Lind ei lenda ja loom ei liigu. Pakasepügalad külmutavad kogu elu.

Nädala neli ilmamärki:

varblane, varbad sulgedes,

jääseelikus Soomaa puud,

punased virmalised

ja -30 kraadi.

Pühapäeva ööl hiilis pakane Eestimaa südamesse ja kella viie ajal näitas Reola ilmajaama termomeeter -32,6 kraadi. Külmakantsideks on veel Võrtsjärve kagunurk ning Pihkva järve idakallas ning Peipsi loodenukk Jõgevani välja. Mujal on nende paikadega võrreldes suisa soe, saartel võib koguni 20 kraadi soojem olla. Keskeestlased peavad igal juhul pöialt hoidma, et jaanuari alguse sulas puude ja põõsaste pungi ei pakatanud ja pakasekraadid avali pungasoomusevahedest õrna helerohelise võrsekoeni ei jõudnud. Aga loodame ikka kõige paremat, sest vähemalt suurem osa madalamatest taimedest on praegu õnnelikult paksu lumeteki all, vahepeal soojenenud maasüda lisaks seal soojendamas. Aga nii külm on siin Tartu kandis küll, et inimene oma nina vabatahtlikult välja ei pista. Linnudki tulevad toidumajja alles keskpäevaks. Varblane, kes rasvapallist seemneid välja hakib, surub varbad sügavale sulgede sisse, lind tundub nagu armas sulepall, jalgu pole küünevõrragi näha.

Hobused müravad. Karge pakasega on see ühtlasi võimalus sooja saada

Härmaaeg

Loodus on end ehtinud kaunite härmanõeltega, niiskust õhus jagub ja see jäätub okstele või õueskõndija juustele. Isegi rebase vurrukoon on valgelt härmas, kitseemanda ripsmekarvad moodsaimas valges meigis. Kuid on veel midagi, mis on kui ilmaime – Soomaa puudel on seljas säravad jääseelikud. Vahepealne „viies aastaaeg“ pani soode maa ja veed voolama ning üleujutus kergitas vee praegusest 1,5 meetrit kõrgemaks. Umbes nii kõrgel on Soomaa mehe Aivar Ruukeli sõnul jääseelikud Riisa kandis. Kuid mujal on jõgede jääkaas veel terve ja kindlasti leiab ka põnevaid jääalused koopaid, kuhu pugeda ning end jäälossi valitsejana tunda. Metsa all on jääkaane all 30 cm kõrgused tühimikud, parajad kärplasele peitusemänge mängida.

Roosad virmalised

Nädalalõpp tõi Eestisse ka põnevaid ilmastikunähtusi, küll oli kuu ümber kumav halo, küll nähti lennukite sabas UFO-laadseid sabajutte. Kes suutis külma trotsida, sai näha ka kauneid virmalisi. Loodusfotograaf Jaak Sarv sai pildile eriti kaunid roosad virmalisesambad. Enamus inimesi siiski välja ei tikkunud, aga nendegi silma rõõmustas pakases särav lumi, iga helves kui meistriteos. Seesama lumi kriuksus ja kriunus saapa all valjemalt kui muidu. Pakasehäälte kollektsioon aga oli täielik, kohati raksatas aiateivas või seinalaud – pakane paukus!

Õhuvoolumustrid korstna juures

Sitsikleidi-aeg

20. jaanuar on Eestis see aeg, kui rasvatihased sitsikleiti hõiskama hakkavad. Ma väga loodan, et kui sel nädalal pakane leevendub, siis see ka minu kõrvu kostab. Kuid Tartu loodusmaja õpetaja Aire Orula kuulis üht eriti läbematut rasvatihast Tartus Miina Härma kooli õuel hommikul kell 8 laulmas juba kaks nädalat tagasi. Airi Genzebergile jäi see Pärnus kõrva eelmisel nädalal Pärnus. Ja Looduskalender.ee kaameraid jälgiv Gennadi Skromnov ütleb, et Otepää linnumaja kaamera ees lasi üks kollakõht paar värsirida 15. jaanuari lõunaajal kui päike korraks pilvevahelt välja puges. Kaja Kübar ütleb, et ka rongad hakkavad igal päiksehetkel üheskoos rõõmsalt kronksuma.

Rebasepaarid

Rongad teevad paaris mängulaulu ka talvise merikotkakaamera ees, kuhu on neid kogunenud suur hulk. Kotkad ise hajusid Gennadi Skromnovi sõnul viimasel nädalal kuhugi: „ Seni oli kaamera ees ennast näitamas 12 merikotkast, praegu on vaid üks kohevas karvas rebane. Aga praegu käivad siin ka maa- ehk kaljukotkad. Rebased on nüüd ka paaris ja väljadelgi võib nüüd näha hooletuid rebaseid, kes paarilise otsimisega ametis.“ Hülgekaameral on päikesepuudusel taas patareid tühjad, nädal tagasi sai sealt veel näha rannas lebavat suurt hüljest. Aga loota on päikest ning küllap siis tuleb ka põnevaid uudiseid hülgesaarelt. Igatahes on jää hakanud saarte lähedal ringi ujuma.

Ronkasid märkame üha sagedamini paarikaupa - mänguaeg on algamas

Päikese paistel

langeb purikaist tilku

varjud nondelgi.

Peep Ilmet

Kui arutlesime Gennadi Skromnoviga, milline on tõeline rahvaallikas, siis leidis ta, et vähemalt osa neist on selliseid, mille servas kruus või kann toki otsas. Oleks vahva kui saaksime kõikide meie joogiallikate juurde ühesuguse kujundusega tassid. See oleks märgiks –„ Joo siit, ja sa oled terve!“

Maatohter: Linasuits

Veel sadakond aastat tagasi oli tavaline sügavate torkehaavade suitsutamine linaga, see hääbus tasapisi 1930-ndatel. Mu ema rääkis loo, kuidas ta lapsena varakevadel karjamaalt lepavõsa raiumisel tüüka otsa kukkus ja ta koju vanaema juurde viidi, kes võttis kapist puhta valge linatüki, keeras selle rulli ja pani hõõguma. Suitsevat kangarulli hoiti tükk aega haava lähedal ja põlv paranes ilma tüsistuta. Linasuitsu kasutamist on mainitud paljudes vanemates ülestähendustes. Kindlasti peaks see linatükk olema ilma sünteetiliste lisanditeta ja pestud looduslike pesemisvahenditega. Aga kui haav väga sügav, siis tasuks tänapäeval seda ikka ka tohtrile näidata. Kuid hädajuhtumitel on muistsest ravitsemisest ikka abi.

loe edasi

Jaanuari teine nädal: Allikavesi on soe

Looduskalender — Mon, 14 Jan 2013 21:03:09 +0000

Kirjutas Kristel Vilbaste, loodusenaine@hot.ee

Pildistas Arne Ader

Talvine Hinni kanjon

Kaks kõrget seina, peaaegu püstloodis liivakaljud Võrumaa metsasügavuses. Nende vahel talvine muinasjutumaa, üle suliseva allikaoja kummarduvad sarapuukaared, kõrge lumekuhil kukil.

Nädala neli ilmamärki:

huntide maadejagamised,

härmanõelad puudel,

laululuiged lennus

ja selgrootu talv.

