Alam-Pedja lood: Linnulauluhommik Ihama luhal

Looduskalender — Tue, 31 Mar 2015 09:11:11 +0000

Tekst ja fotod: Arne Ader

Alam-Pedja kevad on olnud tänavu veevaene, kõrget tulvavett vahest ei tulegi. Ent Emajõe luht pole ka just kuiv: lumesulaveest on siia moodustunud arvukalt madalaveelisi järvikuid.

Latikate ja haugide kudemiseks ei paku niivõrd madal veeseis kuigi häid tingimusi. Ent rändavatele veelindudele seesugune olukord isegi sobib! Ujupardid, haned ja luiged, kes hangivad toitu veekogu põhjast küünitades, koonduvad madalatele luhaveekogudele meelsasti.

Laululuiged Ihama luhal

Märtsikuu viimasel nädalavahetusel on Ihama luht nukralt vihmahall, ent rõõmsalt linnulaulune. Tooniandev on siin laululuikede luikamine, millele lisanduvad väikeluikede haugatused, laukhanede kiljatused, viupartide viled ja sinikaelte naljakad prääksatused. Kõrgel luha kohal lustivad mängulennul tikutajad ning ennelõunal jõuavad ka rootsiitsitaja ja põldlõoke noka lauluviisiks lahti teha.

Läbirändel viupardid, sinikaelad ja soopardid

Jõeluha õhustik on korraga külm ja rõske. Pärast seda, kui mu püksisääred on jõudnud korralikult läbi liguneda, kipub keha ligi üpris vilu tunne. Põhjamaistele veelindudele on sedasorti kogemus vahest võõras: nemad on harjunud nii niiskuse kui ka külmaga.

Luhal peatuvaid rändlinde on oletatavasti kümneid tuhandeid – arvestades, et pisikeste luhajärvikute võrgustik jätkub siit ülesvoolu kuni Võrtsjärveni välja. Kauguses tõusvad ja laskuvad linnuparved lubavad oletada, et linnud on jaotunud ulatuslikule alale.

Paiselehenupud on puhkemiseks valmis

Paadikanali pervel kasvavad paiselehed on kollastes nuppudes. Küllap need avaneksid kohe kui päike pisutki pilve tagant piiluks... Luhaservas kükitavad kahevärviliste pajude ja raagremmelgate urva-kiisud. Suurem jagu pajudest on aga täienisti raagus, oodates kevadise sooja lisandumist.

Pajuurvad. Kahevärviline paju

Varsakabjad – need Emajõe luha ja Alam-Pedja tunnuslilled – on tasapisi tärkamas ja esimestel taimedel juba õienupudki aimatavad. Veel mitte praegu, ent õige pea ilmub siiasamma luhale kaunis õitemeri.

Unistuste kevad Ihamakingul 2008. a. maikuus: tulvaveepeeglit ehib kuldkollastest varsakabjaõitest lillevaip

Rohkem pilte: LINK

Looduskalendris ilmuvaid Alam-Pedja lugusid toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

loe edasi

Alam-Pedja lood: Valdor Kuiva meenutused

Looduskalender — Mon, 23 Mar 2015 08:10:10 +0000

Valdor Kuivaga vestlesid: Arne Ader ja Viljar Ilves

Märkmeid tegi: Margit Mõttus

Fotod Valdor Kuiva fotoalbumist

Oleme külas elupõlisel metsavahil, tunnustatud lodjameistril, jahi- ning kalamehel Valdor-Erich Kuival. 88ndasse eluaastasse jõudnud Valdor on sündinud Puhja vallas, Palupõhja külas, Mikako talus ja täiskasvanuna elanud Laeva vallas, Aruvälja külas, Välja talus. Valdor on endine Puhja valla kodanik ning Puhjas ka koolis käinud. Või nagu ta ise ütleb: „Olen läbi ja läbi puhjaline, aga nüüd siin Laevas võõrsil nagu“.

Alam-Pedja loodus on olnud Valdorile lähedane alates Palupõhja külas möödunud karjasepõlvest ja eks seepärast on tal vastused paljudele meile huvi pakkuvatele küsimustele.

Jutuajamine Valdori praeguses kodutalus Väljal

Valdor, milliseid loomi sa oma karjapoisipõlves metsas kohtasid?

Vanasti oli metskitsi ikka väga paksult. Sügisel tulid Palupõhjas orasele, ikka neli-viiskümmend olid karjas. Siile ja jäneseid oli hästi tublisti. Rebaseid oli ka palju. Rebasenahk oli siis kallis. Seitse-kaheksakümmend krooni olevat maksnud, mis oli peaaegu kahe kuu palk. Sulane sai siis 40 krooni ja võib-olla ei saanudki kui viletsam sulane oli. Saarma nahk olevat üle 100 krooni olnud. Saarmat oli Pedja peal just eriti palju. Kui poisike olin, siis ema ja isa käisid Meleski klaasivabriku juures asuval Männiku raiel pahka korjamas. Saarmakari oli seal kusagil heinamaa peal ja kui hakkasid tulema ning hüppasid ikka mulks ja mulks vette ning kadusid. Seitse, kaheksa tükki ja teinekord rohkemgi oli neid koos.

Konnasid oli ka vanasti väga palju. Konnade koloonias oli niimoodi, et kudemise aegu oli vesi paks. Omavahel paadil juttu ajada ei saanud, sest ei kuulnud. Mulksumine ja krooksumine oli nii tugev. Kui vaatasid, siis valged rinnad paistsid ainult, nii paks oli kõik. Nüüd on ikka konni hoopis vähem.

Aga kas juhtus, et mõni metsloom vahel ka karja ründas?

Eks hunte vanasti nuheldi kõvasti. Kui ikka oli, siis tehti jahti ja hävitati ära. Harva oli kuulda, kui kuskilt mõni lammas ära oli kadunud. Ja karust ei olnud juttugi. Metsseaga oli täpselt sama, seda ka polnud. Kartulapõldu keegi ei harutanud. Kopraid ei olnud olemaski. Ilvese puhul ma ei mäleta, et keegi oleks jälgi näinud.

Sa pole üldse põdrast rääkinud. Kas põtru vanasti ikka oli?

Mina olin umbes kümne aastane kui esimest korda põtra nägin. See oli kuskil 30ndatel aastatel siis. Põtru oli nii vähe. Ilmasõja aegu tapeti neid kole palju ära. Ja kui sõda lõppes, oli põdra arvukus väga väike. Ega see ei tõuse ka nii kiiresti ju. Salakütid tegutsesid kogu aeg.

Lehmad olid tol päeval kesapõllu peal. Meil oli üks karjakoer, kes kippus kõiki loomi taga ajama. Metskitsede ja jäneste taga läks kuni ta nägi. Koer haukus ja hirmus suur elukas tuli metsast välja. Mina küsisin ema käest, mis loom see on? Ema siis ütleski, et põder.

Alam-Pedja on kotkaste pärusmaa. Kuidas vanasti kotkaste ja kullidega lood olid ?

Kotkaid oli, aga kes neid siis luges. Natuke vanemad mehed ikka rääkisid, et kaljukotkas ja väike-konnakotkas. Merikotkast ei olnud. Kanakulle oli palju, kanu roogiti kogu aeg. Eriti sügisel. Viusid oli hulga rohkem kui praegu. Viudel on too häda, et nemad ei saa ju süüa kui hein on tegemata. Vanasti istus viu kogu aeg heinakuhja otsas, seal ta vahtis ja kui läks, siis võttis ka hiire kohe. Ja kakulisi oli igasuguseid. Vanasti nimetati kakkusid ikke öökullideks ja liike ei eristatud. Oli öökull ja kõik.

Ja milliseid teisi linde võis kohata?

Metsist oli ka ja metsisemängud olid. Vanasti jahimehed ikka rääkisid, kuidas nad metsist käisid laskmas. Tetresid oli aga väga tublisti kohe. Tegin palju aastaid rabakana loendust. Sealt ümmarguse raba servast, Karussaare poolt kostis suur susin. Kui eemalt vaatasid, siis raba oli must ja liikus. Võis olla mingi sada või rohkem tedrekukke koos.

Ja kui käisin Kõrgepalu ringi ära, siis vähemalt viis-kuus rabakanapaari oli mängukohtades sellesama ringi peal. Rabakana ju hüppab ülesse ja näed kaugelt ära kohe. Siis ta nagu naerab – kõk-kõk-kõk-kõk. Ja neid oli iga soo osa peal ja igal pool.

Laanepüüsid on praegugi veel olemas. Ja oli ka siis. Nemad armastavad noores leht- ja segametsas olla. Küla karjamaad olid kiivitajaid täis ning parte oli palju. Peale sinikaelte olid väiksed pardid: kutsuti mudaprääks. Arvatavasti piilpardid, nemad on rohkem mudaga seotud.

Kas sa Emajõe sääsamajakesi mäletad?

Kahte mina nägin veel. Allpool Palupõhja oli üks ja Ringkoolde otsast natuke ülespoole teine. Need paigad on nüüd muda täis, vesi sealt enam läbi ei jookse. Vanasti kutsusime neid sääsemajaks.

