Keldriöölane Anija mõisa keldri lael
Talvituvad keldriöölase valmikud nägid ilmavalgust möödunud aasta juuli lõpust ning pikaealiste valmikute eluring saab otsakorrale alles tänavu aasta juulikuu alul. Eestis on keldriöölased üsna tavalised.
Keldriöölasi võime talvel kohata nii koobastes, kui keldrites – nagu nimigi osundab. Talvitumiseks sobilik kelder peab olema paraja temperatuuriga - mitte liiga soe ega liiga külm, samuti mitte üleliia niiske – et hallitus liblika kallale ei pääseks. Silma hakkavad nad kas betoonlael või kiviseinal, sagedamini kõrgemal kui madalamal. Segamise korral võib isend end maha kukutada ning „surnut teeselda“. Magades on keldriöölaste silmad karvade all peidus. Läbikülmumist nad ei karda ja nii on maikuus keldrist välja lendajate hulgas ka need isendid, kes talvel olid kaetud paksu härmatisega.
Välimikust veidi, et keldriöölaste sakilistel servadega hallidel esitiibadel torkavad silma oranžikad triibud. Ööliblikad tegutsevad suveöödel ning siis jääb nende tegutsemine üldjuhul pimeduse varju.
Kes viitsib otsida, see leiab!