Sinikael-part soojendab end vooluvee abil

Jah, just selline talvine muinasjutumaa võttis meid laupäeval Võrumaal, Hinni kanjonis vastu. 20 miinuskraadi on parasjagu niipalju, et naljalt ma kodusoojusest nina välja ei pista. Aga miski selles allikaorus kutsus, allikas hõikas. Teed läbi talvise Eestimaa on tegelikult praegu päris hästi lahti aetud ja kanjonini saab autoga sõita. Üleval mäe otsas on parkimisplats ja sealt paarsada meetrit allamäge matkarajani. Tore oli näha, et sellel allikal käiakse! Viimase ööga maha sadanud 15 sentimeetrit lund laudtee peal tekitab omajagu kõhedust ja tegelikult eelistan ma käia maapinna peal. Kanjoni kõrgete seinte vahel voolas hoolimata pakasest rõõmsalt sulisedes ojake. Nii lustakalt ja valjult, et selle laul õnnestus püüda ka salvestusseadmesse. Õige tasa vestab ümbritsev mets ka oma lugu, sinitaevasse tõusvate kuuskede latvadest kostub tihasesidinat, kõrge tüüka taga võtab rähn trummisoolo üles. Ojakaldal on lumel kuuseseemned, seemnepudisemine on alanud. Lumel on ka kuuseokkaid, mis peaks nagu ennustama kolme nädala pärast suurt sula. Praegu on lund aga nii palju, et kui hetkeks allikaoru vastu aupaklikuse kaotan, saan krae vahele sahmaka lund. Lumi on nii külm, et selle karmus tungib hetkega kõige sügavamale ihusoppi. Vabandus ja „hõbedane münt“ panevad mind märkama nugise ja veel vähemate loomade jäljerida, mis lähevad tagasi raja algusesse. Seal paistab lume seest toki otsas sinine kann ja siis märkan ka lumme uppunud allikakaant. Nihutan selle paigast ja ammutan allikast vett. Vesi on soe! Alles nüüd mõistan, mida tähendab rahvatarkus: „Pärtel viskab sooja kivi allikasse.“ Talvepoolaastal ongi allikavesi võrreldes ümbritsevaga soe.

Tormid on talves

Kolmapäeval Tartu tormikonverentsil räägiti palju talvistest tormidest ja põnev oli jälgida tormi toonud tsüklonite õhupilte, mõnel neist lehvisid otsekui valged inglitiivad. Padaoru Tunamullusel talvel lumeummistuse toonud tsüklon Monica pilt kumas vastu kui Iirimaalt algav suur maopea, silmgi selle sees. Aga teaduslikuma poole pealt on kindlasti põnev teada, et meie tormid on nihkunud viimaste aastate jooksul rohkem talvele. November, detsember ja jaanuar on kõige tormisemad kuud. Kuid pisikesi tsüklonikesi on meil umbes 120, need kestavad umbes 4 päeva – seepärast valitsebki meil pidevalt „pilves selgimistega“ ehk „kehv suusailm“. Mikk Sarv ütleb, et oleme ikka võimas rahvas, kui oleme suutnud nii masendava ilmaga koha oma kodumaana aastatuhandeid alles hoida ja siia ka jääda.

Järvkaisel

Linnulaud on kuhjas

Sünoptik Merike Merilain pidi küll Tallinnasse kiiresti tagasi tõttama, sest „tulemas oli raske tööpäev“. Neljapäeva varahommikul saabuski krõbekülm tuisune kirdetormike. Õnneks on inimesed sellega juba harjunud ja võtavad tuisku kui igapäevast talveaega. Raske oli see aeg aga lindudele, nii hoogsat toidumaja külastust pole ammu olnud. Nädala viimastel päevadel oli lindude toidulaual korraga 30 lindu, rohevindid, rasvatihased, põldvarblased, mõni sinitihane... Neli viis tosinat veel puude otsas oma järge ootamas. Ka nurmkanad tegid taas tiiru aeda.

Hundijälg on lumes

Pärnumaa metsade vahel käib hundikarjadel territooriumide vahetus. Vend Enn Vilbaste rääkis, kuidas hundirada, nii viis jälge üksteise sees, läks tema šoti mägiveiste nina eest Ruunasoo poole, sealne hundikari aga ei lase võõraid oma maale. Suurt looma hundid murda ei suuda, hundid ja ilvesed jahivad praegu metskitsesid. Ja need on ka kerge saak, sest 30 sentimeetrises lumekihis on sees terav -lõikav jääkiht, mis teeb kitsede jalad katki. Metsas on praegu ka palju ajujahimehi, üht hiigelsuurt seltskonda nägin Põlvamaa metsade vahel. Tahaks loota, et nad ikka teavad, kus karud magavad, sest karuemadel on pisikesed pojad juba kaisus. Orvuksjäänud karupoegi, aga Eestis enam üles ei kasvatata. Kes inimestest külma ei karda, need kükitavad juba kalavetel ning püüavad ahvenat ja kiiska. Neil päevil hakkavad lutsud kivisemates paikades kudema.

Aastavahetuse sulailmad tõstsid veetaset jõgedes. Emajõgi on tõusnud üle kallaste

Tsitaat:

Tinspäeval lepiti peret orjaaigu. Rubla anti käeraha.Rõuge

Tõnisepäev, 17, jaanuar on olnud ka tööliste kauplemise päev. Küllap tasuks meil taastada perelaadad või mokaladad, kus uusi töötajaid leida. „Perelaade või mokalaade, üitskõrd olli selle kõrtsi man, tõnekõrt tõse kõrtsi man. Sääl juudi sel õhtul kõvasti ja kaubeldi, mokkage tööd tetti. Peremees kulutes en’de mokke, teendre kulutes en’de mokki.“ Vahel on ju praegugi raske head töömeest leida.

Maatohter: Tohupigi

Nahahädad on tänapäeva inimese igapäevaelus lahutamatud saatjad. Arvatakse, et allergia on tänapäeva haigus. Ometi teame vanemaid lugusid kenade punetavate põskedega lastest. Sammaspool ja roos olid vanarahvale tuntud haigused. Haigusi raviti selle järgi, kust arvati neid tulnud olevat. Paljud nahahädad said alguse õhust ja tuulest, seepärast haarati ka ravim õhust. Selleks oli tuules lipendav kasetoht. Kasetoht pandi kivile põlema, tohurulli alla kogunev pigi määriti nahale ja paljudel juhtudel see ka aitas. Eriti siis, kui külalausuja andis kaasa sellesse uskuma paneva loitsu. Moodsamal ajal on kasutatud tohu asemel ka taldrikul põletatud „paberihigi“.

loe edasi

Loodusaasta 2012 - vesine maoaasta

Looduskalender — Mon, 07 Jan 2013 19:49:22 +0000

Kirjutas Kristel Vilbaste, loodusenaine@hot.ee

Pildistas Arne Ader

Kesktalv pakkus käredaid pakasepäevi: põhjamaine vöötkakk hoiab külmakaitseks sulgi kohevil

Mulle oli 2012 maoaasta, rästikuid ja nastikuid oli palju nii suvel kui sügisel. Sügisel enne urgupugemist oli neid nii palju, et kohati puhkes inimeste seas tõeline paanika. Vesine veedraakoni aasta valmistas ette algavat veemao aastat.

Nädala neli ilmamärki:

aastalind nurmkana akna all,

ilvesed jahil,

lumest kõrguvad mutimullahunnikud ja

sulailm.

Talvistel sulailmadel võis näha lumel rohkesti rohukedrikute röövikuid

Mis oli 2012. looduseaastal erilist:

Gennadi Skromnov:Pikalt kestnud kaunid sügisvärvid ja veerikkus meie jõgedes, kus lõhelised said turvalisemalt kudeda.

Mikk Sarv:Põnevate taimede aasta, maikuus avastasin enda jaoks puukborrelioosi raviva uniohaka, juulis leidsime õuesõpetajatega rapuntsli Setomaal allikametsast.Allikad olid veerohked.

Rein Einasto: Meie rahvuskultuur peab saama kogu majanduse aluseks, head meelt tegi tänavu Nabala võit, paekaevanduse rajamine lükati määramata aegadeks edasi.