Mina selle riistaga püüdmas ei käinud. Eks allavoolu minevat kala temaga püüti. Põhimõtteliselt oli suur võrkkott, mille perä küljest tuli tundenöör onni. Onnis oli kepp püsti ning sellel kelluke küljes. Kui kala võrkkotti sattus ja tõmbas, siis kelluke kõlises. Pidi ruttu ülesse tõstma, enne kui kala välja läks. Aga latikas ei pidanud jääma sisse. Latikat nad püüdsid niipidi, et pandi jõepõhja valge laud. Ja siis seal passiti peale: kui latikad lauast üle läksid, siis tõsteti kott kaladega ruttu üles. Nii sai ka latikad kätte. Latikas ei lähe ju mõrda ka, kui tal kuskilt külge puutub. Peab olema täitsa vaba minek.

Oli vist siin kandis selline lugu, et havi tuli tuppa?

Neil kalameestel, kes luhas elasid, oli kõigil kevadel suurvesi toas. Läksid vahel mõne juurde kala otsima, siis sõitsid paadiga kõmmdi kohe treppi, ketiga paat sinna kinni. Allpool Tartut ka, kes seal elasid, täpselt sama lugu. Ja põrand kinnitati puuga, et vesi seda üles ei kergitaks. Põrand oli tavaliselt liiva peale pandud, naeltega kinni löödud ei olnud.

Siis üks kalamees rääkis ka, et ahju kütta ei saa, ahjus on vesi. Ainult pliidi all ei ole vett, seal saab tuld teha. Saunaahi pidi päris vee sees olema. Nii vahel juhtuski, et havinolk oli toas.

Kui suur kalamees sa ise oled olnud? Ning milliseid kalu püüdnud?

Mina olen kolm aastat ametlikult kalamees olnud, ülejäänud siis mitteametlikult. Olen püüdnud kõiki kalu, mis siin Emajões on olnud. Ka tõugjas ja turb. Turbi oli väga palju vanasti ja püüti teda sügisel. Põhjaõnge viskasid sisse, sööt otsa ja oli sul otsas hommikul. Turva lemmiktoit pidavat olema hiireliha. Mina ei ole hiirega proovinud. Õngega sai püütud veel ahvenat, särge ja viidikat. Vanasti oli viidikat palju. Ilusa ilmaga oli veepind paksult täis. Seda nüüd enam ei näe. Kui poisike olin, siis meil oli selline kass, kes vett ei kartnud. Tema oli väga osav viidikaid püüdma.

Lutsu sai ka püütud ja ikke põhjaõngega sügisel Emajõe peal. Luts on olnud mul kõige suurem kuskil 9 kilo. Säga pole otsa saanud, pole üldse näinudki. Kõige suurem püütud kala on haug – oli üle 16 kilo. Püüdsin spinninguga.

Kas jõhvikal ka käisid? Siinkandis on see nagu pool-kohustuslik.

Jõhvikal sai käidud küll. Ka sel hooajal käisin ära. Kolm tundi olin seal ja viis liitrit korjasin. Vanasti sai jõhvikat ikka rohkem korjatud. Lapsed olid. Paar-kolm korda käisin ja korjasin siis pool seljakotitäit ning rohkem korraga.

Karussaares oli marjanaistel jõhvikaladu. Toimetasid seal vanas majas. Sooja ei saanud nad muud moodi kui pandi pada kive täis. See aeti väljas tule peal kuumaks ning viidi tuppa. Pada siis õhkas natuke sooja sisse. Laudas oli neil oma toiduvaru seal - tangud ja soolad rivis. Paadiga viidi suurt kraavi pidi jõhvikasaak Pedja äärde välja. Siis ei olnud seljaga kandmist.

Naela tammik, on sul temaga ka mingeid mälestusi?

Minul ei ole, aga seal olevat kunagi olnud vana Lehola Lembitu sõjaväe talvituspaik. Ja midagi on seal nagu kaevatud ka. Tammikut olevat juba Eesti ajal tahetud looduskaitse alla võtta. Oleks nagu vana hiiekoht. Aga täpsemaid andmeid selle asja kohta kahjuks pole. Veel olevat vanasti Viljandi linna varandus seal ühe tamme alla maetud. Eks siis kuld või midagi. Aga kus see tamm on, seda keegi ju ei tea.

***

Kui lahkuma asutame, siis ütleb lahke taat meid uksest välja saates, et võib veelgi rääkida. Kõik ei tule ju kohe meelde. Ja ulatab meile suure purgitäie värsket vahtramahla kaasa.

Olgu selle Naela tammikusse peidetud Viljandi linna varandusega kuidas on... Suurim varandus on ikkagi Alam-Pedja ise. Ja üheks osaks sellest varandusest on need üksikud inimesed, kes on siin kasvanud ja elanud loodusega kooskõlas.

Mikako talu tollase rentniku Jüri kartulitalgud. Pilt on tehtud enne 1915 a. Hiljem ostis Valdori vanaisa talukoha endale. Piltnik August Pooli.

Lõhmuse silla ehitus. Sillameistritest on elus veel vaid Valdor, keda näeme pildi paremal servas.

Looduskalendris ilmuvaid Alam-Pedja lugusid toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

loe edasi

Alam-Pedja lood: Varakevad Sellisaarel

Looduskalender — Sun, 15 Mar 2015 08:10:10 +0000

Kirja panid ja pildistasid Arne Ader ja Margit Mõttus

Oleme tulnud Sellisaarele, et otsida saabuva kevade esimesi märke. Selli on tuhandete mändide pärusmaa: liivastel aladel sirguvad siin valgusküllased palumännikud, madalal sooservades aga sookailulõhnalised rabamännikud. Muiste on olnud see paik Suur-Võrtsjärve saar. Nüüd siis soosaar, mille põhjakaare randadelt avanevad avarad vaated Sillaotsa soole ja Heinamaasoole, lõunakaares aga Laanepera soole ja Torisoole.

Palumänniku metsatee on metssigade poolt korralikult kobestatud

Selli talukoha juurest retke alustades kuuleme heledat kilkamist. Kõrgetooniline ja vali helirida kuulub musträhnile, kes on siinse paiga tunnuslind. Peagi selgub, et häälitsejaid on kogunisti kaks, kusjuures üks neist ei viibiks justkui õiges metsas: igatahes katkeb valjuhäälne melu sedamaid, kui üks rähnidest naabermännikusse lendab.

Sihvakad männid seisavad harvaesinevas tuulevaikuses. Teiste hulgas leidub siin mõni krokodillimustrilise korbaga männihiiglane, kel vanust mitmeid ja mitmeid inimpõlvi.

Vana mänd Selli talu lähedal

Päike paistab, kuvades männiku samblavaibale pikki varje. Musträhnid on endid meie silmade ja kõrvade eest hoolikalt peitnud ning saabunud vaikust katkestavad vaid kõrgetes puulatvades tegutsevad siisikesed. Metsavaikuses on erilist värskust ning tasast ootusärevust.

Lahkuva talve väsinud jäänukid on end männiku varjulisematesse paikadesse peitnud. Põdrad on viimastele lumeriismetele oma kohalviibimisest märke jätnud. Neist märkidest kumaks justkui põtrade seisukoht talvisest ajast üldse...

Põdrapabulad lumel

Ühelt lumelaigult leiame ka esimese kevadekuulutaja. Pohla- ja mustikavarte all lebab vaarikakedriku röövik. Külmast kohmetunud karvasel loomakesel on sedakorda jõud raugenud. Ent küllap ta päikeselt soojalisa saades siit peagi edasi liigub. Eemal mätaste vahel punab mõni üksik talvitunud pohlamari.

Pohla ja mustika all lumel on vaarikakedriku röövik

Õhtu saabumisest teatab taas musträhn. Kuid tema seekordne elavnemine jääb põgusaks. Ka suur-kirjurähn, kes sepikojas vaikselt käbisid toksis, on oma päevatöö lõpetanud. Veel enne päikeseloojangut ning kuutõusu saabub kerge tuulehoog, mis puhub männiladvad kohisema. See on pehme sõbralikult embav kohin!

Ilma elumajata Selli talu õu kiirgab kurbust, ent samas leidub siin salapärast soojust – vahest sedasama, mis noil aegadel, mil talu viimane peremees Elmar siin toimetas, kui siinsel õuel lapsed kiikusid ja vana grammofon mängis...

Selli talu endise elumaja asukoht. Talu rajas Mihkel Sell 1660ndatel aastatel, kes sai siia maatüki tänutäheks kroonus teenimisele. Selli talu oli esimene 13 majapidamisega Sooküla ajaloos.

Peale päikese loojumist kohtame lõpuks ka seda tegelast, kelle olemasolule viitasid päeval leitud arvukad pabulad.

Põder soolakul

Rohkem pilte: LINK

Looduskalendri Alam-Pedja lugusid toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

loe edasi

Alam-Pedja lood: Naistepäevad Laeva rabas

Looduskalender — Sun, 08 Mar 2015 17:19:19 +0000

Kirjutas: Arne Ader

Pildid sõpruskonna ühisest fotoalbumist

Tedreonn Laeva rabas. Seda pisikest onni kutsusime Roikaonniks

Naistepäeva võib pidada mitut moodi. Kui klassikalisel lähenemisel käib see lillede ja tordiga, siis meie pisike sõpruskond tähistas seda kord tedreonnide meisterdamisega Laeva soos.

