Rasvatihane – generalist või hoopis spetsialist

Submitted by Looduskalender on Thu, 29.12.2016 - 11:11
Autorid

Rasvatihase aasta teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi@ut.ee

Body

Liike võib ökoloogiliselt jagada spetsialistideks ja generalistideks. Kui spetsialistid on kohastunud kindlate keskkonnatingimustega ning kiirete muutuste toimudes võib neil liikidel raskeks minna, siis generalistid suudavad toime tulla väga mitmesugustes oludes – nii linnas kui ka maal, soojas ja külmas, metsas ning lagedamal alal. Seega ei ole siis ime, et generalistid on sagedased inimkaaslejad ehk liigid, kes on just oma suure kohanemisvõime ja vähese nõudlikkuse tõttu suutnud kohaneda linnaeluga ning arvukaks muutunud. Üks kõige tuntum generalist on inimene ise, kes suudab hakkama saada igas piirkonnas (v.a arktilised alad). Inimesega suudavad selles sammu pidada vaid vähesed loomaliigid.

Kõikidele generalistidele on omane suhteliselt lai toiduspekter – süüakse seda, mis parasjagu kättesaadav ja toiduga ei pirtsutata. Samas võivad mitmetel puhkudel linnas elavate generalistide tervisenäitajad metsas elavate liigikaaslaste omadest kehvemad olla, kuna rämpstoitu on linnades külluses. Üldine arvamus generalistide toidueelistuste – pigem küll toiduvalimatuse – osas on, et linnas elavatel generalistidel on rämpstoitu külluses. Ometi on inimesed väga erinevate maitse-eelistustega – ühele maitseb paprika, teisele mitte; üks naudib täiel rinnal punapeeti, teine käib sellest suure kaarega mööda.

Kas rasvatihane saab endale sellist „pirtsutamist“ lubada või praagitakse sellised „pirtsutajad“ loodusliku valiku poolt kiiresti välja?

rasvatihased söömas

Foto: Karl Adami

Rasvatihane on liik, keda võib kahtlemata vähemalt toidu osas generalistiks pidada – ta sööb nii taimset kui ka loomset toitu, inimese läheduses lähevad kaubaks igasugused toidujäätmed. Pesitsusajal moodustavad valdava osa poegadele toodavast toidust röövikud, nende osakaal aga sõltub suures osas elupaigast – erinevusi võib täheldada nii okas-, leht- kui ka igihaljastes metsades pesitsevate rasvatihaste toidusedelis. Seega võiks laia toiduspektri alusel väita, et „pirtsaka“ liigiga tegemist ei ole.

Siiski selgub, et pirtsakuse puudumine on vaid näiline. Hiljutisest erinevaid tihaste toitumiskäitumist hõlmanud teadusuuringute kokkuvõttest selgub, et nii isendi kui ka populatsiooni tasemel on tegu spetsialistidega, kelle toitumine sõltub suuresti kohalikest oludest. Nii on näiteks põhjapoolsete asurkondade rasvatihased, kuhu kuuluvad ka meil elavad isendid, pigem generalistid, kes söövad seda, mis parasjagu looduses külluses leidub. Vahemeremaades elutsevad rasvatihased on aga pigem spetsialistid, kuna sealne keskkond on mitmekesisem ja pakub rasvatihastele rohkem võimalusi ning lindudel on kasulikum spetsialiseeruda konkreetselt enda elupaiga ümbrusest leitavale toidule. Oma roll sellisel spetsialiseerumisel on kindlasti ka rasvatihase kognitiivsetel võimetel. Sinitihast aga peavad sama uuringu autorid nii liigi kui ka isendina üle kogu levila generalistiks.

Täiendusena peab siiski märkima, et uuringu autorid põhinesid pesitsusajal poegadele toodavale toidule, mis ei võimalda teha järeldusi talvise toitumise kohta. Pidades silmas, et toitu on talvel märksa vähem, võib arvata, et meie rasvatihased on ka talvisel ajal generalistid ja söövad pea kõike toidumajades pakutavat. See aga kindlasti ei tähenda, et toidumajades peaks tihastele valimatult kõike pakkuma.

Pagani-Núñez E, Barnett CA, Gu H, Goodale E, 2016. The need for new categorizations of dietary specialism incorporating spatio-temporal variability of individual diet specialization. Journal of Zoology 300:1-7. DOI:10.1111/jzo.12364