Kaja Kübar:Meie põldudele tuli taas palju luikesid, näitasid oma kollaseid ja siniseid kaelarõngaid ja püsisid siin lumeni. Rabas oli jõhvikaid nii palju, et neid jätkus ka kolmandale ja neljandale ülekorjajale. Karuorvud on kadunud!

Enn Vilbaste:Vesi, vesi, vesi. Lume, vee ja sademete kujul. Rukkirääk on ära kadumas. Kiskjate arvukus on tõusnud, hundil kasvas suureks viis poega. Karusid on vähemaks jäänud, võib-olla on nad Lätti läinud, lõuna poolt on see-eest tulnud hirvi.

Urmas Tartes:Üllatav oli minu jaoks suvi – väike-lumikuid oli tohutult palju, varem olid nad väga haruldased. Aasta lõpu talvealgus oli suurepärane lumeputukatele, ma pole kunagi varem näinud nii palju rohukedrikuid lumel ringi roomamas.

Vello Keppart: Tegin Keila linnas taimestiku hindamist ja leidsin 14 liiki orhideesid ja konnakotka pesa, see oli suurim üllatus. Leidsin metsas kännust helendava külmaseene niidistiku, tõin selle koju ja see helendas veel mitu nädalat.

Olev Merivee: Väga hea pohla - aasta, korjasime Tõrva lähedalt kahekesi poole tunniga 35 liitrit. Kõige erilisem oli minu jaoks muidugi detsembris männileevikese vaatlus.

Arne Ader:Oli põnevaid kohtumisi hüübiga. Lõpuks ometi õnnestus teha pilt nastikut kugistavast valge - toonekurest.

Oli põnev madude aasta: ärkav rästik Matsalus Salevere pangal

Jaanuar

Jaanuari alguse nädalal sulises Pärnu rannarajoonides vesi, Soomaa üleujutu s. Lepikus kuivatas tiibu kollane liblikas, õunapuudel pungad pakatasid, lumikellukesed pistsid ninad lumest välja, Tartus vudis rohelisel murul siilipoiss. Siis tuli suure tuisuga külm ja lumi, kaanetas tohutud jääväljad. Kuu lõpuks sajab maha 30 cm paksune lumi, põhjast saabub parvedena siidisabasid, tulevad ka lumivalged lumekakud.

Veebruar

Veebruari algus tarretab külmapealinna Jõgeva oma -35 kraadise pakasega. Luiged põgenevad lennates lõuna poole. Nirgid tulevad majadesse hiirejahti pidama, metsas on nälg. Leppade näljaurvad pudistavad lumele seemneid nii, et lumi täpiline. Külmast hoolimata hõiskavad kesk veebruari tihased täiest kõrist. Samas kurdavad linnu-uurijad, et tihased on toidumajade juurest kadunud. Kuu lõpp toob sula ja esimesed lõokesed.

Kevadine veeuputus oli korralik: külmakange kährik Tõramaa jõe jääl

Märts

Kevad tuleb tohutu hooga, kuu alguses tilgub vahtramahl ja tiliseb lumikelluke. RMK tunnistab suutmatust rahapuudusel hoida korras matkaradasid, Koigi matkarada jäetakse unarusse. Aasta jooksul tabab matkajaid veel üllatusi igas Eestimaa nurgas, Nigulas ja Taevaskojas... Kuu keskpaigas on taevas lõolõõri täis, kevadlinnud tulevad suure hooga. Talv keerutab kohale veel nii mõnegi tuisupilve, aga kevad ei taandu enam. Merel purjetavad jääpankadel hülgepojad. Kuu lõpp toob esimesed sinililled, mõnel on lepatriinu südames.

Aprill

Paiselehed õitsevad ja siis tuleb lihavõttetuisk, mis jagab Eestimaa pooleks, ida pool on kõik valge. Teisel nädalal läheb lahti konnapulm, valge - toonekured on tagasi ja must - toonekure veebikurg muneb pessa esimese lumivalge muna. Rohus on puugid ja rästikud, ülased õitsevad. Kasemahlajooks jäi lühikeseks.

Mai

Mai esimesel nädalal õitseb võilill ja laksutab ööbik. Teod alustavad kõige elava nahkapanemist ja ei lõpeta seda enne sügist, 2012 oli tõeline teoaasta. Teisel nädalal tõuseb torm, mis viib kasvuhoonegi lendu. Mägrad on õppinud toitu otsima maanteede äärest ja teede äärde jääb ka tavatult palju mägraelusid. Mailõpu põud, meri soojeneb põhjarannal 18 kraadini.

Juuni

Õhk saab täis nii sääski kui kiile, kõik mis veest ilma sünnib, seda saab palju. Siit saadik aina sajab. Sajab hoovihma, aiamaa kastmist ei ole vaja. Metsmaasikaid on vähem kui mullu, aga kõrred on täis punaseid triiplutikaid. Tammemähkurid söövad tammed raagu. Soe ja vihmane jaanipäev.

Suve iseloomustas kõrge veeseis järvedel: tuttpütt pesal

Juuli

Hein kasvab rinnuni, aga kätte seda ei saa. Taevast lahistab vihma ja algab tõeline äikesetrall. Äikesehoogudel ei tule lõppu ega tule. Taevas ripub pidevalt „kõuealasi“ pilv. Niiskus kergitab seenekübarad metsakõdust välja. Kukeseeni on lademes. Juuli lõpus saabub „troopikakuumus“, kõik veed on inimesi täis.

August

Peale kuumalainet langeb termomeetrinäit kolinal, õues on nii külm, et pane või kindad kätte. Ilmajaam hoiatab teisel nädalal lähenevate öökülmadega, need jäävad siiski tulemata. Nurmkanade pesakonnad ilmuvad rohust ja veerevad üle tee. Kanadel on olnud hea aasta. Metsas saavad tavatult vara valmis pohlad ja soos jõhvikad. Korilus on moes.

September

Vihmane suvi on rohu sees elajad hästi sigima pannud ja neid hoidnud. Korraga hakkavad nad kõik talvituspaikade poole liikuma. Teed on täis kõigepealt konni, siis trügib majadesse nii palju hiiri, et inimesed kahtlustavad maailmalõppu. Tagatipuks on aiad täis rästikuid ja nastikuid. Eriti palju märgatakse neid põllukülades. Vihmaussid pagevad maapinnast, sest see on triiki vett täis. Ja ikka sajab. Kuid puud on sel aastal kaunilt värvilised.

Varasügis oli soe: pärast lehtede langemist puhkesid jõeluhtades pajuokstel seatapuõied

Oktoober

Oktoober on hanesid täis. Nii täis nagu ei kunagi varem. Siis tulevad siidisabad Põhjala külmade eest. Seletamatutel põhjustel lendab neid parvedena vastu klaasaknaid. Nii palju, et sellest räägitakse Facebookis ja massimeediaski. Oktoobri lõpp üllatab lumetuisuga, lumi tuleb puudele, mille küljes suured värvilised lehed.

November

Lumi kaob ja varsakabjad õitsevad taas. Udud vahelduvad ööliblikalennuga. Sügav niiskusemüts on Eestimaa kohal. Taimed ja inimesed ootavad lund, aga seda ei tule. Hundid noolivad lambaid, lund pole ja neid jälitada ei saa.

Detsember

Lumevapustus. Lumi tuleb tugeva tuisuna. Päev otsa ei lenda lind, ega liigu loom. Ainult inimesed püüavad autosid tuisuvaalust tuisuvaalu nihutada. Kaks nädalat piirab maad -15 kraadine tuuline pakane, aasta lõpuks tuleb sula.