Sedasorti traditsioon sai alguse 1985. aastal, mil olime enamjaolt tudengid. Naistepäev oli siis riiklik püha, mil ülikoolis õppetööd ei toimunud. Samas oli märtsikuu algus otsekui tedreonnidega tegelemiseks loodud: enne suurt kevadet piirdus tedremäng põgusa varahommikuse proovimisega, mis andis päevasel ajal suurepärase võimaluse uute varionnide ehitamiseks või vanade korda sättimiseks.

Onni püstitamine algas asukohavalikust, milles juhindusime tetrede tegevusjälgedest. Teadsime, et mänguplatsi keskosa tähistasid tedrekukkede poolt lumele veetud tiivakriipsud samal ajal kui tetrede jalajäljekirju tuli ette kogu mängualal.

Ehitamiseks kasutasime kõike seda, mida soos leidus. Varionni sõrestiku jaoks sobisid kuivanud männiroikad, seinte tihendamiseks tõime sooservast kuuseoksi.

Otse loomulikult osalesid tedreonnitalgutel ka mõned armsad tudengineiud. Kutse said vaid vähesed väljavalitud: kuna kõigile ehitajatele oli ette nähtud priipääsmed tedremänguks kutsutud etendusel, tuli lindude heaolu silmas pidades vaatlejate arvu piirata.

Roikaonni ehitamine. 1985. a. lumise märtsikuu tõttu tuli alustada süvendi kaevamisest. Parajasti käib tugiroigaste paigaldamine. Onni meistrid vasakult paremale: Kristel Vilbaste, Urmas Sellis, Olav Sarv.

Kuplikujuline teisaldatav tedreonn, mille me pärast lõplikku paigaldamist Kuningaonniks nimetasime. Tänu sellele onnile tekkis meil harukordne võimalus vaadelda mitmel aastal tedrekuningat. Onni paigaldajatest on pildile jäänud Urmas Sellis (vasakul), Olav Sarv, Ell Irdt (Sellis) ja Arne Ader.

Tulbid ja nartsissid meie naistepäevamelus puudusid, ent mõnda külmemat 8. märtsi hommikut ehtisid kenad jäälilled siiski. Ei mäleta ka naistepäevatorti, ent värske õhk kinkis nõnda hea söögiisu, et kaasa võetud võileivadki olid tordi väärilised. Mõnel kevadel saime otse tedremänguplatsil suhu pista rabamätastel talvitunud jõhvikamarju.

Eks see tedreonnide ehitamine oli üks lust ja lillepidu võrreldes sellega, mis hiljem onnis passijaid ees ootas. Üks meie kambas olnud tudengineidudest – praegune loodusajakirjanik Kristel Vilbaste – kommenteerib omaaegset tedremängu vaatlemist nõnda: „Takkajärgi arvukatele tedreonnis kükitamistele vaadates pean küll ütlema, et enam ma tedreonni istuma minna ei taha. Sest seal on nii külm, et see tungib üdini. Tedreonnis istumine nõuab suuremat eneseületust kui söerada mööda kõndimine või allikasse ujuma minemine. Kõige selle ilu ja lumma kiuste.”

Tedreonnides passimine kinkis meile hulganisti toredaid mälupilte. Jah – eelkõige just neid, sest tollane fototehnika ei võimaldanud pildistada hämaras valguses. Fotol näeme üht õige haruldast nähtust Eestimaa looduses: tetrede mänguplatsile on laskunud metsisekukke meenutav tedrekuningas (paremal).

Ajal, mil me Laeva soos tedremängu vaatlemas käisime, polnud Alam-Pedja kaitseala veel olemas. Pärast kaitseala loomist jäid aga tuttavad tedremängud sihtkaitsevööndisse, kus hakkas kesktalvest südasuveni kehtima liikumiskeeld. Eks see aitas omal kombel meidki traditsioonilise lillede-tortide naistepäeva juurde tagasi.

loe edasi

Alam-Pedja lood: Mälupilte Palupõhja külast

Looduskalender — Tue, 03 Mar 2015 07:09:09 +0000

Jõesaare talu perenaise Helgi Veljaga ajas juttu Pille Tammur

Pildid Helgi Velja fotoalbumist

Palupõhja looduskool 2012. a. talvel. Foto: Arne Ader

Kui hommikul Palupõhja looduskooli uksest välja astun, võtab mind vastu rähnide trummeldus. Vaiksele lumesajule vaatamata on kuulda ja tunda kevade lähenemist. Olen kesk Alam-Pedja looduskaitseala rahu ja vaikust.

Ei oskagi arvata, kas Palupõhja küla Alam-Pedjal tuleks pidada metsa- või jõekülaks. Asub ta ju metsade vahel, aga otse Suure Emajõe ja selle ulatuslike luhtade veeres. Nagu paljud Eestimaa külad, on seegi üle elanud igasuguseid aegu. Vanalt kaardilt on leitav vanim ajamärk 1601, rohkem on teada elust enne ja pärast viimast ilmasõda, kui külas olid kool ja puhkpilliorkester. Et sellest aimu saada, pakume katkeid vestlusest küla ainukese inimesega, kes toonast eluolu veel mäletab.

***

Kui kaua sa, Helgi, siin ühe jutiga vastu pidasid?

Asjad käisid siin sedapidi, et keskkoolis ma käisin Puhjas, aga algkoolis Palupõhjas. 4. klassi eksamit läksime tegema Puhja, sest kahe õpilase pärast ei sõitnud komisjon siia kohale.

Meie õpetaja oli Sommer, Asta (hiljem Karjane, Asta). Enne oli kool metsavahi majas, mida enam ei ole. Seal oli pikk laud ja pingid ääres. Aga Jaagol saime juba koolipingid.

Palupõhja koolilapsed 1949. aastal. Pildil on 2. klassi õpilased ja õpetaja Asta Sommer

Kui sa hiljem Tallinnas õppisid, kui sageli siis koju said ja kuidas?

Koju sai tulla siis, kui ema saatis sõiduraha. Viimane ots oli Puhjast jala tipa-tapa koju, pambukesed seljas, Reku parvega üle jõe. Sellist mõtteviisigi ei olnud, et ei jõua. Et kui tahad koju tulla, siis tuled. Hiljem oli jalgratas Jaansoni Vello talus rehe all. Ja kui sa jalgsi olid, siis päripidi sõitjad – hobusega muidugi, mitte autoga – võtsid sind ikka peale. Igaüks kohe teadis, et jalgsi kõndija tuleb peale võtta. Hea meelega võeti. Kui me koolis käisime, siis alati meid korjati peale, talvel ka. Seisime ree jalaste peal, väga uhke sõit. Ja kui kolhoosi ajal tulid autod, siis võeti ka peale, kohe mürts hüppasid kasti.

Eks mul oli ilusaid plaane, aga ema ütles, et ma ei jõua sind koolitada: üksik naisterahvas ei saa hakkama, sest kõik oli maksu all ja lisaks normid – kohe midagi hullu... See oli Leedi kolhoos, üldse taheti kõik keskusesse kokku ajada. Neid äraajamisi on olnud nii palju, et ei jõua kohe kokku lugeda. Ka kui Reku kalamajand tuli, isegi siis taheti ära ajada. Üldse, kalamajand tehti sellepärast, et varjata raketibaasi, mida taheti siia rajada, aga noh, läks nagu läks. Emal oli põhiline sissetulek mesi, mida vahetati leivajahuks. Liha oli omal laudas, metsast liha ei saanud, mets oli loomadest tühi. Metsloomade peale küll loota ei saanud.

Õpilaspilet

Kus Palupõhja külas ühiseid pidusid peeti?

Pidud olid põhiliselt Jaago talus. Enne vene aega – peremees oli hästi rahvamees – tema korraldas ballisid. Olid Palupõhja ballid. Seal käis minu ema. Neid tehti veel kevadel ja talgud lõppesid alati balliga. Päev otsa lõhuti tööd teha. Mitte nii nagu praegu käivad, et paar tundi tehakse tööd ja siis sirakil maas. Valgest valgeni oli töö, siis pesti ennast kaevu juures puhtaks. See oli ikka soojemal ajal. Tavaliselt oli kaevu juures selline suur puust moll alati vett täis ja kui ta seal päikse käes seisis, siis oli parajalt soe ka.

Kas mingi seebi moodi asi ka oli?

Ma arvan küll et oli, minu ema keetis kogu aeg ise seepi. Vaat, kui põrsas ära tapeti, siis soolte küljes oli rasv, mida toiduks ei tarvitatud: see korjati kokku ja keedeti seebiks. Seebi keetmine oli ka tol ajal tavapärane töö.

Kas balli jaoks olid talgulistel ka eraldi riided kaasas?

No ikka, mõni puhtam hilp oli talgulistel kaasas ja kingad pandi jalga. Pillimehi oli küla täis ja muusika mürtsus.