Unustamatu lume-elamus tuli hilissügisel - 26. oktoobril - sügisvärvides lehtpuudele langes kohev lumi!

loe edasi

Detsembri teine nädal: korstnas mängib tuisk

Looduskalender — Mon, 17 Dec 2012 18:20:04 +0000

Kirjutas Kristel Vilbaste

Pildistas Arne Ader

Talvepealinnas alustas seitsmendat hooaega talilinnukaamera. Hetkel on veebikaamera silma all rasvatihased

Sellesse nädalasse peaks siis ära mahtuma kõik põnev – toomapäev, „maailmalõpupäev“ ja muidugi talve algus. Ja mis kõige huvitavam, nad peavad ära mahtuma ühte päeva.

Nädala neli ilmamärki:

näljas rebased,

hiirejahil värbkakk,

lumekoormas puud

ja libedus.

Talv algab reedel, 21. detsembril kell 13.11. Ja tore on see, et sel aastal algab ta tõelise talvena. Lund on üle pahkluu, tuiskab ja külmetab. Külma poole pealt „loodame“ siis sel nädalal tõesti seda 20 kraadist pakast, mida ilmajaam on juba kaks nädalat lubanud. Loota tasub sellepärast, et pakasekraade meie talve jooksul enamasti üle nädala ei jagu ja ehk on siis külmadega asi ühel pool. Imelik oli sel nädalal mõelda, kuidas me loome endale kujutluspildi Põhjamaistest jõuludest. Kuidas sel ajal on alati paks lumi maas, tuiskab nii, et jõuluvana tuleb karmist pakasest härmas habemega, meri on külmunud silmapiirini. Tõsi, kõike seda on, aga enamasti vaid suhteliselt lühikese aja jooksul ja enamasti ilma jõuluvanata. Ehk mäletate veel, et aasta tagasi oli meil õues selline ilm: „Jõuluks saabub Soomaal kuues aastaaeg, vesi kerib üle meetri. Torm Patrick uhab merevee üle Haapsalu rannapromenaadi. Pärnus saab rannapargis kummikutega solistada. Nõiakaev hakkab keema.“ Ei lumekribulatki, nii kirjutasin 2011. aasta lõpus. Tunnistan, et ei taha seda isegi uskuda ja pidin piltide pealt üle vaatama – eelmine jõulukuu oli päris roheline. Praegust õueilma vaadates meenub ainult ja pidevalt hanges Eestimaa 2010. aastal, kui ilma tegi 9. detsembri Monica ja puistas Padaoru lund pilgeni täis. Kuid ka selle ehedus hakkab kustuma, sest fotosid mu arvutis sellest pole – olin niivõrd ametis Võrust tulles auto teel hoidmisega. Olgu, kuidas on, sel aastal tulevad klassikalised postkaardilikud jõulud ja jõulueelsel nädalal saavad lapsed külmakraadidest hoolimata nautida uisutamist ja suusatamist.

Metskitse-emand ja metskitse-isand - kumb on kumb? Sugutunnustele viitavad pikad karvatutid tagumikul (emasloom) ja kõhu all (isasloom). Lähemal vaatlusel on aimatavad ka soku värsked sarvenupsud

Aplad vindid

Möödunud nädal näitas linnurahvale talve nutusemat poolt. Suurem osa koondus linnutoidumajade juurde ja inimeste heldus on praegu piiritu. Sestap tuli linnukestel vaid läbi tuisu kohale lennata ja end kurguni päevalilleseemneid täis kugistada. Mõnevõrra tuska tekitas minus rohevintide ahnus, tassitäis seemneid kugistati alla loetud minutite jooksul. Ehkki parve pealik püüdis tempot enda järgi seada ja peletada söögilaualt iga suguseltsist läheneja. Samas tegi hirmutamispoosis tiibade laialiajamine nii palju tuult, et kuhjas seemned lendasid paarikümne sentimeetri kaugusele ja nii ka ülejäänud parve noka vahele. Ja nüüd on mul iga päev jälle toita paarkümmend rohevinti, tosin põldvarblast ja viis rasvatihast. Ei kedagi enam, sest harakas ei vaevu muu kui pekitüki peale tulema ja seda ma sel aastal ei riputa.

Värbkakk

Kakukesed näljas

Toidupoolisega on hädas aga röövlinnud, sest hiired on sügaval lume all, vaid maja äärtes tuleb nende jooksurida lumele. Kolmapäeval teataski Enn Vilbaste Pärnumaalt, et õuele ilmus pisike ja nälginud värbkakk, selline kämblasuurune veidi kurja pilguga öökull. Vend tõi kuurist kahva ja püüdis linnu kinni, aga et sulelisel peale nälja midagi häda polnud, sai ta rõnga jalga ning loomadeaediku juurde lahti lastud. Küllap seal ka hiirepoolist leidub. Raudkullid käivad nüüd toidumajadest taas tihaseid näpsamas ja tundub, et Tallinnas teevad seda ka nende suuremad suguseltsilised – igatahes oli Tartu maanteel maas üks kanakulli sulg just klaasakende all, jaht oli vist vastu akent kulgenud.

Talilinnukaamera valvas silm

Seda, mismoodi üks või teine suleline või sulg välja näeb, saad näha Talvepealinna paigaldatud Looduskalender.ee talilinnukaamerast. Sel aastal on kaamera lindudele kohati nii lähedal, et on võimalik musträstale praktiliselt suhu vaadata. Toidumaja, mida kaamera jälgib on sel aastal päris kummaline, tehtud suurest Saku Lätte pudelist, ikkagi allika - aasta! Kes kõik pudeli all laeva roolirattalt seemneid õngitsemas käivad, sellest saad teada lindude tutvustusi lugedes. Looduskalendril on ka foorum, kuhu saab enda poolt nähtu kirja panna ja teistelt nõu küsida. Kohe peaks lisaks metssigade metsakaamerale, hülgekaamerale ja toidulauakaamerale avanema ka talvine kotkakaamera, see on juba ootel.

Tuisumuster järvejääl

Tuletee Raadini

Kel tahtmist rohkem õues tuuritada, see saab 21. detsembril kaasa teha 1909 küünla retke, mil lauludega minnakse Tartu raeplatsilt Roosi tänavat pidi ülesse Raadile kaema uue Eesti Rahva Muuseumi paika, mille ehituseks läheb kohe, kui lumi taandub. Retk algab 17.30 Raekoja platsil Raekoja jõulukalendri akna avamisega, järgneb kell 18 valgusmäng hoonete seintel, kell 18.15 algusriitus ja tuleetendus ning 18.30 teeleminek. Teekond lõpeb kell 19.15 Raadil tule- ja tantsuetendusega.

Toomapäeval, 21. detsembril vaheta välja katkiläinud kerisekivid, sest ainult nii saad tervistkosutava terviseleili jõuluõhtul.

Toomapäev oli vorstide valmistamise ajaks. Sarnaselt Põhjamaadega, kus jõulutoiduks oli puder, söödakse meilgi jõuluajal putru, aga see on soolikasse aetud. Veel sada aastat tagasi oli jõuluvorst Eestis valge, ilma vereta. Verivorstide tegemise kunst on tulnud ilmselt merdmööda Šotimaalt, kus meie verivorst kannab nime „black pudding“ ja on tavaline hommikueine.

Eesti allikad: Aiataguse allikas

Allikas asub otse pealinlase käeulatuses, kust ka hea endale koju joogivett viia. Nõmmel Kraavi tänava otsas on parkimisplats ja suur õpperaja teadetetahvel, sealt algab looduserada, mille üheks punktiks ongi Aiataguse allikas. 150-meetri pikkune liivikumändide vahel kulgev rada viib otse allikani, sellel on soised kaldad. Ja veevõtmiseks on parem minna madalamale sillale. Puhtast liivapõhjas imbub vett välja 10 erinevast kohast. Nõmme Loodusmaja õpetaja Lada Mehikas ütleb, et allikas on 1992. aastast kaitse all ja põnev paik ka praegu talvel avastamiseks. Mööda õpperada jõuab ka teise – Kasetuka allikani, aga sealt on vett ammutada keeruline.

loe edasi

Detsembri esimene nädal: harakamunad

Looduskalender — Mon, 10 Dec 2012 19:42:43 +0000

Kirjutas Kristel Vilbaste, loodusenaine@hot.ee

Pildistas Arne Ader

Jõulumeeleolu retsept: hämaraid maastikke katab värske valge lumi

„Näe harakapesas on valged munad!“ hüüab Aotäht kolmapäeva hommikul. Tõepoolest, oksamütsakast helendab vastu kolm valget säravat kera. Munad detsembrikuus? Tõstan binokli...

Nädala neli ilmamärki:

näljane rohevindiparv,

mere äärde suunduvad merikotkad,

matsutav seakari

ja lumesadu.

Harakapessa on tõepoolest üleöö ilmunud säravvalged munad. Aga nad on suured, kui harakas ja läikivlumiselt valged. Ja lumepallid nad ongi. Nad on pakitud nii korralikult harakapesa katuse alla, et sealt ei vii neid enne kevadet miski. Küllap on Tuisutaat neid hoolega veeretanud, kaks suurt ning üks pisike ja poolik. Lohutuseks silmini unistele inimestele, kinnituseks, et ainult kaks nädalat lähebki veel pimedamaks ja pärast seda saab valgus taas võimu ja päike astub igal hommikul kukesammujagu varem taevavõlvile. Harakas, see küütlev ja sätendav lind, ei tee lumemunadest oma pesas aga üldsegi välja. Ta tegeleb kompostihunnikul järelsorteerimisega. Lõunamaised mandariinikoored lendavad hüvakule, kena kodumaine kõrvitsasisu krabatakse kohe enda kõhu alla. Tuleb tunnistada, et komposti viidud toidujäätmed muutuvad nüüd, kümne külmakraadi käes, kiiresti jäätiseks ja sügavkülmkonservideks, aga toidulauale inimpelgurist harakas naljalt ei tule. Igal hommikul lükkan rõdult lund ja pühin kindaga aialaua puhtaks. Pool tassi sihvkasid saab toidumajja ja pool lauale väikesesse kuhja. Ja ma pole jõudnud veel ümber maja tagasi ega jopetki seljast, kui keset lauda kõhutab juba kahekümnepäine rohevindiparv. Miskipärast on inimestega nii, et kui siin käiks üks rohevint, siis oleks see ilmaime, aga seda 20-päist seltskonda hakkasin kiiresti kambaks nimetama. See kamp läbustab kiiresti laua. Päevalilleseemnete hunnik pekstakse tiibu vuristades laiali, mõni tera saab ahmatud nokka ja läinud nad ongi. Hoopis armsamad on rasvatihased. Nokivad õrnalt ja peenetundeliselt päevalilleseemnelt koore ümbert ja siis otsekui noa ja kahvliga hakitakse tera ise ka kõhtu.

Tukkuv harakas

Varblasemäng

Aga hoopis imelik asi on põldvarblastega. Nüüd on üsna kindel, et olen talveks endale allüürnikud saanud. Hommikul, kui magamistoa kardina eest lükkan, siis pistab aknaalusest pesakastist pea välja ka põldvarblane – pruun suliskiiver peas, mustad silmad värskelt säramas ja põselaiguke helehallil palel mustamas. Veel eelmise nädala alguseni oli varblasepaaril igal hommikul kindel tseremoonia ka edasiseks. Isane lendas hetkeks kusagile ja tuli tagasi pika kõrrega. Ja siis läks mäng lahti. Emane istus esialgu augusuul ja justkui seletas: „Ei seda koledat mööblit sa küll tuppa ei too!“ kisa peale tulid kohale ka tihased ja lõid märulis kaasa. Siis lasti isavarblane läbipahandatult lõpuks kõrrega pesakasti, mis oli nii pikk, et seda andis pessa sikutada. Siis tulid varblased sõbralikult toidumajja sööma. Nüüd on mängud mängitud ja külmast kohmetud varblased tulevad hommikul kohe sööma.

Rämpstoidunäts

Linnapildis on lindudel ka täiesti uus harjumus. Hakid on avastanud hamburgerite paberid ja mulle tundub, et nad suisa söövad neid. Kambakesi tõmmatakse paber peenikesteks ribadeks ja siis kaob ribaomanik kusagile puu taha. Võimalik, et läbinätsutatud rämpstoidunäts siiski lõpuks välja sülitatakse, aga toidumahladest läbiimbunud kiirsöögipaber näib hakkidele meeldivat. Emajõel ujub ikka ühtlane lumepallisupp, aga parte hakkab tasapisi vähemaks jääma. Laupäeval nägin, kuidas kolm sinikaela korraga üle mu pea kõrgustesse lendasid, küllap suunduti parematele jahimaadele.

Emis põrsastega

Jäätulek

Tasapisi tekib kõikjale jää, sest pakane hüppab juba päris karmilt ninna. 10 külmakraadi on kaanetanud väiksemad tiigid ja kohe on lapsed nende peal. See on veel natuke ohtlik, soovitage lastel esialgu veel kelgumägedel liuelda. Merejää hakkab tasapisi tekkima, aga arvestatavalt veel midagi olemas ei ole, Hüdrometeoroloogiajaam pole veel isegi oma kodulehel jääkaarti avanud. Lumekaardilt leiame aga, et Haanjas on lund juba 28 sentimeetri jagu.

Siga -TV alustas

Tubailmavaatlejatele veel niipalju uudist, et lõpuks on avatud ka Seatelevisioon looduskalender. ee lehel. Kohe esimesel päeval külastas kaamerasilma kaks seakarja: üks 13, teine kaheksapäine. Ilmamees Gennadi Skromnov ütleb, et juba on seakarjas näha väikest kiusu, kesikuid tõrjutakse eemale, jooksuaeg on käes. Söödaplatsil käis ka üks metskits, ehk on hakanud nende arvukus taas suurenema. Tänavu ei ole võtteplatsil lindude söötmise alust, kuid Looduskalender lubab lähiajal pilti Talvepealinna linnumajast, söötmine seal juba käib, kuid sel aastal tuleb pilt otse sirelipõõsast.

Jäneskastik ehavalguses

Lutsnapää oli üheksa pääva enne jõulut, see olla õige pikem öö, siis kotkas kukkuda puu otsast maha. Karja

SOOVITUS:

Luutsinapäeva, 13. detsembri sõnaseletuseks ehk niipalju, et siin on sees vana kalendri ajanihe. Ja pigem teame seda päeva meie läänenaabrite – rootslaste kombe järgi sel päeval küünlad peas ringi käia ja Santa Lucia laulu laulda. Aga küllap on aeg hakata juba valmistuma uus-aastaks ja näiteks üles otsida Eesti viinaallikad, kust vana-aasta öösi sulaselget viina pidi voolama. Üks neist on Turje keldris Kuusalu lähedal ja teine Allikkivil Kilingi-Nõmme lähedal. Põnev on kuulda, et on olemas olnud ka mõduallikad, kuid nende paiknemise kohta pole enam rahvasuus juttu.