Kas ball oli selles talus, kus parasjagu talguid tehti?

Suurem jagu olid ballid ikka Jaagol. Seal oli selline suur ruum, kus pärast oli kooliklass. Sinna pandi pikk laud ja süüa peale. Õlle ka tehti ja pill mängis ja pidu käis.

Kui sa nüüd võrdled toonast aega ja praegust. Kuidas sulle praeguses looduskoolis toimetavad noored tunduvad, kas nad loodust jagavad?

Kraadesid ei ole, ei, ikka väga hull ei ole. Mõnda huvitab, mõnda ei huvita, aga küll ta teistega koos ikka kuulab selle ära ja midagi jääb külge kah. Aga, ainult et neile tehakse liiga palju nämmi ette: paber on ees ja vastab ainult ja ja ei. Kas tal pead otsas ei olegi? Ikka peaks ise uurima ja leidma ja avastama... See õppimine on neile liiga mugavaks tehtud. Juhtub ka nii, et mõni ei saa oma lastekarjast jagu. Kord tuli üks noor ema koos oma väikse pojaga varem kohale. Emagi ei teadnud midagi ei pliidiga kütmisest ega välipeldikust, aga poiss oli tragi: taipas küsida, miks nii tehakse ja kuidas too asi ikka käib. Ju pole neil elus vaja läinud.

Me oleme selles mõttes veel õnnelikus seisus, et meil on alles see ahel, mis õpetab hakkama saama kõige algelisemate asjadega: ahju kütmisega, lõkke süütamisega, peenramaa eest hoolitsemisega ja nii edasi. Aga see kett on juba väga habras, üsna katkemise piiril, nagu see viimanegi lugu näitas. Kuidas nii teha, et need teadmised ja oskused alles jääksid?

Jah, kolm aastat tagasi tehti looduskoolis peenraid, aga mitte nii nagu sellel pinnal sobilik. Asi on selles, et enam ei ole maavanaemasid. Tore ju oleks, kui see võimalus alles oleks. Igasuguseid toetusi ju kogutakse... Tegelikult oleks väga kõva tugi sellest, kui hoiad need vanaemad maal ilusasti alles: et lapsed saaksid maale vanaema juurde ja arvuti peab koju jääma. Toetust ei anta, kui arvuti ja nutimasinad on käepärast.

***

Nonii. Kui külas on alles kasvõi üks ületalve kohalik, siis ma võtaksin ta väga range kaitse alla: et ta saaks rahulikult elada ja oma toimetusi toimetada, sest kultuuri ja teadmiste hulk, mida ta elus hoiab ja edasi kannab, on aukartustäratav. Kas meil on tarkust temalt õppida, on juba omaette teema.

Palupõhja küla loost, Jaago talu ja looduskooli loost võib aga järeldada, et kui läheb nii, et külas pole ei kõrtsi ega kirikut, küll aga on kool, seekord siis Palupõhja looduskool, siis pole veel kõik kadunud. Siis on alles see kõige olulisem – lootus.

Looduskalendri Alam-Pedja lugusid toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

loe edasi

Alam-Pedja lugu: Umbusi laste talvematk Rehessaarde

Looduskalender — Sat, 21 Feb 2015 19:41:42 +0000

Kirjutas Mirjam Grosberg, natuke aitas toimetada Ann Marvet

Pildistas Merlin Grosberg

Millal me matkama läheme? – Siis kui Emajõele jää peale tuleb. – Ma ei jaksa enam oodata! – No lähme siis! Lähme juba enne kui lumetolm vaid järgi jääb. Minna tuleb nii või teisiti!

Palju sai arutletud, et tuleb lihtsalt võtta üks nädalavahetus: koolistress ihu pealt maha raputada ja linnamürast eemale kribeleda ning nautida metsa mühinat või lume tuiskamist. Otsustasime, et läheme kohta, kus meil supp esimest korda põhja kõrbes – Rehessaarde.

Matka alguseks valmis: vasakult Epp, Kärt ja Merlin

Sulailm oli täies hoos ja luikvalge lumi maas. Kallid kaasmatkalised läksid juba reedel Palupõhja. Me kolmekesi sõitsime laupäeval bussiga Laeva metskonna peatusse ning mõõtsime sealt maad Rehessaarde, teised suundusid meile vastu.

Jala sammuda oli väga mõnus, seljas raske matkakott ning kõrval kallid sõbrad. Oo, salk siisikesi lendas pea kohalt mööda! Me ei olnud ainukesed matkalised siin talvisel teel. Pikk sirge sai läbi, tegime puhkepausi esimese suure kuuse all tee ääres. Selg oli juba higine ning me polnud veel ivagi hamba alla saanud. Nüüd jõime teed ning sõime leiba banaanimäärdega. Heitsime suure kuuse alla pikali ja vaatasime, kuidas lumehelbed kõrge kuuse otsast alla kukuvad.

Luikvalge lumi

Selli–Sillaotsa matkarajal oli rahvast murdu. Ootasime oma kaasmatkalisi Sellil. Külm hakkas naha vahele pugema. Et sellest võitu saada, mängisime keksu ja kulli ning tegime hüppeharjutusi ja muud säärast, kuid siis saime teada, et nad alles hakkasid liikuma. Seda kuuldes ei jaksanud enam oodata ning valmistusime ees ära minema. Kilekotid soki ümber ja kookosrasva saapa ninale ning läksime. Valisime küll lörtsise ilma, kuid kes teab, kui kauaks seda lund meil sel talvel jagub, ilmataat võib Eestis igasuguseid vempe teha.

Raba oli nii imeline... Ühel hetkel viskusime lumme ning usaldasime end raba kätte. Hetk helget vaikust, siis märkasin, et üks mu unistustest täitus: olin unistanud krudisevast lumest ja pikali olles tajusin, kuidas ta kõrva all krudiseb. Pärast kõndides ei läinudki see hääl enam peast! Kuid olgu, see selleks. Et lumi niiviisi krudises ja rudises tähendab, et ilm oli külmemaks läinud.

Oh, kaugelt juba paistiski nostalgiline Rehessaare: muinasjutuline pelgupaik. Õige varsti jõuavad kohale ka ülejäänud. Nii palju on muutunud. Maja suure südamega peremees on oma ehitamisega väga kaugele jõudnud – rõõm keset metsi ja rabasid. Üllatusi oli mitmeid: uhke suur laud toas ning armas kööginurgake. Oleme omanikule südamest tänulikud!

Õige varsti jõuab kohale ka ülejäänud seltskond. Püüdsime sauna küdema panna, kuid miskipärast ahi üldse ei tõmmanud. Pikapeale saime tule siiski põlema. Tule tegime ka lõkkekohta, et meie suurepärane peakokk Jakob saaks midagi imelist võluda. Ümberringi hiilis pimedus, kuid õnneks saigi riis karriga valmis. Kõik tundus nii õige olevat. Kuuvalgel ööl käisime saunas. Narnia. Lumeinglid. Jääpurikad. Massaaž. Olemine.

Ühine kehakinnitus õige matkatoiduga: paremal ülal riis ämbris ja all potis karri, kuhu lisatakse lillkapsast

Hommikul tuiskas mühinal lund. Hommikusöök lükkus edasi: lund oli nii paksult, et otsustasime süüa Palupõhjas (et aega kokku hoida). Niisiis hakkasime liikuma vee ja vilega. Heaperemehelikult jätsime Rehessaarega hüvasti.

Lummav maja keset metsa: kõik ühiselt pildil

Matk võttis mõnusa pöörde kiitsakate mändide vahele: läksime otsemat teed, et jõuda varem Palupõhja. Müttasime rabalaugaste vahel, sulatasime suus lund, solgerdasime vees ning liikusime loodusega ühes taktis. Lõpuks jõudsime peateele: milline kergendus! Olen pikali, põsed õhetavad, tiksun vaikselt keset raba, tuisk puhub mõtted minema. Huuh, pärast väikest hingetõmmet hakkame edasi liikuma mööda vana tuttavat teed.

Päike piilumas rabamändide vahel

Liikusime edasi mängeldes: alati pidi rivi viimane minema esimeseks, ja nii kuni Palupõhjani. Lõpuks hakkasid välja tulema igasugused imetrikid: küll liiguti teistest ette karates, hüpeldes, keerutades jne jne, kuid lõpuks me kohale jõudsime ning nüüd, õhtul, võisime hommikusööki jätkata. Õdus väsimuse tunne ning mõnus teadmine, et meile tullakse bussiga järele.

Suur rahulolu hinges, liigume kergel sammul siin Alam-Pedja metsaseinte vahel

Aitäh mu armas Alam-Pedja!

Päikest, rõõmu ja ehedaid matkaelamusi!