Eesti allikad: Kadunud Üheksaharu läte

1936. aasta Loodusevaatleja viimases numbris avaldati A. Miti sulest kirjutis neljast Otepää uhkemast allikast, nende allikate radioaktiivsuse mõõtmistest. Üks neljast uuritud allikast on Üheksaharu läte, mis 1928. aastal nägi välja siis nii: „Üheksaharu läte on tuntumaid Otepää-Ilmjärve allikaid. Ta asub umbes 800 m lääne poole Karu järvest. Üheksa üksikut allikat asuvad ringis ilusa hiie ümber ja annavad alguse väiksele ojakesele (suur veerohkus oli tingitud arvatavasti 1928, aasta suve vihmarohkusest). Selle allika vett tarvitavad ümbruskonna elanikud arstimisvahendina reumatismi ja silmahaiguste vastu. Ennemalt olnud selle allika kuulsus palju suurem ja vete - haldjale toodud „tervisevee“ eest ohvriks vaske ning hõbedat, kusjuures rikkamad pildusid raha allikasse, kuna vaesemad ainult kraapisid raha küljest metalli.“ Kas see on kadunud Võhandu ehk Pühajõe läte?

loe edasi

Detsembri algus: idatuisk

Looduskalender — Mon, 03 Dec 2012 20:29:42 +0000

Kirjutas Kristel Vilbaste, loodusenaine@hot.ee

Pildistas Arne Ader

Tugev tuul sasib varblaseisanda sulerüüd. Koduvarblane

Lund vihub sisse nii silmist, ninast kui kõrvadest. Ükski müts või rätt ei saa pidama seda valget tuisku. Hetkeks avad õhku ahmides suu ja ka suu saab täis täiuslikku talve maitset.

Nädala neli ilmamärki:

kügelev harakas,

lumelookas puud,

meetrine tuisuvaal

ja kahepäevane tuisk.

Nii tore oli eelmise nädala alguses lugeda omavalitsusametnike rõõmsaid jutte sellest, kuidas talve tulekuks valmis ollakse. Kuidas valmis on sahad ja soolakoormad, teede ääres oranžid tuisuaiad... Ja siis ta tuli, sel hetkel, kui täiskuu pöördesse läks ja idatormi valla päästis. Peab ütlema, et esimesel tuisupäeval oligi kõik nagu korras, aga vastu reedet näitas Tuisutaat, et inimestel pole mõtet sõnu loopida. Hommikul oli hang ukse taga, suurivaevu õnnestus siin Raadil uks lahti lükata. Ja Peipsi ääres tuisuvallas elanud inimesena sai kohe ka labidat välgutama hakatud. Sest teadmine, et tuisk pressib lume nii tihedaks, et seda tuleb hiljem suisa kangiga kangutada, on kätesse mälujälje jätnud. Tuisuhommiku alguses oligi lihtne, tõstad labidatäie üles ja see lihtsalt tuiskab kõigi nelja tuule poole. Aga kella 10 olid Tartus kõik teed nii umbes, et autod oli targem koju jätta ja mööda paljakstuisanud alasid hangedest mööda jalutada.Kummaline oli siiski vaadata inimeste usku oma raudruunadesse, nägin, kuidas üks pereisa pakkis oma pisikese lapse naisega autosse ja võttis lagedal sisse suure hoo ning... kihutas hange. Muidugi ei liigatanud selline auto enam ka lükkamise peale. Soovituse peale tuua kodust lumelabidas, tonksas mees jalaga lumehangesid ja kordas jonnakalt „Mina pean tööle saama!“ Hoopis rohkem meeldis mulle abivajajani tõttav kiirabijuht, üheskoos leidsime sellele masinale tee mööda muruplatse ja kohale ta jõudiski.Imelik on aga see, et Padaorust on möödas kaks aastat ja inimesed justkui ei mäletakski seda enam. Loodusjõudude vastu ei saa, saab vaid käituda mõistlikult ning oodata oma korda.

Tuisuvaal ümber kivi

Vihisev tuul

Torm, mille udused eelloorid juba nädala alguses Eestimaal olid, sai täisvõimsuse kätte reede keskpäevaks. Kõige rohkem puistas ta lund alla Võrtsjärve kagunurka Massumõisasse, kus ilmavaatlusjaamas mõõdeti 28 cm lund. Aga hoopis hulluks läks asi Soome lahel, kus mõõdeti suurim tuulekiirus mõõtmisaegade algusest, Kirkonummi, Mäkilouto saare vaatlusjaamas, 29m/sek ja lained rabelesid üle üheksa meetri kõrgusteks. Tallinn - Helsingi liinilaeval olnud kirjeldavad sõitu, mille jooksul aina oksendati ja asjad kukkusid klirinal. Mandril kukutas tuul aga jälle elektriliine, sest hoolimata kõvast tuulest jäi lumi kohati puude soojadele okstele kinni ja need kukkusid liinidele. Tuhanded elamised olid taas ilma elektrita.

Pekki tihasele

Põnev oli jälgida tuisu raugemist, kuidas kõigepealt puges põõsast välja harakas ja asus toiduotsingutele. Poole tunni pärast tulid toidumajja tihased ning varblased. Linnatänavatel puhkes tõeline hakkide ja vareste sõda, kes purelesid iga mahakukkunud hamburgeripaberi pärast. Huvitav, et ka üksikud künnivaresed on taas linnapildis. Aga linnud jäid tuisu tõttu tõeliselt hätta ja hea oli lugeda, kuidas inimesed teatasid toidumajade täislaadimisest ja sulissõprade aitamisest. Küllap oleks kulunud ka Keskkonnaametilt üks sõbralik toitmisega alustamise soovitus inimestele ära, sest nende keeld on paljudel ikka veel peas kumisemas. Kui midagi reguleerida, siis järjekindlalt.

Järvede jää on nõrk. Parti see kannab, luike aga mitte. Jääkosklaemand ja noor kühmnokk-luik

Virmalised sähvivad

Pühapäeva varahommik oli Lõuna - Eestis aga juba päikesepaisteline ja valge, hangeharjadel särava lumega. Põhja - Eesti pidi aga tundma ligi 10 kraadist külmahingust põhjast. Jäämere ääres on külma ju juba 26 kraadi. Saamimaal Jõuluvana kodust veel pool tuhat kilomeetrit põhja pool töötav Andrus Müller annab teada, et praegu on seal imeilusad roosad ja hästi kiiresti vehklevad virmalised. Küllap tasub ka meil tähistaevaöödel linnast välja sõita ja põhjakaarde kiigata.

Jää on nõrk!

Veekogud hakkavad nüüd tasapisi kinni külmuma ja kuigi Peipsil saab veel lainekõrgust mõõta, on tõenäoline, et jääpiir jookseb järgmise nädala pakasega järvele. Emajõgi on ikka tavatult kõrge veega ja näeb välja nagu lumepallisupp – vee peal ujuvad suured jääpangad jõeveest läbiimbunud kollakate lumekoormatega. Lapsevanematele tuleb südamele panna, et rääkige lastega – järgmisel nädalal tekkiv jää on nõrk ja ei kanna inimest. Vesi on veel soe ja tegelikult on sula ka lume alla jäänud maagi.

Ahtalehine põdrakanep

Nigul needib kinni kõik kohad, tuleb tugev külm. Äksi

SOOVITUS:

Nigulapäeval, 6. detsembril läheb alati külmaks. Selleks ajaks peavad lambavillased sokid jalas ja kindad käes olema. Vanasti aga tehti sooje rõivaid ka turbakiust. Veel 20. sajandi alguses kasutati turbakiudu haavasidemetes, vaipades, tekkides ja talveriietes. Esimese ilmasõja ajal oli sõdurite vormirõivad turbast. Eriti hinnati turbast tehtud hobusetekke, need hoidsid hobused soojas ja terved.

Eesti allikad: Punane allikas

Punane allikas asub Tartumaal, Alatskivil. Alatskivi läbib ürgorg, milles paikneb jõele rajatud paisjärv. Järvest põhjapool kerkib puudest ümbritsetud Linnamägi – muistne linnus. Linnamäest läänes, metsa kohal oru veerul on keskdevoni liivakivi paljand, kust voolab välja Punane allikas. Allika kaugus järvest on 25 m ja suhteline kõrgus 6 m. Punasest allikast voolab vett välja 0,6 l/s. Allika vesi on puhas, vett kasutati joogiveena ja veega on ravitud silmi, kes viskab Punasesse allikasse hõbemündi ja joob vett, saab nägijaks. Allika lähedal kasvab Truuduse tamm, mille all antud vannet ei murra miski.

loe edasi

Novembri kolmas nädal: tilga järel tilk

Looduskalender — Mon, 26 Nov 2012 17:49:21 +0000

Kirjutas Kristel Vilbaste, loodusenaine@hot.ee

Pildistas Arne Ader

Paksu uduga maastik. Vihtjärv Otepää kõrgustikul

Iga rohelise okka küljes on suur särav tilk, üks neist potsatab kõrvulukustavasse hommikuvaikusesse ja kohe manatakse udust uus asemele. Jõulukuuse lapsed otsekui nutaks, kui tulen neid endaga tuppa kaasa kutsuma.

Nädala neli ilmamärki:

kuldnokaparv,

talvekarvas jänes,

roheline muru

ja paks udu.

Jah, jõulukuuse valmisvaatamise aeg on käes. Aga tundub, et tänavu ei taha keegi justkui tuppa tullagi. Vesimärg mets paneb iseendalgi ninaotsa tilkuma ja kuuskede pärast nutma. Aga lõpuks leian metsaveerest sellise kuusekese, kes on üsna suurema puu kaissu pugenud ja mõned oksad suisa lehvitavad rõõmsalt: „Võta mind! Võta mind!“ Praegu on hea aeg kuuse ümber keerutada, kaeda tema oksarüüd, kas mõni külg pole kiibakam või okkarüü liiga hõre. Varsti sajab maha sügavpehme paks lumi ja kuusekasukas näeb õues välja hoopis teistsugune kui hiljem toanurgas. On õige aeg jõulukuuse väljavalimiseks ja läbirääkimisteks, kas lõhnav - vaigune ikka tahab jõulumellu tulla. Minu väljavalitu tahab, sest on väsinud trügimisest suurema seltsilisega ja luban talle imetlevaid laste särasilmi ja kaunist jõulumuusikat. Kadripäeva järgne kuusemetsaskäik on alati kui rituaal millegi ilusa algamiseks, vaikuse kuulatamiseks ja järelemõtlemiseks. See on üdini ulatuva uduga aeg, kuid ka aeg, mil esimest korda saab taas metsas käia, ilma et kõrge rohi jalust rebiks. Esimene lumi on läinud, aga on ka rohurinde maadligi surunud. Mets on täis osoonilõhna, kuid kõduhaisu polegi enam tunda.

Põldudel tärkab rohelus ja metskitsedele on see meeltmööda

Haldjasinine udu

Udu ise on aga nii kaunis, eriti siis, kui pimedus on just vajunud metsale ja maale. Sel nädalal käisin Tõrvas Valgamaa õpetajate õuesõppekoolituse lõpuüritusel ja kõige kaunim osa sellest oli käik kooliümbruse pargis valgusrajal. Valgus ise oli looritatud sügavasse uttu ja kui õpetaja Liia Ortus meid hetkeks pimedusse Õhne jõe kõrgel kaldal juhtis, siis sai kasvava kuu valgusest tõeline lumm. Kaugel all, sügavas pimeduses, voolas sügistardumuses jõeke, kuuvalgusest helendav udu tema kohal oli haldjasinine, nii salapärane, et oli tunne, et kohe tantsivad sealt välja tuules lehvivate kleitidega haldjapiigad. Aga ei tulnud kandlemängu ega tantsukeerdu – ikka sügav sumbunud vaikus. Nii vaikne, et isegi hetkeks rajalt kõrvalejooksnud öökullina huilgav poisipõngerjas jooksis kiiresti tagasi ema juurde ja otsis lähedust.

Hakilondid õhtutaevas

Päev selle öö kõrval on nii üürike, et linnud jõuavad kompostihunnikul vaevu hommikusöögi võtta, kui peavad juba õhtusöögi järele ruttama. Siiski oli nädala mõnel päeval taevast isegi päikesenaeratust näha, nii rõõmsat, et kuldnokad tüürisid lõuna poolt taas tagasi ja tekitasid inimestes sügavat hämmeldust. Tedred ei suuda samuti kudrutamist jätta, kuigi juba peaaegu jõulukuu. Hakid ja varesed korraldavad ikka veel päevaseid toidutuure koristatud viljapõldudele, õhtul saabuvad nad linnadesse karniisidele ja puudele ööbima nii suurtes ja kärarikastes parvedes, et päikeseloojangul on taevas vahel must.

Metsades hulguvad ringi tihasesalgad. Põhjatihase nokas on lepa isasurb

Lumeootus

Metsad paistavad aga nüüd maapinnani tõesti läbi, püsti on veel mõned hallräbaldunud leheriismetega ohakad ja mustanupsulised soolikarohud, aga kõik, mis painduda sai, on maadligi litsutud. Puudel pole enam ainsatki lehte. Mõni üksik lõunapoolse olekuga tamm hoiab oma tuule käes kõlisevaid lehti ja raudremmelga viljatuustid on puus, kõik ülejäänu on vihmast ja udust mustavalt vitsuline ja kõle. Üksik iminõges kivi juures püüab veel roheliste lehtedega lehvida ja niidetud väljad rohetavad, aga ülejäänud taimeriik ootab... ootab kaitsvat sooja valget lumekasukat. Ja loodavad nad seda enne, kui tuleb kõlekülm, mis hoolega peidetud pungad ära näpistaks.

Hallikarva jänes

Ses märjas metsas ei taha isegi loomad liikuda, vaid talvehalliks tõmmanud halljänes silkab üle põllu. Teisal istub rebane põhuhunniku juures ja ootab. Kõht ei ole veel nii tühi, et peaks mööda põldu silkama ja „hiirehüppeid“ tegema. Loomi näeb praegu õues kõige rohkem liiklusmärkidel. Põnevusega jälgisin sel nädalal, mis loomi siis maanteeameti arvates meie maastikul kõige rohkem liigub. Sest uue liiklusseaduse järgi hoiatab punakolmnurk „Metsloomad“ sellele kohale omase metslooma ilmumisest. Kõige enam tundub märkideloenduse järgi Eestis olevat hirvesid, seejärel põtrasid, mõnes kohas konnasid. Põltsamaa pargis kohtab parte ja ühes kohas on meil ka hoiatavalt palju oravaid – Kadriorus.

Valgus männivaigus

Valged, suure läbimõõduga rõngad kuu ümber ehk päikese ümber, samati tulpad päikese lähedal, n. n. ebapäikesed, kuulutavad külma ette. stud. astr. Hjalmar Mäe, 1921.

SOOVITUS:

Raskesti paranevate haavade jaoks keedeti vanasti kuusevaigust haavaplaastrit. Selleks pandi paksu põhjaga potti 4 osa puhast vaiku, 1 osa searasva või võid, 1 osa vaha või taruvaiku, mõni tilk rukkiorase mahla, pisut soola ja keedeti seda segu 10 minutit. Nii arstiti kõiki haavu, kus „viha“ sees.