Matkal käisid Mirjam, Merlin, Jakob, Kärt, Epp, Märt, Pelle, Jaan ja Kail.

loe edasi

Alam-Pedja lood: Soosaare raba

Looduskalender — Sun, 15 Feb 2015 10:12:12 +0000

Tekst ja fotod: Arne Ader

Soosaare raba on laukarohke. Pildil olev laugas on siin üks rohkem kui tuhandest

Alam-Pedjale kuulub üks kauni loodusega lahustükk – kaitseala loodepiirist vaid kolme kilomeetri kaugusele jääv Soosaare raba. Looduslikult on see sarnane idakaarde jäävate Põltsamaa soostiku rabadega, olles erakordselt laukarohke ja maaliline. Siinses viieteistkümne ruutkilomeetri suuruses rabas leidub üle tuhande lauka!

Pärast esimesi soos astutud samme saab selgeks, et tänane käik ei tõota tulla just kerge. Tunnen suurt puudust räätsadest, mille lumevaest talve silmas pidades kergemeelselt koju jätsin. Lund tegelikult polegi teab mis palju, ent soomaastikel paikneb see ebaühtlaselt. Tuul võtab lagedatelt aladelt lume kaasa ja kuhjab sinna, kus rabamännid müürina ees.

Lumekoorik kannab vaid kohati. Nii potsatan aeg-ajalt läbi lume rabapinna suunas ja mõnel puhul lõpeb langemine ka turbasambla alla peidetud vees. Talv on olnud soojavõitu ja soo pole korralikult läbi külmunud.

Lõhnav talvemaastik. Salapärase lõhna tekitajaks on lumest küünitav sookail

Juba esimesel rännukilomeetril leian end talviselt lõhnamaastikult: puisraba-peenral lummab lumehangedest küünitav sookail. Talvel mõjub tema lõhn isemoodi – see oleks justkui kargem ja kangem, muudest lõhnadest puutumatu.

Soosaare raba laukad paiknevad erakordselt tihedalt. Iga veesilma juurest on näha ikka järgmine või isegi järgmised kaks-kolm. Kahju, et ilm on nõnda hall! Laukapeegleid kattev lumi sulandub ümbruse lumevalgega ja too omakorda hallide pilvedega.

Laukaserva männijändrikel on avanenud tillukeste puude tillukesed käbid. Nad kõik on justkui viimse peensuseni viimistletud. Tuhandeid aastaid sarnasena kestnud rabamosaiigis võimutseb kvaliteet ja kiratseb kvantiteet. Palju ilu leidub siin pisiasjades.

Sookasel on seemnekülvi aeg. Urvast pudenevad seemned lumekoorikule, millel tuul neid edasi kannab

Tuul liigutab lumekoorikul pisikesi kaseseemneid. Raba vähesed sookased otsivad harvaesinevaid kasvuvõimalusi.

Sood poolitaval peenraribal kilkab tervituseks musträhn. Veel kuulen siin tihasesalka, eelkõige küll sellega liitunud puukoristajate vilesid. Loomi pole näha, ent peenraserva rabamänniku lumele on pitseeritud metskitsede sõramuster.

Metsarada mööda liikunud orav on vältinud hüppamist üle mahalangenud puutüvede. Tema hüpped on saanud alati alguse tüvede pealt

Orav on hüpanud piki peenart kulgeval metsloomarajal. Tema jälgi mööda liikudes selgub oluline erinevus inimese ja orava vahel. Kui meie eelistame maha kukkunud puudest üle astuda, siis oravatel on kombeks neile peale astuda: oravahüpped on saanud alati alguse just puutüvedelt.

Rabamaastikud on elamuste kinkimisel helded. Kui nad ei paku parajasti muud, siis väärtuslikke vaikusehetki vähemalt.

Soosaare raba loodus on tänasel päeval õnneks rohkem kaitstud kui kunagi varem. Siinsel rohkem kui sajandi vanusel turba kavandamisel pole praeguses olukorras enam laienemiseks võimalusi.

Rohkem pilte: LINK

Looduskalendri Alam-Pedja lugusid toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

loe edasi

Alam-Pedja lood: Jõulud Jõesaare talus

Looduskalender — Tue, 30 Dec 2014 12:14:14 +0000

Jõesaare talu perenaise, Helgi Veljaga ajasid juttu Pille Tammur ja Arne Ader

Pildistas Arne Ader

Jõulukuu lõpupäevil lähme külla Jõesaare talu perenaisele Helgile. See on rännak Eestimaa üksildasele äärealale – lähim pood Laeva teeristis jääb siit 15 kilomeetri kaugusele! Endist lühemat teed, mis viis mööda Emajõe kallast Rekule, sealt parvega üle jõe ja edasi Puhja, pole tänapäeval enam olemas.

Palupõhjast Jõesaarele viiv tee

Palupõhjalt Jõesaarde viivat teelõiku katab paarikümne sentimeetri paksune lumi. Lund sajab muudkui juurde ja kisub tuisule. Kohale jõudes on tunne nagu oleks me rännanud inimeste maailma lõppu – sinna, kust edasi sammudes on inimliik üpris haruldane nähtus.

Aga maailma lõpus akna all kükitab kena jõulukuusk, pidulaual on piparkoogid ja suur kannutäis kohvi! Ja laua kõrval asuvalt aknalaualt vaatab õue pelargoon nagu korralikus talumajapidamises kombeks.

Jõesaare talu

Kui vana see talu on?

130 aastat saan pakkuda, rohkem ma ei tea. Selle koha peal oli pikk rehielamu varem.

Kas oled siin ka üles kasvanud?

Jah. Minu isa- ja emakodu asusid teine teiselpool vanajõge. Siin elasid minu mõlemad vanaisad ja vanaemad. Ja ema. Isa langes sõjas Velikije Luki all.

Missugused olid Sinu lapsepõlve jõulud?

Jõulude ajal juhtus alati niimoodi, et ema palus tuua vanaisa ja vanaema juurest midagi. Ja tagasi tulles oli jõulupuu kodus, kõik ilusti ära ehitud! Eheteks olid tavaliselt sibulaõunad. Mõnel aastal rippus kuusepuul ka komme, aga see oli juba luksus. Või siis oli ka mõni piparkook. Kommidega oli selline lugu, et neid oli ikka ammust aega kogutud ja hoitud jõuludeks.

Jõulupuu riputati lakke naela otsa. See nael on veel praegugi siin toalaes olemas.

Kas kingipakkide jagamist ka oli?

Kodus ei olnud. Aga vanaema kudus alati paari kindaid või sokke.

Kas need sibulaõuntest jõuluehted olid pärit omast taluaiast?

Varem ei olnud siinkandis õunapuid kellelgi, sest jõe ääres sõid vesirotid õunapuude juured ära. Minu vanaisa kasvatas üht õunapuud mingi 15 või 20 aastat, enne kui sai nii kaugele, et see hakkas kandma. Aga hiljem istutas ema õunapuusid niimoodi, et pani klaasikildusid ja konservikarpe juurte alla. Nii hakkasid nad kasvama. Või mine tea - äkki jäi hoopis vesirotte vähemaks.

Vesirottide lugu kutsub küsima - kui head on siinmail suhted kobrastega?

Et hoida kopraid puudest eemal, olen võtnud vanade värvipurkide põhjad ja tõmmanud pintsliga kopra näritud kohad üle. Siis nad jätavad puud rahule. Iga värv sobib, peaasi, et haiseb! Tõrvaõli ka kõlbab. Mis ma veel olen märganud - koprad ei salli mustsõstart. Kui võtad mustsõstra oksad ja paned neile käigutee peale, siis sealt ei taha nad enam tulla.

Aga kenad värvilised mesitarud Sinu aias - kas karud neid samuti kontrollimas käivad?

Mesilasperesid pole praegu rohkem kui viis ja ma ei tahagi neid juurde soetada, sest ma ei taha karule teha maiuspala. Viimati juhtus see 2005. aastal, mil karu tegi terve mesipuude rea tühjaks. Vanasti olid siin aga igal talul mesilased, ikka kümne ringis vähemalt. Mett vahetati peamiselt leivajahuks.

Nüüd, mil suur jagu kunagisi luhaheinamaid on võsastunud, missugustelt õitelt küll mesilased oma korje toovad?

Minu põhiline mesi tuleb paakspuult, mida on kogu võpsikualune täis. Kui paakspuu on umbes kaheaastane, hakkab ta juba õitsema. Ta õitseb terve suvi otsa. Tarnheina sees kasvab pikk roosa taim - kukesaba - see on ka hea meetaim. Ja veel jumikad ning peale niitmist luhakanarbik ka.

Mis sind Alam-Pedjal kinni hoiab? Kas siinne elurikas loodus või hoopis miskit muud?

Minu töine elu möödus mujal – nii maal kui ka merel. Tulin tagasi 2003. aastal - siis kui Emal tervis kehvaks läks. Siinne loodus on minu jaoks väga tavaline. Pigem on see vabadus, mis siin võlub: et sa teed seda, mida tahad ja siis, kui tahad...

Aga loomad hakkavad ka aru saama, et siin on vabadus. Laeva jahimeestel oli karulaskmisluba ja kaks nädalat käisid ja otsisid karu. Karu ei ole. Jäigi luba kasutamata. Mina tulen külast koju - karu kõnnib kaasiku vahel, müta-müta. Minu ees läheb, väga suur ja must. Vaatas mitu korda tagasi, niimoodi üle õla, et kes sa õige seal oled! Temast oli kasu ka. Peale seda olid metssead kaks nädalat redus: polnud vaja karta, et tulevad talu juurde songima.