Eesti allikad: Põhjatu allikas

Saaremaal Kuresaare lähedal Võhma maantee viiendal kilomeetril asub suur ja kuulsus ohvriallikas. Püha allikas vuliseb Pähkla küla taga madalal heinamaal väikses metsatukas, see on sügavrohelise veega Põhjatu allikas. Nimetuse on allikas saanud oma sügavusest – kord olevat 7 sülla (süld – laiali sirutatud käte sõrmeotste vahe) pikkuselt ritvu üksteise otsa seotud ja allikasse aetud, kuid põhi jäänud kätte saamata. Ka ei olevat kogu küla köied kokkuseotuna põhja ulatunud. "Põhjatu" kõlab läänesaarlase suus "pöhatu", mis on juba üsna lähedal "pühatule", seega arvatakse, et tema esialgne nimi on pärit sõnast püha. Allikad, mida varemalt on maapõuest avanenud rohkem, on olnud väga kuulsad, siia käidud ohverdamas kõigist Saaremaa nurkadest. Tavalisteks ohvriandideks olid mündid, kahjanud inimesed pesid silmi puhta allikaveega ja silmanägemine olevat sellest paremaks läinud.

loe edasi

Novembri kolmas nädal: hunt lambakarjas

Looduskalender — Mon, 19 Nov 2012 19:01:06 +0000

Kirjutas Kristel Vilbaste, loodusenaine@hot.ee

Pildistas Arne Ader

Õhus on niiskust! Kooljakuu hommik Otepääl

Igal aastal tuleb novembrilõpu “kevad”, aeg, mil inimesed oigavad, et lõpeks ometi see pimedus. “Kevadet” on kindlasti veel nädal ja siis jääb oodata „Monica“ sarnast tuisutormi, mis ilma talviseks muudab.

Nädala neli ilmamärki:

kullendav paiseleheõis,

jäneste pulmajooks,

tedremulin soos

ja virmalised.

Varblased on soojustanud suvist kärbsenäpipesa: juurde on tassitud peamiselt sulgi

Imetlen juba teist nädalat oma akna taga varblasepere toimetamisi, kuid laupäeval ajasid nad mu suisa pahaseks. Siis, kui isaslind hakkas terrassiäärelt upitades välja rebima mu kuutõverohu puhmast. Ta rassis ja sikutas nagu poleks õues enam ühtki teist kõrt ega oksakest. Aga jah, järjekindlalt tassib see varblasepaar oma pesakasti kõike, mis kusagil ripakil on. Eriti rõõmsalt tulevad nad nokatäiega, mis kusagilt padjakloppimisalalt saadud – ilusad valged suled näivad neile kõige enam meeldivat, kuid käiku lähevad ka kõrred ja oksakesed. Ja ma ei tea ikka, kas tegemist on päris - või talvepesa ehitamisega. Küll suutsid nad pidada ühe ägeda lööma põldvarblasega, kellel oli kolmanda armastaja nägu peas. Ja ka tihastega peetakse pahaseid lahinguid. Antti Karlin kirjutab, et Soomes on nähtud varblasepoegi pesast vupsamas veel detsembrikuuski, nii et võimalik, et pean toidumoona sel talvel panema ühele lõbusale seltskonnale. Varblased on Euroopas saanud üle oma hobusepidamise kadumisega seotud langusajast ja leidnud elamiseks hoopiski uued paigad. Nimelt otsiti eelmisel nädalal Pärnu Maximasse varblasepüüdjat. Kohalkäinud linnumees Eedi Lelov ütleb aga, et neid kondiitrileti juures lõbusat elu elavaid kümmetkonda koduvarblast pole mingit mõtet kinni püüda, sest uuemad kaubanduskeskused pole linnukindlad. Linnud lihtsalt tulevad tagasi. Loodan vähemalt, et Hiina moodi kahjuritõrjet nüüd tegema ei hakata. Iseasi, kuidas meeldivad linnulärtsud tordikarbil ostjaile või tervisekaitsele.

Linna!

Urbaniseerumine on täies hoos käimas igal rindel, saiasõltlastest veelindudega koormatud keskkonnaamet püüab toitjaid peletada sõna jõuga, paraku on hoolitsus ning abistamistahe istutatud inimeste südamesse juba lapseeas ning seda muuta on võimatu. Keelamise asemel tuleks inimestele pakkuda alternatiivi abistamiskampaaniates. Kui ma eelmisel nädalal kirjutasin, et tihastele ei soovitata panna praegu poest saadavat toitu, vaid oma toidulaualt ülejäävat, siis mõtlesin ma eelkõige seda, et poes müüdavates linnutoitudes on sees päevalilleseemned, mis mõjuvad tihastele nagu narkootikum ja kogunevat kampa ei jõuta lihtsalt ära toita. Päevalilleseemneid võib kuluda hiljem kilo päevas.

Kõdunevas lehesajus rohetab seaohakas

Jänesetrall

Kel aga aega linnamüüride vahelt välja minna, see märkab, et tõesti on saabunud kevad. Pille Tammur räägib, et Laeva rabas käib tedremäng täie hooga. Kuked kükitavad mändidel ja muudkui mulisevad. Ja roosid puhkevad taas õitsele. Võrumaal Kütiorus kevadet ei ole, kuid suitsusauna katuselt mahalükatud sammal oli täies kasvamisehoos, sügavpehme ja roheline. Pärnumaalt annab aga Enn Vilbaste teada, et nüüd on õitsele puhkenud ka paiselehed. Ja jäneseisandatel on vallandunud jooksuvajadus, äge pulmamäng on käima läinud.

Lambapaar hundi hammaste vahel

Metsarahva uudiseid veel niipalju, et maakodude kaunid muruplatsid saavad nüüd korraliku harimise. Maa seest künnavad kuhilaid üles mutid, hunnikud on vahel poolemeetrised. Ja teisalt ajavad vagusid metssead, neil on sel aastal hästi läinud, mõni kari on kasvanud isegi 80 - päiseks. Küllap hundid talvel nõrgemaid sest karjast harvendavad, aga praegu on metsakutsad aktiivselt lambakarjade kallal. Kaks lammast ööga murda on tavaline taks. Ja ei aita aedikud, lõhnad ega koerad – mets nõuab oma.

Hall ilm hallvaresega

TSITAAT:

Mardist kaks kadrisse, kadrist neli jõulusse. Simuna.

Kadrilaupäeval, 24. novembril käisid kadriks enamasti vanemad naised, lesed-naised, vaesed, vanatüdrukud. Vitsakimp oli kaasas, sellel olid tutid küljes, sinised ja punased. Toas lõi sellega noori ja vanu, ütles:”Tervist! Tervist!” Igaühele löödi kaks-kolm partsu. Kellele ei löödud, see oli nagu alam teiste ulkas. Kirbla.

Eesti allikad: Varsaallikad

Varsaallikad asuvad Tallinnas, Kosel, paekalda jalamil Särgava allee lähedal. Kevadel paekaldast väljapulbitsev allikas, koondub vulisevaks ojaks, mis Purjespordi keskuse juures Tallinna lahte suubub. Allikas on 1992. aastast looduskaitse all. Allikas ammutab oma vett lõuna poole jäävast õhukese pinnakattega Lasnamäe tühermaalt ja Tondi rabast. Vesi tuleb lubjakivi kihtidest, suurvee ajal on kümmekond allikat maksimaalse vooluhulgaga 120 l/s. Ajaloolane Ott Sandrak ütleb, et see oli põline hobuste jootmise paik. Jutuvestja Illika Lõhmus pajatab aga vana loo sellest, kuidas talumehe väärt hobusel oli selles paigas sündinud varss. Varsa sündimise paigast oli välja purskunud kuldne selgeveeline allikas. Varsaoja aga sai paika, kustkaudu mära oma varsa koju viis.

loe edasi