Jõululaud Jõesaarel. Juttu ajavad Mikako talu perenaine Pille Tammur (vasakul) ja Jõesaare talu perenaine Helgi Velja

Vaata Arne pilte Alam-Pedjalt: LINK

Alam-Pedja lugude ilmumist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

loe edasi

Alam-Pedja lood: Retk jõulukuisel Kirna matkarajal

Looduskalender — Mon, 22 Dec 2014 08:10:10 +0000

Kirjutas ja pildistas Urmas Tartes

Oma esimest lumekirpu pildistasin 2004. aastal. See oli Kirna matkaraja alguses, üle jalgsilla kohe paremat kätt väikese puudetuka juures. Kümme aastat hiljem kõnnin taas tuttaval rajal, eesmärgiks lumel tegutsevate mutukate uudistamine ja jäädvustamine.

Kirna matkarada on mutukahuvilisele tänuväärne paik. Pedja jõe vasakkaldal läbib see vanu lammimetsi, paremkaldal lookleb ka jõeluhtadel. Jalgtee ääres ja luhal on kuivanud rohtu. See tähendab, et rada mööda jalutades kohtame siin aastaringi nii puude, rohttaimede kui ka veega seotud mutukaid.

Külma on napilt alla nulli. Taevas on paksud pilved ning nähtavust piirab tüse udu. Talvemutukatele selline ilm sobib. Pilves ilmaga püsib temperatuur stabiilne ja äkilist jahenemist pole vaja karta.

Paari külmakraadiga pilves udune ilm talvemutukatele sobib

Kirnale jõudes on parkla autosid täis, kuid rajal ühtegi teist inimest ma ei kohta. Vaid Altmetsa torni juurde kogunenud inimeste hääled kostavad läbi udu. Sätin fotokoti selga ja asun teele.

Ületan jalgsilla ja olengi luhaservas. Kiire pilk lumele näitab, et olen õigel ajal õiges kohas. Kuue- ja kaheksajalgseid mutukaid on rohkelt. Looduskaitsealale vääriliselt.

Minu esimene lumekirbu pilt aastast 2004. Tehtud Kirna luhal

Lumekirbud kahekesi

Kõige arvukamad putukad jõeluha lumel on mitmesugused hooghännalised ehk rahva keeli lumekirbud. Neid on nii palju, et pärast väikest varitsemist õnnestus neid ka paarikaupa kaadrisse püüda. Siitsamast leian ka esimesed kääbusämblikud. Nemad võivad lumelohukesse kootud võrguga ka lumekirpe püüda ja ära süüa. Paraku kulgevad ämblikud ilma saagita.

Kääbusämblik

Vaatamata miinuskraadidele näen lendavaid talvesääski ja seenesääski. Talvesääsed on putukad, kelle valmikud tegutsevad sügisest kevadeni, ka talvekuudel. Nad meenutavad oma pikkade jalgade tõttu pisut sääriksääski, kuid on neist õrnema kehaehitusega. Seenesääsklaste valmikuid kohtame tavaliselt sügiseti, kuid nende seas on samuti talvise aktiivsusega liike.

Talvesääsk enne lendutõusu

Seenesääsklane

Rajal edasi jalutades märkan äkitselt minu jaoks uutmoodi putukat, kes osutub tavarautsikuks. Mida teeb üksik ühiseluline sipelgas sel ajal lumel? Tema peaks ju üheskoos pesakaaslastega pesakuhja all maa sees talvituma! Hilisem arupidamine annab võimaliku selgituse. Teadupärast on Kirna rikas rähnide poolest. Rähnid, eriti näiteks hallpearähnid toituvad ka sipelgatest. Võib ju olla, et lumel ukerdav rautsik on sinna kukkunud rähnilt, kes käis sipelgapesa rüüstamas.

Tavarautsik

Putukatega koos rännates läheb teekond aeglaselt. Liigun keskmiselt kilomeeter tunnis. Vaatluste saaki ja pildirida täiendavad üks tilluke tirdivastne, noor hiidämblik, metsalühitiivad, eriskäpp-kärblane ja rohukedriku röövik.

Sellise kentsaka välimusega loom on lühitiiblasest mardika vastne

Rippsillani jõudes pean aru, loobun jõe ületamisest ja võtan suuna tagasi raja algusse. Hindan, et päike läheks enne looja, kui kogu rajale tiiru peale saan. Kui kodu poole minema hakkan, on minu auto parklas ainsana oma juhti ootamas.

loe edasi

Alam-Pedja lood: Öö Aiu luhal

Looduskalender — Sat, 06 Dec 2014 12:41:48 +0000

Tekst ja fotod: Arne Ader

Esimene jää Emajõel. Paremal Aiu jõe suue

Emajões on müstikat. Tema veetulvad, jäätumised ja sulamised ei ole alati loogiliselt ette ennustatavad või tagantjärgi põhjendatavad. Ent iga kord on need silmarõõmu pakkuvad ja vahel isegi lummavad.

Seekord naudin Emajõe jäist hingust Aiu luhal: samanimelise jõe ja Kärkna vanajõe vahel. See on üks neid paiku, kus pääseb esile Emajõe ainulaadsus: tema avar luht käänuliste lisajõgede, vanajõgede ja sootidega.

Jää-etendusele jõuan viimasel hetkel. Laiast jõesängist paistab vaid kitsas jääpeeglita veetriip, milles aeg-ajalt pääsevad liikuma pisikesed jäätükid. Vastu kanali serva puutudes sahisevad need jääkirmekillud salapäraselt. Ja oh imet – kaugelt läänekaarest on kuulda laululuikede luikamist!

Aiu luht ja Aiu jõgi

Emajõkke suubuva Aiu jääkate on priskem, ent kõndima see igatahes ei kutsu. Kalamehi siine jää juba kannab: jõele langenud härmatisel on jäädvustunud nende värsked jäljeread.

Päikeseloojangul aiman, et saabuv öö võib tulla saabunud jääst isegi põnevam. Hämarduva luha kohal algavad valguse vaatemängud: päikesepoolses taevalaotuses segunevad rohekassinised, kollased ja lillakaspunased toonid, kuupoolne taevas näitab samal ajal sünget tumesinist viirutust. Külma on üle kümne kraadi, ent õiget lund pole. Vaid maha langenud härmatis moodustab kulupruunis luhaheinas heledaid viirge ja laike.

Loomad ei liigu. Õhtutundide jooksul ei õnnestu mul kohata ühtki minki ega saarmast. Ka merikotkas ei lennanud täna kordagi üle luha.

Öö edenedes kaob kuu pilvedesse ja ilm pimeneb. Seejuures meenub üks kõhe-naljakas lugu, mis väärib siinkohal edasi jutustamist.

Kaldaroostik Kärkna vanajõel

Kuusteist aastat tagasi asus siinsamas, Kärkna vanajõel, merikotkastele mõeldud talvine lisasöötmisplats. Sõber Einar tõi platsile aeg-ajalt kalu ja einestamas käisid siis mõned merikotkad ning ronkade seltskond. Eks meil tuli siis plaan ka kotkaid pildile püüda ning me paigaldasime vanajõe kaldaroostikku varitsustelgi...

Ühel talveööl asusin siis varakult üle Ihama luha teele, et jõuda enne päikesetõusu pildistamistelki. Ilmaga mul ei vedanud, puhus tavatult vali tuul. Seal siis märkasingi, kuis läbi tuisu tuleb mulle vastu üks suur ja tume kogu. Aeg-ajalt tegi too viirastuslik olend lühikese peatuse, mille järel hakkas taas minu suunas liikuma. Pähe sähvatas mõte talveunest üles heitunud karust...

Heameel oli muidugi suur, kui tulija lõpuks ära tundsin – tontliku looma meenutav moodustis oli minu enda vaatlustelk, mille oli tuul jõekaldalt lahti rebinud ja mis nüüd lumel uperpallitades mind üles leidis.

Missugune ajastus! Taas kord õnnestus mul olla õigel ajal õiges kohas!

Veel pilte samalt retkelt: LINK

Looduskalendris ilmuvaid Alam-Pedja lugusid toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

loe edasi

Alam-Pedja lood: Palupõhja tee

Looduskalender — Wed, 26 Nov 2014 12:30:12 +0000

Tekst ja fotod: Pille Tammur ja Arne Ader

Palupõhja tee pikk sirge 2014. aasta kooljakuul. Foto P. Tammur

Kui Tallinn - Tartu maanteelt maha keerata ja Palupõhja poole sõita, on esialgu kõik tavaline. Ent kusagil Lõhmuse silla ja pika sirge vahel hakkavad juhtuma ootamatused: autoraadio läheb kinni, aknad avanevad, sõidukiirus kahaneb pea olematuks.. Korraga on nii oluline näha ja kuulda seda, mis ümberringi sünnib.

... ja 2013. aasta mahlakuul!
Suurvee aegu tõuseb tulvavesi üle Palupõhja tee. Seda ka pärast 2012. a teeremonti, mille käigus planeeriti uude teetammi liig vähe truupe.

Ja mida kõike on olnud siin võimalik aegade jooksul näha!

Ilvesekutsikaid, kes on endid mõneks ajaks teele uitama unustanud.

Põdramammat ja tema vasikat, kes ei põgene müriseva masinavärgi lähenedes ei metsa ega sohu. Nüüd saab siis lõpuks vaadelda, kuis põdra suurde suhu kaovad teeveere pajud ja paakspuud. Vasikas on terane. Ta usaldab autot vähem, eelistades jääda ema kaitsvasse varju.

Oli see ikka karu, kes nüüdsama üle tee tatsas? Suured märjad jäljed tõendavad, et silmapete see igatahes ei olnud! Uskumatu, kui kiire loom...

Metsised on jälle teel – seekord isegi viis kukke!

Kaseladvas istub põhjamaine vöötkakk... Esmapilgul tundub see olevat õige haruldane avastus! Kuni räägid linnumeestega ja saad teada, et kauget külalist on uudistamas käinud juba mitukümmend linnusõpra! Meenub seegi, kuis aastaid tagasi avanes otse Palupõhja teelt vaade händkaku pesatüükale...

Metsasihil tuhnivad metssead. Kevadel ollakse kambakesi koos: mõned emised ja üleannetu salk triibulisi põrsaid nende ümber lustimas.

Siisike

Kui kõik Palupõhja teel rännanud oma mälupildid ja päris pildid kokku koguksid, saaks sedasorti vaatluste loetelust vahest päris paksu raamatu. Seda vaatamata asjaolule, et siinne tee pole kuigi vana. Tee projekt tehti 1966. aastal ja valmis sai see tee umbes viie aastaga.

Mida imetlusväärset pakuti siin teelistele kooljakuu lõpul? Kes seda kõike teab, aga kindlasti olid menüüs lepalatvades sädistavad siisikesed ja jalgade all klirisevad jäämustrid.

Kooljakuine jäämuster poriloigul

Pilte Palupõhjalt: LINK

Loe lisaks Juhani Püttsepa lugu Postimehest: LINK

Looduskalendris Alam-Pedja lugude ilmumist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

loe edasi

Alam-Pedja lood: Utsali – tuhande tiigi maa

Looduskalender — Sat, 08 Nov 2014 14:41:00 +0000

Tekst ja fotod: Arne Ader

Utsali endine polügoon 1999. aasta kevadel. Foto näitab, et sel ajal leidus siinmail veel suuremaid lagedaid alasid

Utsali oli küla soode ja rabade vahel kauni Pedja jõe vasakkaldal. 1952. aastal loodi siia Nõukogude armee pommituslennuväe polügoon, millele järgnes küla sundlikvideerimine ja maa-ala pommitamine pea 40 aasta vältel. Viimased nõukogude sõjaväelased lahkusid Utsalist 1992. aastal: aasta pärast Eesti taasiseseisvumist ja paar aastat enne Alam-Pedja looduskaitseala sündi.

Utsali külatee 2014. a. sügisel. Alles on üksikud lagedad paigad

2014. aasta sügisel on endise Utsali küla heinamaade piirid vaid aimatavad. Suurem jagu on neist kaetud metsanoorendikuga, kus jäävad silma kased, lepad ja raagremmelgad. Endisest külatanumast on saanud metssigade käigutee.

Porr

Retk pakub ohtralt vaikust, milles aeg-ajalt helisevad tihasesalkade hääled. Häälitsejad on igasügisesed tuttavad: rasvatihased, sinitihased, põhjatihased, sootihased ja puukoristajad. Ja tõsi küll - lisaks neile on siin veel märkimisväärsel hulgal porre! Ka sabatihased liiguvad, ent nemad hoiavad omaette.

Võimas pommilehter on nüüd elupaigaks koprale. Veepeegli läbimõõt on siin umbes tosin meetrit

Osa pommilehtreid on tanumalt näha. Kui metsanoorendikku uitama minna, siis juhatab juba üks pommiauk teiseni. Iga järgmine maasüvend on enamasti kaugemalt aimatav kui mitte nähtav. Pommilehtrites asuvate veesilmade läbimõõt küünib tosina meetrini. Suurimad veesilmadest on saunatiikide mõõtu: suviti saaks neis soovi korral ujuda! Tegutsemisjäljed viitavad, et nüüd käivad siin ujumas eelkõige koprad.

Kirna talukoht. Endine talumaja asus pildi esiplaanis asuva platsi asemel. Taamal vasakul näeme säilinud kasarmuhoonet. Paremal asuv uusehitis on Kirna õppekeskus, mille ruume jagavad Kaitseliit ja Alam-Pedja looduskeskus

Seda on mitmel puhul kõneldud, kuis nõukogude sõjavägi kaitses omal moel ka Alam-Pedja loodust. Range erirežiimi tõttu oli siinmail metsade majandamine oluliselt pärsitud. Liikumiskeeld Utsali polügooni ümber oli rangem kui praegustes kaitseala reservaatides – inimeste tegutsemine oli siis suurel alal keelatud relva ähvardusel! Niiviisi mõeldes võib Utsali kodude likvideerimist käsitleda ka kui omamoodi ohvrit. Ent väga soovimatut ohvrit. Nüüd siis on kunagine küla kadunud, selle asemele on tekitatud tuhande tiigi maa.

Rohkem pilte: LINK

Looduskalendri Alam-Pedja lugusid toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

loe edasi

Alam-Pedja lugu: Oktoobrihommik Rehessaares

Looduskalender — Thu, 23 Oct 2014 11:14:14 +0000

Tekst ja foto: Pille Tammur

Ilmateade lubab lund. Esimese lume kinnipüüdmine metsade vahel on omaette võluv ettevõtmine. Sean hommikul päiksetõusul sammud tuttavale rajale Alam - Pedja kaitsealal suunaga Rehesaare poole. On sügiseselt vaikne. Kuulan hoolega, kas ometi keegi ka häält teeb. Vaid üks solvunud ronk kronksatab korraks kui juhtun puu, mille oksal ta tukub, alt läbi minema. Paar toimekat salutihast ja ongi kogu mu saak. Seisatan ja kuulan – vaid tuulesahin rabamändide ladvus ja vaikne vihmakrõbin kapuutsile. Ilm on küll karge, aga lund ma täna ei saa, see on selge – õhus pole ei lumelõhna ega lumesaju ette käivat jäist hingust. Ainult vaikne vihm.

Rehesaare võtab mind vastu sügiseselt tõsiselt oma suurte vanade kuuskede ja peaaegu ürgsete õunapuudega – märgid vanast metsatalu kohast. Vaatamata sellele, et vana maja ei ole enam, on paik ärganud uuele elule, aga see on juba hoopis teine lugu. Minu esimene käik Rehesaarde oli teistsugune.

Vana õunapuu Rehessaare talukohas

Oli sügis, september 1982. Käisime juba mitmendat tundi metsaradu ja ma ei väsinud imestamast. Trügisime läbi lodu, jõudsime kõrgete mändidega avarasse mustikametsa, kus kasvas ka see, mida seekord otsima tulime - roosa mustikas. Siis veel natuke vesist metsa ja ühtäkki olime kõrgel kitsal seljandikul keset avarat lagedat raba. Kuhu ma ometi sattunud olen? Mu kaaslane, Einar, tegi vaid kaval - ükskõikse näo … Veel paar tundi matkamist üle raba, siis veel lodu ja veel rapikuid. Mõnel metsalagendikul oli aimata ammuseid inimese elamise ja toimetamise jälgi. Kuidas ometi oli võimalik sellises metsikuses elada? Terve päev matkasime mööda uskumatult vaheldusrikast maastikku.

Lobudik ehk nüüdseks hävinenud Rehessaare talumaja 1982. aastal. Einar Tammuri foto.

Õhtuks jõudsime metsataluni, mille nime teadis Einar olevat Rehessaare. Olime leidnud imedemaa, kus elasid kõik eesti kotkad, metsised, hundid ja karud. Nagu sellest oleks olnud veel vähe! Kohe siinsamas olid Pedja ja Umbusi käänulised sängid, tohutud avarused Emajõe kallastel, vanajõgede salakäänakud, luhad, lammid, uhked tammikud Pedja ja Pede jõe kallastel.

Sel sügispäeval ei teadnud ma veel, et Rehessaarest saab meie „metsakodu“, hellitusnimega Lobudik ja et Lobudik kasvatab üles terve „kamba“ tublisid biolooge: Einar Tammur, Urmas Sellis, Arne Ader, Asko Lõhmus on esimesed meenuvad. Et see kõrge seljandik kannab nime Suur Peenar, et selle hämmastust tekitanud metsa nimi on Võiviku, et igal soosaarekesel ja lagedal väljal on nimi, ja et me kaotasime endid lootusetult sellele metsikule ja puutumatule maale. Meist keegi ei teadnud, et idanema oli hakanud mõte uuest ja ainulaadsest looduskaitsealast. Aga kindel on, et seoste ahel, mis viis rohkem kui 10 aastat hiljem Alam - Pedja kaitseala loomiseni, oli loodud ja avatud.

loe edasi

Kuldne sügis Madisemäel

Looduskalender — Mon, 20 Oct 2014 07:10:10 +0000

Tekst: Margit Mõttus

Fotod: Arne Ader ja Fred Jüssi

Päikeselisel oktoobrihommikul asume teele Madisemäe suunas. Liikudes läbi lehesajuse metsasihi võtame aega, et pildistada. Ja lihtsalt imetleda. Näiteks seda, kuis tuul sasib kõrgete haavapuude kullakarvalisi lehekroone. Lodumetsa all põõsastes häälitsevad tihased ja punarinnad. Kahel korral tõuseb me sammude peale vurinal lendu teder või metsis.

Haavad Alam-Pedja lammimetsas

Ületanud mööda õõtsuvat rippsilda Pedja jõe ning pisut hiljem väikese rõõmsalt vuliseva ojakese oleme lõpuks kohal.

Esimene mulje Madisemäest on omamoodi vapustus – keset avaraid soid ja metsi ongi mägi! Või siis küngas. Aga kuiv ning kindel. Hoolimata valitsevast vaikusest keeb siin elu, millele vihjavad üle mäepealse heinamaa kulgevad loomarajad. Värskete jälgedega rajad viivad talumaade ja lodu piiril kasvava õunapuuni, mis tundub hetkel paiga populaarseim koht olevat. Maapind puu all on siledaks trambitud ning saak hoolikalt koristatud.

Madisemägi on umbes 10 meetri kõrgune lame küngas Umbusi raba idapiiril. Geoloogid peavad seda suurmõhnaks, mille on kuhjanud jääjõgi. Arheoloogilistel kaevamistöödel on siit leitud 6000 aasta vanuseid tulekivikilde, mis viitavad paiga asustusele ajal, mil Madisemägi oli saar Ürg-Võrtsjärves. Hiljem, juba soosaarena, on mäge kasutatud sõdade ajal varjupaigana. Vanasti olevat olnud Pikknurme ja Madisemäe vahel palktee.

Järsk mäekülg Madisemäe hommikupoolses servas on lubanud oletada, et siin võis asuda muistne linnamägi. Praegused teadmised kinnitavad Madisemäe looduslikku päritolu: künka peamiseks vormijaks on olnud Jääaja lõpus voolanud jääjõgi.

Nagu mälestusmärgid möödunud ajast seisavad mäe kaguservas vundamendijäänused kunagisest Madise talust, mäe tipus kõrguv metalltorn ja künka lõunajalamil asuv väike palkhoone.

Kodu-uurija Ell Maanso kirjutab kunagisest taluelust nõnda: „Madise talus oli põhitegevuseks vilja ja kartuli kasvatamine. Mõnedel aastatel lõi kõva tuul vilja maha, siis ei saadud üldse saaki. Loomi peeti ületalve 15, neist 10 lüpsilehma. Piimavedamist ei olnud, või tehti kodus. See müüdi Tartu turul. Suvine või läks sügisel ja talvel müüki. Sügavale maa sisse oli võiait tehtud.“

Maakividest kelder endise Madise talu õuel

1951.aastal lammutati Madise talu ning kõik Utsali küla hooned. Siia loodi nõukogude armee pommituslennukite polügoon. Polügoonile ehitati kolm torni, üks neist Madisemäele. Tornidest jälgiti heidetud pommide langemistäpsust.

Kuni 90.-ndate alguseni jäi kogu ala piiratud ligipääsuga tsooniks, kuhu lihtsal seenelisel, marjulisel või muidu looduse nautijal asja polnud.

Nõukogude ajal Madisemäele püstitatud torn. Kõrgus umbes 40 m.

Torni juures teeme pikema peatuse. Et niisama mõtiskleda. Muuhulgas ka selle üle, kas ronida üles või mitte. Silt tornitrepi alguses aga väidab kuivalt, et torniminek on omal vastutusel.

Vaade Madisemäe tornist 1992. a. sügisel. Fred Jüssi foto.

4. oktoobril 1992 kirjutab Fred Jüssi oma matkapäevikus: „Ilus ilm, värvilised metsad. Vihma ei saa me terve päeva vältel. Maastiku värvid on muutunud veel erksamaks, on lausa jahmatavad. Pedja ääres ja metsades hõõguvad haavad sidrunkollasest veripunaseni, eriti hämmastavad on minu arust need värvid vastuvalguses, milles tunduvad lausa helendavatena.“

Pätsu-aegse metsavahikordoni endine saun on olnud hiljem sõdurite majaks ja nn Puurmani Voitkade eluasemeks. Nüüd on selle uks avatud matkajatele.

Mäe jalamil seisva ajahambast puretud sauna uks on lahkelt avali. Astume sisse ning avastame laualt külalistevihiku, milles lehekülgede viisi vaimustunud sissekandeid.

Ka meiepoolsed mõtted saavad vihikusse kirja pandud. Ja seda koos sooviga siia uuesti tagasi tulla. Lausa muigama paneb siin viibinud Vaido sissekanne vihikus: „Ei saanud rahu 2 nädalat ja jälle siin“.

Rohkem pilte: LINK

Looduskalendri Alam-Pedja lugusid toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

loe edasi

Marjassaare marjamaa

Looduskalender — Thu, 09 Oct 2014 08:50:11 +0000

Kirjutas ja pildistas Arne Ader

Marjassaare marjamaa 1. oktoobril 2014: sinine taevas, rohelised männid, kollased kased, punalehised mustikad...

Möödunud sajandi 80ndail lisandus meie pisikese sõpruskonna tegemistesse üks isevärki tava. Kadusime sügiseti paariks nädalaks Laeva sohu, jõhvikale. Päevavalgel korjasime marju. Ööbisime Lobudikus – nii kutsusime endist metsavahimaja Rehessaarel. Tollased soo-nädalad tähendasid meile põnevaid looduselamusi, pikki tunde iseendaga ja ka olulist stipendiumilisa.

Muuhulgas sain siis tuttavaks Marjassaare marjamaaga. See asus soo südames, Rehessaare ja Suure Peenra vahel. Paik kujutas endast siirdesooriba, mis ümbritses Marjassaart laia kaarena lääne poolt.

Jõhvikate tuulamine Laeva soos 29. septembril 2002. Kristel Ader ja Einar Tammur

Tänavusel porikuul külastan tuttavat jõhvikamaad taas. Marjakorvi jätan koju, kaasa tuleb priske fotokott.

Marjassaart ümbritsev siirdesoomets on erakordselt kaunis: tänavune värvivaene sügis on vähemasti siinmail värviküllane! Taevasinine, männiroheline, kaskede kuldkollane ja mustikate veripunane hoiavad põhjamaist sügismeeleolu parimal viisil. Ja see pole veel kõik: ka mätastel kasvavad turbasamblad, tarnad, sinikad, pohlad ja põdrasamblikud panustavad kaunisse sügispilti omal moel.

Pole kahtlust, et Marjassaare nimi viitab marjarohkusele. Marjaaeg kestab siin mustikatest mustikateni. Sinna vahele jäävad sinikad ja pohlad, nende kannul jõhvikad. Neid viimaseid jagub suhu pistmiseks kuni järgmise kevadeni ja kauemgi. Ka sel aastal on jõhvikaid rohkesti, kuid tänavu oleks nende korjamine omajagu tülikas: palju ilusaid marju on seekord peidus tarnalehtede varjus.

Looduslik jõhvikapeenar siirdesoos: sohu kukkunud kasetüvele on kasvanud turbasamblavaip ja sellele on roninud jõhvikapuhmad

Kuulatan aeg-ajalt, et avastada üle soo lendavaid haneparvi. See õnnestub vaid kahel korral, ränne pole veel hoos! Päikeseloojangul taipan, kuis marjamaa sügishäältest puuduvad seekord soost väljuvate marjuliste heledad huiked! Olen vist siinmail ainus inimhing ...

Teedest eemale jääv Marjassaare pole moodsa aja marjulisele enam atraktiivne. Korilusega on ju mõistlikum tegeleda laudtee või autotee lähedal. Seal on vähem võimalusi eksida ja marjade koju toimetamine on samuti hõlpsam.

Laeva raba jõhvikad on vormirikkad: ette tuleb suuri ja väikeseid, ümmargusi ja tilgakujulisi, roosasid ja tumepunaseid marju. Pildil on suurte ümmarguste roosakaspunaste marjadega jõhvikavorm

Tudengipõlvest on meeles, kuis me oma marjakotte soost välja tassisime – ühe koti võtsime seljakotiga selga, teine käis risti seljakoti peale ja kolmandat tuli hoida käte abil kõhu peal! Tollest ajast on siiani meeles üks metalne helirida, mis kostus südameoperatsioonil käinud Olevi rinnakorvist. Olime peatunud porile tallatud taliteel, et veidi hinge tõmmata. Mitme meetri kauguselt oli siis kuulda ühe südameklapi tuksumist ja taamal taevalaotuses lendasid kiljudes haned...

Vaata Arne Marjassaare pilte: LINK

Jõhvikas: LINK

Looduskalendri Alam-Pedja lugusid toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

loe edasi